See on maailm, mille üle kummub sügavsinine taevas ning valgust annavad vaid eredad kauged tähed.

Haldjad olid esimesed iseenda üle aru pidavad olevused, kes hakkasid ringi luusima iidaegade metsades, mis ulatusid ühtlase tumeda tihnikuna üle kogu Keskmaa. Kuusk ja seeder, mänd ja elupuu, ning nende vahel ka tugevate nahkjate lehtedega tamm, paindlik paju ning vähenõudlik lepp kasvasid kõik eredas tähevalguses, aeglaselt, aga kindlameelselt.

Kui haldjad esimest korda Ärkamise Vete kallastel silmad avasid, vaatasid nad tähtede poole üles ja kuulsid vee vulinat. Ning kui nad olid seepeal imestunud ja vaimustunud ja võtnud ette väikese lauluhelletamise (sõnade kasutamise idee peale ei olnud nad veel tulnud), asusid nad seejärel elama vanade aegade metsas vanade aegade jändrike puude vahel, leiutades tasapisi keelt, tööriistu ning sotsiaalseid reegleid, sest ükski rahvas ei saa lõppude lõpuks ilma nendeta hakkama.

Nad avastasid endas armumise, armastuse ning lembuse kaunite asjade vastu. Kuusk ja seeder, mänd ja elupuu vaatasid hämmeldusega pealt, kuidas haldjad korjasid kõrsi ja punusid neid kokku, ketrasid peagi peenikest sillerdavat lõnga kõigest vähegi kõlblikust, ja kuidas nende luust, puust ja kivist tööriistad said lisaks otstarbekusele kärmete kätega ka kauniks viimistletud.

Haldjad olid tõepoolest nutikad.

Muidugi avastasid nad endi jaoks ka muid asju. Näiteks nälja ja janu ja külma, ning vastukaaluks neile toidu, joogi ning tule. Nad avastasid jahipidamise ja peagi tõsisasja, et seda on kergem teha oda või püünispaeltega kui paljakäsi. Paela jaoks tüve painutanud ja mõnd aega oda silmitsenud haldjaleiduritel ei läinudki eriti kaua, et välja mõelda vibu, millest sai kõigi aegade kõige populaarsem haldjarelv.

Kui saabus Orome oma suure hobuse, suure oda ja eriti suure häälega jahisarve seltsis, olid haldjad jahmunud ja vapustatud.

Midagi sellist polnud nad metsa sees veel kunagi näinud! Mingeid musti ja koledaid elajaid, kelle pärast nende suguvendi aeg-ajalt ebameeldival moel kaotsi läks, jah, aga ei midagi seesugust!

Orome suutis neist arvestatavat osa siiski enam-vähem rahustada ja rääkis neile huvitavaid lugusid. Kui ta lahkus tagasi sinna, kust oli tulnud, läksid mõned haldjad temaga kaasa, nii kaugele metsa, et et teistel polnud mingit ettekujutust sellest, kuhu nad siis ikkagi läksid.

Möödus aega, tähevalguse all küpsesid pihlakad ja pähklid mitugi korda, aga siis tulid lahkunud tagasi täis lugusid suurest valgusest, rohelisest maast ja haljastest rohuväljadest silmapiirist silmapiirini, kirendavatest lilledest ja vägevast merest, mis laulis isegi vägevamalt kui kõige pikemad haldjamehed (kõige pikemad haldjamehed laulsid kõige vägevamalt seepärast, et pikkadel on tavaliselt ka pikad häälepaelad, ja nende hääled olid madalad, jõulised ning kaikusid kaugele).

Naasnud haldjad hakkasid ülejäänute kuningateks ja kutsusid noid endaga kaasa sinna uuele maale.

Ja siis avastasid haldjad mõtete lahkumineku!

Osad läksid – vanjarid läskid kõik kaasa oma kuningaga. Noldorid läksid kaasa oma kuningaga. Telerid hakkasid vaidlema. Enamik neist läksid kaasa oma kahe kuningaga, aga osad ütlesid, et neil siingi hea; kuusk ja seeder, mänd ja elupuu, tamm, paju ning lepp olid neile head küllalt, mis hoolisid nad valgusest?

Neid, kes maha jäid, hüüti hiljem avariteks.

Telereid oli palju – ja kui nad läbi metsa mere ja teise maailma poole rühkisid, jäid ka paljud neist tee peale maha. Osad hakkasid näiteks mägesid kartma („Mis see siis on? Kõrgem kui kõige kõrgemad puud, kole ja sünge masiiv, mis pealegi varjab tähed? Nördimapanev! Mina sinna ei lähe!“)

Neid hakati hiljem hüüdma nandoriteks.

Ülejäänud telerid läksid muudkui edasi, jõudsid juba mereni välja – ja siis läks üks nende kuningatest metsa kaduma.

Teised otsisid teda kaua aega (pihlakad ja pähklid muudkui küpsesid ja küpsesid, ikka üks aastaring teise järel, sest haldjad ei pidanud muretsema vananemise pärast, nende eluiga oli liiga piiramatu), aga viimaks loobus too allesjäänu kahest kuningast oma venna otsimisest ja viis talle järgnenud rahva edasi, teisele poole merd, müütilisse haldjakoju. Ja telerid, kes edaspidigi seda nime kandsid, olid ülemererahvas, kellega nende mahajäänud sugulased enam ei kohtunud.

Aga osa rahvast jäi maha oma kuningat edasi otsima.

Ja ennäe, ühel päeval tuligi too metsast välja (mets varjab kummalisemaidki saladusi!), kaasas kaunis tumedajuukseline naine, ja nad asutasid kohe, sedamaid, sinnsamasse metsa omaenda kuningriigi, mille asukateks said kuningaotsijad. Neid nimetati edaspidi sindariteks.

Ja teised haldjad, kes olid mere ääres oodanud, kuni ülejäänud kuningat otsisid – jah, nad ootasid oma kuningat mere ääres ja...

Meri! Vägevad puud jäid merele lähendes madalamaks, vägevad mäed läksid sootuks meelest. Meri, vägev laulja! Haldjad, kes ootasid mere ääres, jälgisid lainete laksu ja see tundus neile nii väga nende endi südametuksete moodi. Meri laulis ja laksus ja tantsis, temas oli kunagi algus ja võib-olla on temas kunagi ka lõpp (igatahes selgub hilisematel ajastutel, et hävitatud maad kaetakse lihtsalt merega, nii et kuigi keegi sellest veel midagi ei tea, on selles idees oma iva) – ning need haldjad jäid mere lummusesse. Nemad ei tahtnud merest enam kunagi lahkuda ega kuskile mujale minna ning nad seadsid kaldale sisse oma elupaigad (nt Falase sadamad), ehitasid laevu ja laulsid merega kaasa.

Neid haldjaid nimetati falathrimideks.

Metsas ja mere ääres elasid haldjad, elasid lihtsalt, rõõmsalt ja karmilt ühteagu, sest maa tähtete all oli kitsi, kuigi kaunis.

Samas, haldjad pidasid ilust väga lugu. Nii et selline eluviis sobis neile hästi.