Kõigepealt ärkasid Seitse Esiisa ja Kuus Esiema. Nad avasid oma silmad mäepõues ning ei näinud midagi, aga nende selgade all oli tugev kivipind, mille muutsid peaaegu tukslevalt elusaks kõikvõimalike metallide sooned nii, nagu veri pani tukslema Esimeste Päkapikkude sooned.

Nad ärkasid üles, ringutasid pimeduses, ja kui nad olid üksteist leidnud ning habemeid kõigutades tervitanud, asusid nad otsekohe tahuma ja uuristama, kaevandama ja sulatama. Maak muutus metalliks ja koobas saaliks rutem, kui sa silmagi jõuad pilgutada – ja samal ajal sünnitasid päkapikunaised arvukalt lapsi, vahel selleks alasi juurest eemale astumatagi.

Raud. Koobalt. Nikkel. Vask. Tsink. Hõbe. Tina. Plaatina. Kuld. Elavhõbe. Kõigele leiti kasutus ja kasutaja.

Basalt. Graniit. Ränikivi. Andesiit. Kvartsiit. Gneiss. Amfiboliit. Kilt. Marmor. Lubjakivi. Dolomiit. Fosforiit. Liivakivi. Midagi ei põlatud ära, ka lihtsat savi mitte. Kõigele leiti kõlavad nimed ja oma õige koht.

Pehmete habemeudemetega lapsed sündisid ja kasvasid suureks. Peagi olid Keskmaa mäestikes vägevad päkapikulinnad, kust kostvat vasarate kõlinat ja kiviraiumise prahvatusi panid hirved ja metssead üüratutes laantes väga imeks.

Kuigi mitte kaua – peagi olid näljased päkapikud oma linnadest väljas, kaasas jahiodad ja püünisrauad, ja metsloomad ei jõudnud piiksugi öelda, kui juba olidki surnud, nülitud ja ära küpsetatud. Nahad kulusid päkapike majapidamistes ära kiireminigi kui loomi küttida jõuti.

Päkapikud pidasid kõikvõimalikest materjalidest väga lugu.

Mõned jahimehed suundusid kärestikuliste mägijõgede äärde, et lüüa ahing suure lõhe turja, kes peale soolamist (soola oli mägedes küllaga) osutus äärmiselt maitsvaks ja sai jõeäärsete koobassaalide asukate meelisroaks.

Nii mäed, jõgi kui mets olid päkapikkudele tuttavad kooslused ja puitu kulus ohtrasti; kirved aina paukusid.

Aga ükskord leidsid puuraijujad metsaservast võõrad olevused, pikkade liikmetega ning siredad nagu metskitsed – ja umbes sama hirmunud, pealegi lageda näoga nagu kaladel. Ei uhket habet ega väärikaid vuntse. Nende häälitsustest polnud võimalik aru saada, aga liigutustest küll – nad olid millegi eest põgenemas, täis suurt pelgust ja õudu. Lisaks andsid olukorra kohta hea vihje koledad veritsevad haavad, mida mõnigi neist uustulnukatest oma ihus kandis. Päkapikud, kirved käes, võtsid vaadata, mille eest need paljanäolised väljavenitatud olendid pagevad.

Õnneks olid iidsed päkapikud kiire mõtlemisega ja uudsele avatud, sest kui nad kohtusid esimeste mustade kurielajatega, ei olnud see kummaltki poolelt sugugi rõõmus kohtumine. Pärast seda avanes aga päkapike ees terve uus põnev tööstusharu turvise- ja sõjarelvade valmistamise näol, ning nad lasid aga vasaratel mürtsuda. Näod habemete kohal higistasid ääsitulede valgel kõvasti ja raudsed musklid ja nutikad pead olid mõlemad kõvasti töös.

Pidudel kõlasid laulud ja voolas mesimõdu, ehted tahtsid oma tõrvikuvalgel sündiva sädelusega silmad kipitama panna – aga miski tundus ikka veel puudu olevat.
Siis tõid paljanäolised, kes osutusid kuuluma haldjate hulka (nendesuguseid nimetati hilisematel aegadel avariteks), päkapikkudele tänutäheks mingeid teri. Kust nad neid korjanud olid, päkapikud ei teadnud ega küsinudki, aga enne kui kuu kuus korda täis saanud oli, teadsid nad täpselt, mida nende teradega teha annab.

Vahutavat õlut!

Nii et haldjad osutusid oodatust tulusamateks kaubanduspartneriteks ja peagi olid õllepruulid igas koobaslinnas lugupeetud mehed või naised. Ning kui kuningriigid laienesid ning kaupmeeste seltskonnad otsisid uusi turge, harjusid päkapikud haldjate ja nende kommetega ja leidsid paljanäolised olevat rahuldavalt tulusad partnerid. Nad õppisid rääkima nende vulisevaid keeli (omaenda keelt ei õpetanud päkapikud aga kellelegi!) ja leidsid endale nois keeltes hästi kõlavad nimed ning rändasid üha kaugemale ja kaugemale.

Haldjate kauplejad pakkusid uusi ja kauneid materjale ning soovisid uuemoelisi mustreid. Kaugelt tulid tellimused ja materjal pärlitega kaunitsatud krooni jaoks, ja päkapikud imetlesid suurte helmeste mahedat läiget ja siledat pinda.

Neilgi oleks sellistega mõndagi teha!

Kallid nad olid, ja haprad, aga seda suuremat oskust meistrilt nõudsid. Ja päkapikud armastasid uusi materjale kasutusele võtta ja töömeetodeid leiutada peaaegu sama palju kui pärlite ilu!

Pärlite kannul jõudsid päkapikud, koobassaalide rahvas, viimaks välja ka maailma lõppu, kus lõppesid nii mäed kui puud ja jäi ainult – mürisev vesi, nii lage, et mägede vahel elanud rahvas tundis lagedat tähehämarat silmapiiri justkui kõikuvat ja iiveldust ja õudu oma sisemuses kohuvat.

Ei meeldinud see neile, see meri – aga mõnede ahnus või vaprus oli suurem kui teistel ja nad leppisid vaevaliselt mere lõhna ja kohaloluga oma reiside lõpus – kui ei pidanud just otse seda metsikut vett oma silme ees nägema või jalgade ümber tundma. Nemad said mereäärsete haldjatega kaubategijateks ja kuigi nad ei õppinud kunagi mere mürinat armastama, õppisid nad oma mõtteid sellest kõrvale juhtima ja keskenduma sellele, mis neid mere äärde tegelikult tõi – pärlitele, uudistele ja kuningate väärilisele toidule!

***

Kuna meie mängus on ette nähtud ainult Nogrodi ehk Tumunzahari päkapikud, kes on peaasjalikult Lai-õlgade soost, kuigi võimalikud on ka Tulihabemed ja Pikkhabemed, ei hakka me teid vaevama päkapikkude geograafilise ja rahvusliku klassifiktsiooni ning erinevate hõimude pisidetailideski vaevalise eristamisega. Täpsemate juhiste saamiseks ja põhjalikuma huvi rahuldamiseks palume kiigata siia, arvestades, et ka seni siin kirjeldatu on laias laastus samuti sealt pärit informatsiooni lühendatud ja mõnevõrra moonutatud ümberjutustus.

Antud link on küll mahukas, aga kogu informatsioon on esitatud sujuvas ja meeldivas keelepruugis ning alapunktid “Välimus ja vanus“, „Iseloom“ ja „Päkkapikkude sotsiaalne struktuur“ on päkapikuna esinejale hädavajalikud.