Rõivastus enne päikeseajastu algust

Keskmaale jäänud haldjad olid enne oma esmast Mere äärde jõudmist rahvana eksisteerinud juba mõned tuhanded aastad. Kuigi aktiivset põllumajandust ilmselt veel ei tuntud, et kasvatada tähevalguses nt lina või puuvilla, võib oletada, et haldjad olid võrdlemisi leidlikud, valmistades vajadusel kangast kas või ämblikuvõrgust. Ajaloolisi alternatiive otsides jõuab välja niinesärkide ja loomanahkadeni, kuid usutavasti esines Keskmaal nii looduslikku puuvilla kui muid taimseid kiude, millest osavad haldjakangrud kindlasti kauneid kangaid suutsid kududa. Ka villaloomadelt saadav karv ei olnud enne koduloomapidamistki ju päris kättesaamatu, mistõttu näiteks päkapikkudele nende külmades kivikoobastes paslikud villased rõivad olid tõenäoliselt tuntud juba varsti pärast nende ärkamist.

Tänapäevaste alternatiivide leidmisel ei ole seega tarvis palju pead murda – sobivad nii puuvill, linane, siid, villane kui kunstkiud. Et ennast paremini tunda, tasub kindlasti eelistada naturaalseid kangaid – puuvill on kuumadel suveöödel kindlasti mõnusaim materjal, kui päris siidi ostmiseks jõukust ei jagu; ning jahedama ilma korral tasub pöörduda vana hea villase poole.

Üritades rekonstrueerida pimeduseajastu rõivaid ja kangaid, võib esiteks kindlasti välistada mustrilised materjalid, sest need ei paistnud tähevalguses tõenäoliselt kuigivõrd välja. Pigem on loogiline, et eelistati mängida kontrastide peale – valge-must, ka hall tagasihoidliku igapäevarõiva juures oli ilmselt levinud, sest värve nähti vaid tulevalgel ja öises metsas on nii roosa kui roheline ühtemoodi hallid.

Kui haldjad olid mere äärde jõudnud, lummasid neid kaunid pärlid, mida kindlasti väga ohtralt kasutati nii ehete kui rõivadetailidena – keed, ripatsid, diadeemid, aga ka vööd ja ehiskinnised. Päris kindlasti ei olnud pärlid värvilised, vaid naturaalsed valkjad. Ka metallist rõivadetaile osati valmistada ja saadi vahetuskaubana pärlite vastu päkapikkudelt, kes juba siis olid suurepärased sepad ja meistrimehed. Päkapikud ise on alati üle kõige armastanud kulda. On üsna kindel, et nad oma koobastes tõrviku- ja lõkkevalguses imetlesid selle helki ja kaunistasid oma rõivastust rikkalikult ka täheajastutel.

Haldjarõivaste lõigetes tasub lähtuda lihtsusest. Kui pole suurt valgust, pole ka vajadust näha vaeva keeruliste kombinatsioonide väljamõtlemisega. Ja kuigi üle mägede mere äärde tulnuna olid haldjad kindlasti kohtunud külma ilma ja lumega, oli mereäärne kliima soe ja mõnus, mistõttu kanti tõenäoliselt kergelt antiikkreekalikke rõivaid. Päkapikkude kaudu olid haldjameestele (ja kindlasti ka mõnedele liikuvamatele naistele) tuttavad püksid, mis said kiiresti populaarseks. Pükste peal kandsid mehed lohvakaid küünarnukini varrukatega särke, vööd peal. Naiste kleidid olid lihtsad A-kujuliselt välja lõigatud ja külgedelt kokku õmmeldud kangatükid, mis kinnitusid õlgadelt paelte, sõlgede või muude kinnistega. Külmematel aegadel kanti laiu voogavaid keepe, mis kinnitusid enamasti ühelt õlalt, jättes ühe käe vajadusel vabaks. Kontrastseid tikandeid kindlasti armastati, eriti tähtede külma valgust ideaalselt peegeldava hõbedaga, samuti tikiti mustritesse pärleid.

Päkapikkude rõivastus oli oluliselt soojakindlam – villased püksid, õhemast materjalist pluus ja kindlasti ka kuub või sõba. Päkapikud on tuntud kui suhteliselt konservatiivne rahvas, mistõttu nende rõivastus pimeduseajastul ei erinenud tõenäoliselt oluliselt nende rõivastusest Esimesel, Teisel ja Kolmandal ajastul. Nagu Beleriandi mängudel, tasub seega ka nüüd lähtuda muinasrõivastest.

Jalas kandsid mereni jõudnud haldjad rihmadest sandaale või käisid paljajalu, päkapikkudel ja metsas elavatel nandoritel olid ilmselt nahast saapad.