Kääbikud Trüki E-mail
Kirjanduslik saamislugu
„Maa all urus elas kääbik.“ (origin. „In a hole in the ground there lived a hobbit“) – seda John Ronald Reuel Tolkieni poolt 1920-ndate lõpus paberinurgale kritseldatud lauset võib täie õigusega pidada Alguseks.

Sõna „hobbit“ (e.k. „kääbik“ – tänud siinkohal Lia Rajandile suurepärase leiu eest) on väga tõenäoliselt välja mõelnud just J.R.R.Tolkien, ehkki on ka neid, kes väidavad vastupidist. Igal juhul teab maailm kääbikutest tänu Tolkienile. Ka on vanameister tunnistanud, et kääbikud oma elukommete ja iseloomuomadustega olid talle endale kõige meeldivam ja lähedasem rass. Sõna päritolu kohta võib öelda, et selle sidumine mingi algallikaga käis tagantjärgi. Tolkien leidis põhjendatud olevat, et „hobbit“ on seotud vana anglo-saksi sõnapaariga „hol byldan“, mis võiks eesti keeles tähendada „urgu ehitama“ või midagi taolist. Sellest tulenes omakorda vaste „hobbit“-ile : „holbytla“ (e.k. „kaeviki“), mis aegade möödudes oli kulunud palju suupärasemaks „hobbit“-iks.
Väikest kasvu ja inimesesarnased olendid ei ole muidugi mõista Tolkieni väljamõeldis. Erinevate rahvaste mütoloogias tuntakse igatsugu väikeseid olendeid (näit. härjapõlvlased), mõned neist hämmastavalt sarnased kääbikutega:
„For example, the Isle of Man in the middle of the Irish Sea: an island with a severe fairy infestation. In the southern parts of the island is the 'Fairy Bridge', a bridge that no Manxman would cross without greeting the Little People that live there. To most, of course, this is just superstition, but there are those who literally believe that they share their island with all manner of fairy creatures. Among these is a being known as a phynnodderee; shy of humans, friendly and happy-go-lucky, hairy-legged, fond of wine and beer and given to farm-work.” (The Encyclopedia of Arda, Hobbits, www.glyphweb.com/arda) Kas tuleb tuttav ette?
Nüüd siis kääbikutest ja nende tegemistest lähemalt.

Päritolu

Kääbikutele kõige lähemal seisev rass on kindlasti inimesed. Võib isegi väita, et kääbikud on inimrassi üks haru, sest tõendeid selle poolt on hulganisti ja vastu peaaegu mitte ühtegi. Üldjoontes meeldivad neile samad asjad, mis inimestele. Samuti on nad vabad igatsugu “mitteinimlikest” jõududest. Ka tänapäeval võib leida vastukaaluks suhteliselt pikakasvulistele põhjaeurooplastele väga lühikesekasvulisi inimesi – pügmeed (ehkki kääbikud ei ole pügmeed) ja isegi jaapanlased on meie mõistes lühikesed mis lühikesed. Kuid millised olid suhted inimeste ja kääbikute põlvnemisloos täpselt, seda enam ei teata.

Iseloomustus

Kääbikud on tagasihoidlik ja vana rahvas, mis endistel aegadel oli märksa arvukam kui praegu. Nad on ergu kuulmise ja terava silmaga ning kuigi nad kalduvad tüsedusele ehk “kipuvad kõhtu kasvatama” ega kiirusta ilmaasjata, on nende liigutused siiski kärmed ja osavad. Kääbikud tunnevad juba ammusest ajast kunsti, kuidas kiiresti ja vaikselt kaduda Suure Rahva koperdamise eest ning on arendanud oskuse nii kaugele, et meile tundub see peaaegu nõiduslik, ehkki nõiakunstiga kääbikud ei tegele. Isegi vanadel aegadel pelgasid nad pisut Suurt Rahvast ja tänap&au ml;eval on neid väga raske leida.


Kääbikud on pisemad kui päkapikud; mitte nii tursked ja jässakad, kuid samas mitte ka oluliselt lühemad. Kääbikute pikkus kõigub 2 ja 4 jala (~60-120 cm) vahel, kuid tegelikkuses võib nii suur pikkusevahe tunduda eksitav ning pigem on selline “mõõtkava” välja toodud eesmärgil, et siia mahuksid kääbikute pikkused nii vanadel aegadel kui ka uuemal ajal. Kääbikute keskmine pikkus võis Kolmandal ajastul ulatuda siiski kusagile 3 (~91cm) kuni 3 jala 6 tolli (~106cm) kanti. Siin on arvestatud inimsoo kui kääbikute lähisugulaste füsioloogiliste iseärasustega ning Tolkieni märkmetega. Tolkien mainib samasugust kääbikute tavalist kasvu ühes oma kirjas USA kirjastajale. Väga pikkade inimeste ja keskmist kasvu inimeste pikkusevahe erineb teineteisest vaid 20-25% võrra (näiteks 220cm ja 176cm – vahe 20%). Brandobras Tukk, tuntud ka kui Möirahärg, oli kääbikute Punase Raamatu järgi aga lausa 4 jala ja 5 tolli (~135cm) pikkune. Tänapäeval kasvavad kääbikud küll harva 3 jalga täis, kuid on endi sõnul lihtsalt kängu jäänud.


Kääbikud on lustlik ja rõõmsameelne rahvas. Nende jalataldu katab paks tugev nahk ning jalapealseid tihe krussis karv, mis sarnaneb väga kääbikute pruuni värvi juustega, ning sel põhjusel ei kanna kääbikuid saapaid ega muid jalatseid, kui Lõuna-kihelkonna rahvas välja arvata – osad neist kannavad halbade ilmadega päkapikusaapaid. Kääbikute laiad näod on enamasti pigem heasüdamlikud kui kaunid, punapõsksed ja särasilmsed ning ablaste suudega. Üldjuhul on nad lahked ja suuremeelsed, eriti headel aegadel, kuid eks on nende nagu kõikide teiste ras side hulgas ka ahneid ja väiklasi olevusi. Nad ei armasta seiklusi ja leiavad, et need on ühed “vastikud, tülikad ja ebamugavad asjad, ei lase sind õigeks ajaks lõunalegi.” Pigem hindavad nad stabiilsust, rahulikku olemist ja vaikust ning ei ole üleliia vaimustuses ootamatutest juhtumistest. Nad on tihedas kokkupuutes loodusega; heas korras ja hästi haritud maakoht on nende lemmik, ja neil puuduvad peaaegu täiesti inimsoole omased ambitsioonid ja kuulsusejanu.

Ükski kääbikutõug pole kunagi olnud sõjakas ning pole ka kunagi omavahel võidelnud. Siiski on nad kummaliselt sitke rahvas. Neid on raske hirmutada või tappa, kui asi sinnamaale jõuab, ning võib olla armastavad nad just sellepärast nii väga häid asju, et võivad vajadusel ka ilma nendeta hakkama saada ning murele, vaenlastele või loodusjõududele säärase visadusega vastu panna, et need, kes kääbikuid ei tunne ning nende vatsadest ja täissöönud nägudest kaugemale ei näe, on reeglina kääbikute visadusest ülimalt hämmeldunud.


Kääbikute eluiga on pikem kui tavalistel inimestel. Täiskasvanuks loetakse kääbikud 33 aasta vanuselt ja nii mõnigi kääbik elab rohkem kui saja aastaseks. Vanimatest kääbikutest on teada Bilbo Paunaste, kes oli Keskmaalt lahkumise ajal 131 aastane ning Gerontius Tukk, tuntud rohkem Vana Tukina, kes elas 130 aastaseks.

Maakond ja Vooremaa

Kääbikute põhiliseks elupaigaks on Keskmaa põhjaosas Eriadoris paiknev Maakond, mis ulatub idas Kangevirde jõest ja Vanast Metsast läände Kaugete Seljandikeni ning Põhja nõmmedest Lõunasoodeni. Maakond asutati väidetavalt kahe võigunahast venna, Martšo ja Blanko poolt 1601 aastal I II Aj. ning peale kääbikute rände algust Maakonna territooriumile kinkis Arthedaini kuningas Argeleb II kääbikuile maad lääne pool Kangevirde jõge. Hilisemal ajal liideti kuningas Aragorn Elessari kingitusena Maakonnaga ka Lääneraja, ehk siis maa-ala Kaugetest Seljandikest Tornimägedeni, ning Tukivald.

Teise kääbikute elupaigana tuleb mainida Vooremaad ehk lihtsalt Vooret. Vooremaa asub idapool Vana Metsa, Kääpaseljakute ja Laanemetsa vahel, Ida-Lääne Tee ja Rohelise Tee ristumiskohas ja kääbikute elupaigad jäävad nii Voore asulasse kui ka selle ümber laiuva Laanemetsa äärde. Voore on kaugelt vanem kui Maakond ning kääbikud asusid sellesse paika juba vähemalt 1300 aastal IIIAj. ning rändasid siis sealt edasi Maakonda. Paljud teised vanad elupaigad väljaspool Maakonda ja Vooremaad on ammu maha jäetud ja unustatud. Ka Voorel elutsev kääbikute kogukond kahaneb pidevalt.

Järgnev osa Maakonna geograafia ja rahvaarvu kohta tugineb enim käesoleva kirjatöö autori ja teiste tolkienihuviliste loogilistele järeldustele ning ilmsete seoste ärakasutamisele ning vähemal määral faktilistele andmetele, kuna vanameister Tolkien ei olnud kääbikute elupaikade geograafilist iseloomu või populatsiooni arvukust kirjeldades faktide osas eriti viljakas. Samas on materjali ja vihjeid piisavalt, et järeldused oleks adekvaatsed, ehkki teatud subjektiivsus jääb sellistel puhkudel alati.

Pindala

Maakond: Maakonna pindala kohta on meil saadaval erinevad andmed. Tolkieni suu läbi saame teada, et “25 penikoormat laius Kaugete Seljandike ja Kangevirde jõe vahel ning 30 põhja nõmmedest lõuna soodeni.” Ingliskeelses väljaandes on arvud siiski vastavalt 40 ja 50 penikoormat e. league `t. Samuti on Ruth. S. Noel`i väitel Tolkien andnud meile Maakonna pindalaks 18 000 ruutmiili ehk ~ 46 500 ruutkilomeetrit.
Vooremaa: pindalalt kahtlemata oluliselt väiksem kui Maakond. Kindlad andmed puuduvad, kuid hinnanguliselt asuvad kääbikute elupaigad seal umbes 300-1000 ruutkilomeetri suurusel alal.

Geograafiline iseloomustus

Reljeef. Maakond ise laiub enamuses lauskmaal, mille kõrgeimad punktid asuvad tõenäoliselt Kaugetel Seljandikel või Tornimägedes. Ehkki teatud osa Maakonnast võtab enda alla Roheliste Küngaste Maa ja muud vähemad künkad, võib neid künkaid käesoleva loo autori arvates pidada ennekõike teatud tüüpi voorestikeks või äärmisel juhul kõrgustikeks, mitte mäestikeks, ehkki väga kindlalt seda väita ei saa. Üldiselt tundub Maakonna maastik üsna ühesugune ning drastilist maastikupildi vaheldumist naljalt ei kohta.
Voore ümbruse reljeef on pisut mägisem, kuid eeldatavalt üldjoontes sarnane Maakonna omaga.

Kliima. Maakond asub üsna kaugel Keskmaa põhja- ja loodeosas, kuid vaatamata sellele võimaldavad suurepärased tingimused edukalt tegeleda põllumajandusega. Muld on väga viljakas ning kliima igati soodne. Tõenäoliselt on Maakonna kliima iseärasustes suurim tegur Läänes asuvad Sinimäed (Ered Luin), mis kaitsevad Maakonda liialt külmade või niiskete õhumasside eest, kuid tõsiasjaks jääb, et vaid ligi 600 kilomeetri kaugusel Forocheli lahest valitseb Maakonnas meeldiv parasvöötmeline kliima, kus Arnori ja ka Arthedaini kuningate aegu kasvatati isegi viinamarju. Kliima ajutine jahenemine jõudis Maakonnas haripunkti III Aj.2758-2759 aastal, mil eriliselt rängale ja pikale talvele järg nes suur näljahäda. Kuid kääbikute endi juttude põhjal saab järeldada, et sestpeale on kliima muutunud järjest pehmemaks. Piiburohtu ja viinamarju kasvatatakse jälle, kuid metsikult neid siiski Maakonnas ei kasva. Ainsa piirkonnana kasvatatakse neid Lõuna-kihelkonna soojades ja kaitstud kohtades, nagu näiteks Laialuha.
Püsiv lumekate on talvel tõenäoliselt lühiajaline või puudub üldse ja arvestades taimede häid kasvutingimusi, on päikesepaisteliste päevade osakaal pilvistest suurem.
Ehkki Vooremaa asub veidi kaugemal sisemaal kui Maakond, ei ole põhjust arvata, et Voore ja Maakonna klimaatilised erinevused oleks olnud märkimisväärsed. Vooremaa kliima oli vast veidi pehmem ja mõnevõrra soojem kui Maakonna põhja- ja keskosa, sest Vooremaal kasvas piiburohi ka looduslikult. Mõningate juhtlõngade varal võib järeldada ka ehk pisut suuremat sademete hulka, kuid täpselt ei ole seda kunagi mõõdetud.


Veestik. Mitmed jõed, nagu näiteks idapiiril jooksev Maakonna suurim Kangevirde jõgi, kui ka paljud väiksemad jõed, nimetagem siin näiteks Rajamaa jõge või ka üht eriti kääbikliku nimega jõge, mida kutsutakse lihtsalt Vesi, on korraga nii niisutajad kuival ajal kui ka kuivendajad peale suuri vihmasid või kevadist sula. Suuremaid ega väiksemaid järvi Maakonnas ei ole, kui välja arvata Veeäärse tiik, mis, kui usaldada Maakonna kaarti, annab suuruselt järve mõõdu välja küll.


Mõned sood ja rabad, näiteks Üleoja raba ja Lugasoo, asuvad arvatavalt madalamates nõgudes ja toituvad lähematest jõgedest, kuid maastikupildis need siiski ei domineeri.

Voore läheduses suuremaid j&o tilde;gesid ei voola ning ainus märkimisväärne veekogu on sealses piirkonnas Sääsevete, suur soo, mis laiub Voorest kirdes ning kuhu voolavad kokku veed, mis leiavad tee alla Ilmamägedest ning Põhja- ja Lõunakinkudelt.

Mullastik. On alust arvata, et nii Maakonnas kui Voorel on valdavaks mullatüübiks pruunmullad, mida leidub parasvöötmes ning eriti leht- ja segametsade kasvupiirkondades. Pruunmuld on väga viljakas ning kiire aineringlusega. See mullatüüp on valdav ka Inglise maapiirkondades, mida Tolkien Maakonna loomisel eeskujuna kasutas. Kõne alla tuleks ka paksu huumuskihiga mustmullad, mis on valdavad näiteks Ukrainas ja Rumeenias, kuid eeltoodu valguses on usutavam pruunmuldade olemasolu Maakonnas.


Elustik. Maakonna ja Voore ümberkaudsetes metsades leidub tõenäoliselt enamjagu Keskmaa põhjapiirkondades kasvavatest puudest (saar, pöök, jalakas, tamm, paju, kuusk, mänd jt). Veidi kaheldav on seedrite olemasolu, kuid faktiks jääb, et see puu ei ole kääbikutele tundmatu. Eriliseim puu, mis Maakonnas kasvas, oli kahtlemata mallorn - ainus Mägedest lääne ja Merest ida pool. Selle puu seemne oli kääbik nimega Tobajuss Mängla saanud kingiks kõrge haldjaemanda Galadrieli käest, looduslikult seda puud Maakonnas ei kasva.


Ka vähema taimestiku osakaal võib olla sarnane Inglismaale, kuid see on puhtalt fiktsioon, millele ei ole tõestusmaterjali ei selle uskujaile ega eitajaile. Ära on märgitud kaunid vesiroosid, kuningleht ehk athelas, erinevad samblikud ja näiteks ka seened, mis omakorda annavad meile aimu metsatüüpide kohta. Ka ei ole kääbikutele tundmatu selline lill nagu liilia, mille õie kuju on neile igatahes tuttav. Ka vahepeal puhkust nõudvatele p&oti lde;ldudele siginevad tavaliselt kiiresti põldudele omased taimed, näiteks harilik hiirehernes jms.

Kasvatatavate taimede ja viljade nimistusse kuuluvad kindlasti piiburohi, millest tuleb selle kirjutise autori tahtmist mööda pikemalt juttu kääbikute kultuuri all, aga ka viinamarjad, maasikad, õunad, ploomid, tomatid, kartulid, kaalikad, porgandid, oder ning eeldatavalt ka teisi teravilju, nagu näiteks nisu või rukis. Kahtlemata leidub humalat, kuid see võib kasvada ka metsikult. Siiski on kõvemad õllemeistrid humala kindlasti kasvatamisele võtnud, sest nii saab kvaliteedis kindel olla. Ei ole kahtlust, et kääbikud kasvatavad ka mõningaid maitsetaimi, sest söögitegemise juures kuluvad need kindlasti marjaks ära ning söögitegemine on asi, millesse ükski õige kääbik kergekäeliselt ei suhtu.

Looma- ja linnuriigist on Maakonnas ja Vooremaal täiesti kindlasti esindatud rebased ja jänesed, hobused ja tõenäoliselt lehmad või kitsed, sest piimasaadused, nagu näiteks juust ja vahukoor, on raamatus märkimist leidnud. Kanade olemasolus võib olla samuti kindel ja liigi püsimise seisukohalt leidub loodetavasti ka kukki. Samuti ei ole tarvidust kahelda, et siin elab mitmeid parasvöötmes harilikke linde, kuid näiteks varestel ja ronkadel Bilbo vahet ei teinud.

Suuremaid kiskjaid Maakonna ja Voore ümbruses ei ela. Tõenäoliselt ei ela siin ka suuremaid ulukeid või on neid vähe, sest sel juhul oleks näiteks huntide puudumist, kes kunagi kibedatel talvedel Maakonnas ja Vooremaal hulkusid, üsna raske seletada. On võimalik, et üksikud karud siiski eksisid vahel Maakonna ja Voore metsadesse, sest karu ei ole kääbikuile tundmatu loom. Ka ei ole kääbikute hulgas tundmatu köösneri amet, mis a nnab alust arvata väiksemate karusloomade olemasolu. Et mainitud loomad peavad ka toituma, leidub Maakonnas ja Voore ümbruses kahtlemata väiksemaid närilisi, konni, sisalikke jms.

Üldjuhul võib järeldada, et vaatamata teatud eripärale sarnaneb selle piirkonna floora ja fauna Euroopa parasvöötmealadele.

Rahvaarv

Maakond: Nagu ka pindala puhul, on erinevad andmed ja arvamused vastakad ning ulatuvad 50 000 ja 4 000 000 vahele. Kui nüüd võtta arvesse, et Maakond oli J.R.R. Tolkieni sõnade järgi idealiseeritud pilt Inglise maapiirkondadest, siis võib meelevaldselt tuletada selle järgi ka rahvaarvu.

20. sajandi alguses elas Inglismaal veidi üle 24 miljoni inimese (ilma Walesi ja Šotimaata), neist maapiirkondades alla kolmandiku. Lihtsate tehete abil saame vastuseks, et Inglise maapiirkondades elas igal ruutkilomeetril umbes 45 inimest. Võib püstitada teesi, et Maakonna asustustihedus jäi 40-45 kääbikuni ruutkilomeetri kohta. Kahtlemata oli asustustihedus suurem kui keskaja Eestis (umbkaudu 8in/km2), sest kääbikud teadsid üsna hästi, kes kuskil elab ning millega teistes asulates tegeleti ning hõreda asustuse korral oleks selline teadmine arusaamatu. Tolkien kui suhteliselt tihedalt asustatud Inglismaa elanik võis asjale kindlasti vaadata Eesti maainimesest erinevalt, kellele 40 inimest ruutkilomeetril tundub juba tüütava rahvamassina.

Arvestades Maakonna pindalaks 46500km/2, jääks rahvaarv 1 800 000 ümber. See eeldaks suuremate asulate elanikkonna suurust vähemalt 30 tuhande ümber. Iga viie kilomeetri tagant peaks siis asuma üks 1000 elanikuga küla. Maakonnas aset leidnud sündmuste valguses III Ajastul tundub pea kaks miljonit kääbikut aga kohatult suurena. Seepärast tuleks ehk asulate elanikkonda vähendada poole võrra ja saada rahvaarvuks nii 900 000, mis näib kahtlemata palju mõistlikum number. Kuid kindlalt ei saa siin midagi väita ning seetõttu jätan mina rahvaarvu lahtiseks ja igaühele oma järelduste tegemiseks.

Vooremaa: Nagu ka Maakonna kohta - kindlad andmed puuduvad. Tõenäoliselt mitte üle 10 000 kääbiku, pigem alla selle.

Haldusjaotus

Maakond: jaguneb neljaks veerandiks ehk kihelkonnaks: Põhi, Lõuna, Ida, Lääs, ning need jagunevad omakorda valdadeks, mis kannavad seniajani mõne vanema juhtiva perekonna nime, kuigi praeguseks ajaks ei leidu neid nimesid enam ammu ainult oma valla piires. Suurim kihelkond on Lõuna ning kahanevas järjestuses siis Lääne, Ida ja Põhja kihelkonnad. Kihelkondadest väljaspoole jäid Pukivald idas, Kangevirde ja Heki vahel ning Lääneraja, mis liideti Maakonnaga IV Aj. alguses. Täpne liitmise daatum on jäänud segaseks, sest ka “Sõrmuste Isand” toob ära 2 erinevat varianti, mille õigsuse osas ei ole uurijad kokkuleppele jõudnud: 1462 Maakonna ajaarvamise järgi (edaspidi M.a.j) – Sõrmuse Vennaskond, Proloog, lk 23; ning 1452 M.a.j. – Kuninga Tagasitulek, Lisa B, lk.364.

Halduskeskuseks ja pealinnaks pidasid kääbikud Suurkaevet Valgetel Seljandikel. Linnu meie traditsioonilises mõistes Maakonnas pole, kuid linnadeks nimetavad kääbikud ise Suurkaevet ja Kääbiklat. Mõningaid linnale iseloomulikke jooni leidub ka näiteks Veeäärse, Laialuha ja Kändla juures, kuid suur osa kääbikuist neid linnadeks ei pea. Enamik rahvast elas siiski külades. Külade arvuks Maakonnas on peetud pooltteist tuhandet, kuid kindlad andmed puuduvad. Kirjalikult on mainitud üle neljaküm ne Maakonna asula.

Vooremaa: Peaaegu kõik kääbikud olid aastate jooksul kolinud Vooremaalt edasi Maakonda, kuid siiski on seal veel neli elujõulist asundust, kus elab rohkemal või vähemal määral kääbikuid – Voore ise ning Kuhjaaluse, Nõo ja Laasiku. Halduskeskus on Voore linn. Kuhjaaluse on asustatud peamiselt või ainult kääbikutega, Nõo ja Laasiku aga kääbikute ja inimestega, kusjuures Laasikus elavad peamiselt inimesed. Kuhjaaluse ja Nõo asuvad Voore ja Laanemetsa vahelises nõos, kahelpool teed, mis ühendab Vooret ja Laanemetsa lääneservas paiknevat Laasikut.

Rassiline jaotus

Kääbikud jagunevad kolme suuremasse ja üksteisest pisut erinevasse tõugu: karvasjalad, jässud ja võigunahad.

Karvasjalad on kääbikutest kõige tõmmumad, väiksemad ja lühemad, ilma habeme ja saabasteta; nende käed ja jalad on osavad. Nad on kõige tavalisem ja tüüpilisem kääbikutõug ning kõige arvukaim. Muistsel ajal oli neil palju tegemist päkapikkudega ja nad elasid kaua aega küngastikes suurte mägede jalamil. Karvasjalad asusid ka kõige varem teele lääne poole ning rändasid üle Eriadori Ilmarünkani välja, sellal kui teised alles Ürgmaal elasid. Hoolimata sellest kalduvad nad teistest rohkem paiksusele ning on säilitanud kõige kauem käikudes ja urgudes elamise kombe. Elupaikadena eelistavad nad kõrgustikke ja künkanõlvu.

Jässud on jämedama ja toekama kehaehitusega; ainsana kääbikuist võivad nad kanda habet (mis ei ole muidugi selline lopsakas ja pikk nagu päkapikkudel); nende jalad ja käed on suured ja tugevad ning nemad eel istavad lauskmaad ja jõekaldaid. Kääbikutest suhtlesid jässud enim inimestega. Nad jäid pikakas ajaks Anduini kallastele pidama, kuid järgnesid lõpuks viimastena suguvendadele läände ning rändasid piki Valjuvee jõge lõuna poole. Paljud neist elasid pikka aega Tharbadi ja Nõgimaa piiride vahel, enne kui edasi põhja poole läksid. Ka ei tunne jässud erilist pelgust vee ees ja valmistavad paate, millega siis sageli mööda lähedalasuvaid veekogusid sõidetakse.

Võigunahad on kõige väikesearvulisem, põhjapoolne haru. Nad on heledama nahaga kui teised kääbikud, pikemad ja saledamad ning neil, nagu ka karvasjalgadel, ei kasva kunagi habet. Enim seltsisid nad haldjatega ning on keeletundmises ja laulmises osavamad kui käsitöös; juba vanast ajast eelistasid nad küttimist kündmisele ning armastasid puid ja metsi. Võigunahad ületasid Udumäed Kaljulõhest põhja pool ning jõudsid Härmalätte jõe äärde. Eriadoris segunesid nad pikapeale teiste tõugudega, ent olles neist mõnevõrra julgemad ja seiklushimulisemad, said nad tihtipeale karvasjala või jässu sugukondade eestvedajaiks või pealikeks.

Keel ja kiri

Keel
Kääbikud kasutavad igapäevases suhtlemises tava- ehk läänekeelt nii Maakonnas kui Voorel.
Kääbikute keele murrak on lähedases suguluses rohirrimi keelega. Kääbikute oma keele kohta ülestähendused puuduvad. Tõenäoliselt on nad alati ära õppinud ja kasutusele võtnud nende inimeste keele, kelle lähedal nad elasid. Siiski on võimalik, et kääbikute algkeel oli suguluses Anduini ülemjooksul elanud inimeste omaga. Rohirrimite ja kääbikute keel näib pärinevat sarnasest harust ning tänapäevalgi on ühiseid jooni märgata näiteks päevade, kuude ja aastate nimetustes. Nimi “kääbik”, mida Maakonna rahvas tarvitab kogu nende tõu kohta, on tõenäoliselt kulunud vorm sõnast, mis on täielikumalt säilinud Rohanis: “kaeviki”, urukaevaja. Teistes keeltes või murrakutes on nende nimetusteks “väikemehed” või “periannath`id” Võimalik, et algselt nimetasid jässud ja võigunahad “kääbikuteks” karvasjalgasi nende eluasemete tõttu. Ka on võimalik, et jässud kasutasid enne Maakonna aladele tulekut mõnda nõgilaste murrakut, sest nende keeles leidub seniajani isevärki nimesi ja sõnu, mida teised kääbikud ei kasuta.

Peale tava- ehk läänekeele on kasutusel ka formaalsem ja vanem keel ehk “raamatukeel”, nagu Maakonnas seda kutsutakse ning mida võimekamad või haritumad kääbikud valdavad. Siiski ei ole kääbikute kõnekeel päris üks-üheselt sama näiteks Gondoris kõnelduga. Näiteks puudub kääbikute kõnekeeles vahettegemine familiaarsel ja aupaklikul kõneviisil. Samuti on mõningaid erinevusi häälduses ning kääbikute dialekt on pigem maalähedane kui ametlik või suursugune.

Kiri
Mitte kõik kääbikud ei ole kirjaoskajad. Nagu enamus neist, kes räägivad tavakeelt, kasutavad kääbikud Fëanori Tengwarit, mis on aja jooksul saanud üldlevinuks. Kirjaoskus jõudis kääbikuteni tõenäoliselt alles Eriadorisse saabumisel, mil nad õppisid selgeks tähed ja hakkasid kirjutama duunedainide kombel, kes selle kunsti olid omakorda &otild e;ppinud haldjatelt. Esimesed kirjapanekud on teada aastast 1601 III Aj.

IV Aj. algusaastail hakati hoolega kirja panema kääbikute ajalugu ning IV Aj. I sajandi lõpuks leidus Maakonnas mitmeid raamatukogusid, mis sisaldasid hulganisti ajalooraamatuid ning ürikuid. Suurimad kogud asusid Tornialusel, Suurtes Koobitsates ja Kanges Kojas. Tähtsaim teos on kahtlemata Lääneraja Punane Raamat, mis koosneb viiest köitest ning mille koostamist peeti suure oskuse ja hariduse näidiseks.

Veel leidus raamatukogudes ka tähtsaid materjale Numenori ajaloo ja Sauroni esilekerkimise kohta. Just Suurtes Koobitsates hoitakse “Aastate Lugu” koos Ilomac Kangepuki kogutud materjaliga.

Valitsemisvorm

Maakond: Valitsusest kui sellisest ei saa Maakonna puhul päriselt rääkida. Ehkki Maakond liideti Taasühendatud Kuningriigiga IV Aj. algaastail, andis kuningas Aragorn Elessar kõik otsustusõiguse ja Maakonna elu korraldamise kääbikute kätte ning keelas Suurel Rahval Maakonna asjadesse segamise; Maakonnast sai Vaba Maa Põhja Skeptri kaitse all. Enne seda, III Aj. keskpaigas olid Maakonna kääbikud allunud formaalselt küll Arthedaini kuningale, kuid elasid tegelikult omaenda pealike juhtimisel. Pikka aega säilis Fornosti või kääbikupäraselt Põhjalinna Kõrge Kuninga austamise komme, kuid kuningat polnud Fornostis juba üle tuhande aasta ning linna varemedki olid rohtu kasvanud. Sellegipoolest tavatseti kõik kääbikute peamised seadused ehk Reeglid, nagu kääbikud ise ütlevad, omistada vanaaja kuningatele ning neist peetakse harilikult vabal tahtel kinni, sest need on niihästi muistsed kui õiglased. Igatsugu metsaliste kohta tavatsevad kääbikud öelda, et “need pole kuningast kuulnudki”.

Üksikud perekonnad, nagu näiteks Tukkide oma, on juba vanast ajast väljapaistvad ning selle perekonna vastu näidatakse üles erilist austust, kuna see on ühteaegu jõukas ja arvukas ning annab igas põlvkonnas mitmeid tugevaid isiksusi. Taani ametikoht kuulub traditsiooniliselt (peale selle üleminekut Vanapukkide käest III Aj. viimastel sajanditel) Tukkide perekonnapeale ning komme nõuab, et teda kõnetatakse kui Suurt Tukki ning listakse vajaduse korral tema eesnimele number: nagu näiteks Isengrim Teine. Taani amet loodi peale Põhja Kuningriigi lõppu kuningavõimu edasikandjaks Maakonnas, kuid hiljem taandus see Maakogu eestseisja ning samuti Maaväe ja Kääbikute Maleva pealiku ametiks, aga kuna vardjad ja nõukogu tulid kokku ainult häda korral, mida pole tükk aega juhtunud, siis tähendab Taaniamet tegelikult vaid aunimetust.

Ainukesed riigiametid on Maakonnas Suurkaeve (või Maakonna) linnapea, maavardjad ning kullerid. Linnapea valitakse iga seitsme aasta järel jaanipäeva paiku. Tema peaaegu ainsaks kohustuseks on Maakonna pidupäevade puhul korraldatavate vastuvõttude juhtimine, mis toimuvad siiski üsna sageli. Samuti on Linnapea ametiga seotud Postiülema ja Esimese Maavardja amet, nii et tema juhatab ka Kulleri-teenistust ning Valvet.

Kullereid on arvukamalt, sest kääbikud peavad tihedat kirjavahetust sugulaste ja sõpradega, kes elavad kaugemal kui pärastlõunane jalutuskäik. Maavardjateks nimetavad kääbikud oma politseid või piirivalvet, õigemini küll lähimat vastet nendele ametitele Maakonnas. Maavardjad ei kanna mundreid, vaid ainult sulge mütsi küljes, ning tegelikult on nad rohkem heinavahid kui politseinikud. Nende arvukus sõltub olukorrast, kuid tavaliselt on neid igas kihelkonnas vaid kolm, kes tegelevad n.&ou ml;. sisekorra hoidmisega. Piirivahtide arvukus on küll mõnevõrra suurem ning nende ülesanne on vaadata, et igasugused väljamaalased, olgu suured või väikesed, neile nuhtluseks kaela ei tule.

Vooremaa: Voore kohta on teada, et halduskeskuseks on Voore asula, kuid kas Vooremaa kääbikutel on riigiameteid, võib kahelda. Voore kääbikud ei määratle enda asumaad riigi või ühtse haldusüksusena, vaid nende jaoks on Voore kääbikute ajalooline elupaik. Võib vabalt olla, et igal külal on külavanem ja ühiskondlikke ameteid on teisigi, kuid kindlad ülestähendused selle kohta puuduvad.

Majandus

Üldiselt on Maakonnas põhiliseks tuluallikaks põllumajandussaadused. Eriliselt on tuntud Maakonna Lõuna-kihelkonnas kasvatatav piiburohi. Kahtlemata kuulub perekondade tuluallikatesse ka muude viljade kasvatamine ja realiseerimine. Teateid on puuvillakasvatusest. Osad kääbikud tegelevad põhilise elatusallikana ka muudel elualadel, ehkki keerulisi masinaid nad ei armasta ega käsitse. Esindatud on sepad, köiepunujad, möldrid, köösnerid, rätsepad, kõrtsmikud, vankrimeistrid ja teised ametid ning üldiselt on kingsepa amet ainus, mida kääbikud oma füsioloogilise eripära tõttu vajalikuks ei pea. Raha ei ole samuti tundmatu, ehkki kindlat rahaühikut ei ole teada, kasutatakse maksmisel tõenäoliselt erinevaid kuld-, hõbe- ja vaskrahasid.
Kaubasidemed olid III Aj. lõpus sisse seatud nii Maakonnasiseselt kui ka Voorega. Teatud Maakonna kaupu võis leida isegi Raudlinnas, kuid tihedaid sidemeid nende kahe piirkonna vahel polnud. Ilmselt toimib kaubavahetus ka kääbikute ja Sinimägede päkapikkude, haldjate ning ümberkaudsete inimeste asupaikade vahel.

Voore majandus on kahtlemata sarnane Maakonna omaga, kuid kaubanduslik läbikäimine muu rahvaga tihedam, iseäranis varasematel aegadel, mil kaubavahetus oli tihedam ja Voore asus nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna suunaliste kaubateede ristumispaigas.

Kalender

Maakonna kalender erineb mõneti duunedainide ja haldjate ajaarvamisest. Maakonna ajaarvamise alguseks peetakse III Aj. 1601 aastat, mil kääbikud ületasid Kangevirde jõe ja asustasid Maakonna. Nii saame III ja IV Ajastu aastaid Maakonna ajarvamise järgi leida sel moel, et liidame Maakonna ajaarvamise daatumitele 1600.

Igas kuus on 30 päeva, kuid juuni ja juuli vahele jääb 3 päeva, mida kutsutakse leigopäevadeks ning aasta viimane ja esimene päev on jõulupäevad; need jäävad kuudest välja. Igal liigaastal on leigopäevi 4, lisandunud päeva kutsutakse üleleigoks. Maakonna kuude nimedeks on Pealejõulu, Soolakuu, Reedu, Arstu, Triimitsa, Enneleigo, Pealeleigo, Oodikuu, Voosikuu, Talirääma, Verikuu ja Ennejõulu.

Maakonna kalendris oli ka mõningaid iseärasusi. Näiteks leidsid kääbikud, et nädalapäevade nihutamine kuupäevade suhtes aastast aastasse on tülikas ja ebamugav. Selle vältimiseks ei nimetatud üleleigot kunagi nädalapäeva vaid ainult omaenda nime järgi. Samuti algas aasta alati nädala esimese päevaga.

Voorel oli kasutusel oma ajaarvamine ning kalender. Voore ajaarvamise esimene aasta oli 1300 III Aj. III Aj. lõpul - IV Aj. alguses oli Voore kääbikud võtnud kasutusele kõik Maakonna kalendri eripärad (v.a. ajaarvamine). Küll aga erinesid osade Voore kuude nimetused Maakonna omadest – Reeri, Soolakuu, Reedu, Siitina, Triimitsa, Suvepäe vad, Keske, Oodikuu, Lõikuskuu, Talvekuu, Verelaske, Jõulukuu.

Kombed ja tavad

Religioon
Kääbikute religioonist ei ole suurt midagi teada. Nad on teadlikud Valinorist ja valaritest, kuid enamikule on Arda Vägevad ja Lääne Surematud Maad vaid muinasjutt. Väheusutav, et kääbikud, kellele ei pakkunud suuremat huvi isegi ümberkaudsed maad ja kes tundsid pelgust mere ees, Valinori tegemistest väga huvitusid.
Kääbikute endi väljamõeldud jumalaid-jumalusi samuti polnud.

On loogiline oletada, et kääbikute saatus oli seotud ja sarnane inimestega. Ei ole mainitud, et kääbikuil oleks Mandoses omaette Saalid ning tõenäoliselt jagasid nad Iluvatari surelikkuse kinki inimestega.

Perekonnad ja sugulased
Niipalju kui teada, on kääbikud monogaamne rahvas. Harva abielluvad nad peale kaasa surma uuesti. Perekonnanimed kanduvad edasi meesoo kaudu ning naised võtavad abiellumise järel endale mehe nime. Suguvõsade juhtfiguurideks on tavaliselt vanim meessoost perekonnapea või suguvõsa meesisend, kuid on juhuseid, kus juhtimine läks peale mehe surma tema abikaasa või suguvõsa vanima naise kätte, mitte ei pärandatud automaatselt suguvõsa juhi vanimale pojale või pärijale. Üldjuhul on perekonnas võim mehe ja naise vahel jaotunud võrdselt. Perekonnad on või olid üsnagi paljulapselised.

Väga tähtsat rolli mängib kääbikute omavahelises läbikäimises sugulusvahekord. Ei ole erand, et üheskoos elab mitu põlve sugulasi. Sugulaste üle peetakse hoolega arvet ning kääbikutega läbi käies on oluline teada, kes on kelle sugulane ja mitmendast põlvest.

Et k&au ml;äbikud peavad omavahelises läbikäimises väga tähtsaks sugulusvahekorda, siis tavatsevad nad kirja panna ja üles joonistada pikki ja keerukaid sugupuid. Nad on ise nendest suures vaimustuses, kui nood on täpsed: kääbikutele meeldib täita raamatuid asjadega, mida nad tunnevad ja kirja tuleb need panna selgelt ja arusaadavalt, et ei tekiks mingeid segadusi. Nagu teada, ei salli kääbikud hästi segadust. Ei suhetes, äris ega ka oma kodus. Enam varanduslikust olukorrast austavad kääbikud neid, kelle peale võib kindel olla ning kes ei tee kunagi midagi ootamatut ega käi seiklemas.

Kääbikud on külalislahked ning vaimustuvad kõiksugu pidudest ja kingitustest, mida nad lahkelt jagavad ja innukalt vastu võtavad. Paljud kingid on kääbikute jaoks praktilise väärtuseta ja neid, nagu ka muid asju, mis kasutust ei leia, kuid äraviskamiseks liiga head on, nimetavad kääbikud krimpliteks. Krimpliteks nimetavad kääbikud ka neid väheseid relvi, mis neil leidub, sest sõjakus kääbikute iseloomu hulka ei kuulu. Samas käsitsevad nad osavalt vibu ja noolt ning kiviviskamises on kääbikute käsi harukordselt kindel. Huvitav on ka kääbikute tava, mille kohaselt jagab sünnipäevalaps kinke, mitte ei saa neid ise.

Toit
Erilise tähelepanu all on kääbikutel toit ja kõik sellega seonduv. Kui vähegi võimalik, istuvad kääbikud lauda kuus korda päevas; ka lõunat süüakse võimalusel kaks korda. Jõukamate kääbikute eluasemetes on tavaliselt rohkem kui üks sahver, mis sisaldavad kõikvõimalikku söögi- ja joogikraami. Toidu valmistamises on enamus kääbikuid meistrid, tundes mitmeid maitsetaimi ja toidu valmistamise eripärasid. Nende suureks lemmikuks on seened.

Piiburohust
Kääbikute juures on üks asjaolu, mida ei saa märkimata jätta. Nimelt õppisid tõenäoliselt just kääbikud esimesena kasvatama taime, mida nad ise kutsuvad "piiburohuks". See on tõenäoliselt üks Nicotiana liike, mida kääbikud oma piipudes kasutavad. Nende endi sõnul on kääbikud juba ammustest aegadest saadik suitsetanud mitmesuguseid taimi ning väidetavalt oli Tobold Sarvepuhuja 1070 aastal M.a.j. esimene, kes piiburohtu Laialuhal kasvatama hakkas. Lõuna-kihelkonnast tuleb siiani parim tubakas, eriti sellised sordid, nagu "Laialuha Leht", "Vana Tobi" ja "Lõuna Leht".

Kuidas kääbikud selle taime enda jaoks avastasid, ei ole teada, kuid looduslikult kasvab see ohtralt Gondoris ja on võimalik, et selle taime tõid Keskmaale numenoorlased. Siiski on üsna tõenäoline, ja seda tunnistavad ka duunedainid, et suitsetama hakkasid taime esimesena kääbikud, sest Gondoris hinnati taime pikka aega ainult õite aroomi järgi. Üsna kindlasti on piiburohu suitsetamise komme levinud päkapikkude, inimeste ning muude Keskmaa asukate hulka Voorelt. Vooremaa asukad väidavad, et hakkasid taime piibus põletama Maakonna elanikest palju varem (nagu nad muidugi iga asja kohta väidavad), ja siin võib isegi tõetera sees olla, sest Voore lõunapoolsetel aladel kasvab piiburohtu ka looduslikult. Võimalik, et ka Tobold tõi selle taime Maakonda just Voorelt.

Pühad
Suuremate pühadena tähistavad kääbikud jõule ja leigot. Jõuluaeg kestab kokku kuus päeva, kolm vana aasta viimast ja kolm uue aasta esimest päeva ning Jõulupäevad on vana aasta viimane ja uue aasta esimene päev. Leigopäevi on tavaliselt kolm juuni ja juuli vahel, kuid igal neljandal aastal on leigopäevi neli. Liigaastate 184. päeva kutsutakse üleleigoks ja siis peetakse erilist lustipidu.

On teatud pühad, mida tähistatakse Maakonnas enamasti vaid piirkonniti. Näiteks Lääne-kihelkonnas, iseäranis Kääbiklas on kombeks pidutseda ja tantsida, kui ilm vähegi lubab, 6.aprillil. Mõned arvavad, et see on seotud auväärt ja kuulsa kääbiku Tobajuss Mängla sünnipäevaga, teised aga teavad, et see on päev, millal õitses esmakordselt Kuldne Puu. Kolmandad väidavad, et see on haldjate uusaasta. Täit selgust igatahes pole. Pukivallas puhutakse jällegi iga 2. novembri päevaloojangul Margi Sarve ning sellele järgnevad lõkketegemised ja pidusöögid.

Tõenäoliselt tähistatakse veel mõningaid väiksemaid pühasid, kuid jõulud ja leigo on peamised.

Riietus
Kääbikute riietus on enamasti erksavärviline, eelistatavalt roheline ja kollane. Kingi või saapaid ei kanta, välja arvatud mõned arvatavalt jässude järeltulijad Ida-kihelkonnas ja Voorel, kes poriste ilmadega kannavad päkapikusaapaid.
Ka mundrid on üldiselt tundmatud ning erinevaid rõngassärke või muid "võitlemise vuhvreid" ei kanta. Peakatted on aga levinud.

Pärimused ja legendid
Kääbikutel on komme muuta külluse ja rahu aegadel muinasjuttudeks ja muistenditeks kõik, millest piisavalt aega möödas ning nende folkloor on seetõttu üsna rikkalik. Paljud väiksemad pajatused on muidugi enamuses väljamõeldised ja nii mõnigi kord sündinud kuulujuttudest, kuid mitmed lood kajastavad päriselt aset leidnud sü ;ndmuseid, nagu näiteks metsikute huntide sissetung kibedatel talvedel, mida siiski sageli peetakse rohkem muinasjutuks kui võetakse tõe pähe. Kääbikud armastavad igasuguseid muinasjutte ja muistseid lugusid, ning nendes kohtab nii tegelasi, kelle olemasolul on tõepõhi all (näit. olivantsid - muumakid), kui ka neid, kelle olemasolust ei teata (näit. libaussid, kellel võib küll olla mingi seos lohedega).

Ehituskunst
Kääbikute uskumuse kohaselt elasid kõik kääbikud algselt urgudes, kuid aja möödudes olid nad sunnitud ka teistsuguseid eluasemeid kasutusele võtma. Tegelikult pidasid juba III Aj. lõpupoole urgudes elamise kombest kinni vaid kõige jõukamad või kõige vaesemad kääbikud. Vaesemad elasid tagasihoidlikes vaid ühe akna või lausa valgustamata urgudes. Jõukaimad aga ehitasid endale vanade kaevete eeskujul toretsevaid elupaiku - suuri hargnevaid käigustikke mitmete avarate kambritega. Kuid kuna selliste elupaikade jaoks ei olnud maastik mitte kõikjal sobiv, hakkasid kääbikud endale ka maa peale eluasemeid rajama. Isegi künklikel aladel leidub palju puu-, tellis-, või kivimaju, mis on eriti eelistatud möldrite, seppade, köiepunujate ja teiste ametimeeste poolt, sest kuure ja töökodasid ehitavad kääbikud alati maa peale.

Tõenäoliselt õppisid kääbikud ehituskunsti duunedainidelt. Samas on ka võimalik, et see on õpitud haldjailt, kes inimsugu nende nooruses harisid. Olgu sellega, kuidas on, kuid kääbikud kasutasid seda omal kombel. Nad ei armasta torne ega kõrgeid ehitisi ning nende majad on harilikult pikad, madalad ja mugavad. Vanimad majad pole muud kui kääbikuurgude jäljendused õlgedest ja turbapätsidest katusega ning välj apoole kummuvate seintega. Siiski on ehituskunst jõudsasti arenenud. Õpitud on ka teiste rasside, nagu näiteks päkapikkude käest ning ümmargused aknad ja sageli isegi uksed on peamiseks eripäraks kääbikute arhitektuuris.

Tähtsamad isikud

Et kääbikute kirjapandud ajalugu algab III Aj. keskpaigast, ei ole võimalik käsitleda siin tähtsaid kääbikuid varasemast ajast. Kirjapanduina leiavad esimesena kajastamist võigunahkadest vennad Martšo ja Blanko.

Martšo ja Blanko
Neile kääbikuile omistatakse Maakonna asustamise au. Andmed kinnitavad, et III Aj. 1601 aastal asusid võigunahkadest vennad Martšo ja Blanko teele Voorelt lääne poole ja ületasid Kangevirde jõe. Argeleb II andis Fornostis ehk kääbikute järgi Põhjalinnas vendadele kuningliku loa asustada maa-ala Kangevirdest Lääne pool, nõudes vastutasuks ainult allumist Kuningavõimule. Nii asustati Maakond pikapeale kääbikutega.
Muid andmeid vendade kohta pole teada. Loogiliselt võttes pidid nad elama umbkaudu aastatel 1520-1670 III Aj. Kuid siin äramärkimist leiavad nad ka sel põhjusel, et olid esimesed kääbikud, kelle kohta on säilinud kirjapandud andmed.

Sooniku Bucca
Valiti esimeseks Taaniks 1979 III Aj., tõenäoliselt Vanapukkide soost. Äramärkimist väärib, sest Taan on kääbikute hulgas traditsiooniliselt kõige austamisväärsem isik. Tõenäoliselt elas ajavahemikus 1890-2050 III Aj.

Isumbras Tukk I
Oli esimene Tukkide soost Taan (valitud 2340 III Aj.), kokku kolmeteistkümnes, ning paljuski võib tema teeneks lugeda, et siiani nimetatakse Taaniks Tukkide pereko nnapead. Elas orienteeruvalt aastatel 2250-2400 III Aj.

Tobold Sarvepuhuja
Piiburohu kasvatamisega algust teinud Vanaks Tobiks kutsutud kääbik on iseenesest mõista teeninud välja koha kääbikute suurnimede hulgas. Umbes 2670 aastal III Aj. istutas Tobold Lõuna-kihelkonda piiburohtu, mille ta arvatavasti oli kaasa toonud Voorelt. Ta teadis palju taimedest ja käis nooruses üsna sageli ümberkaudsetel maadel rändamas (ehkki kääbiklikus mastaabis, sest vaevalt tema rännakud kaugemale kui Voorele ulatusid). Vana Tobi pidas aga piiburohu päritolu ja avastamise saladust surmani. Tõenäolised eluaastad umbkaudu 2600-2750 III Aj.

Brandobras Tukk
Maakonna Taan, liignimega Möirahärg. Lõi kääbikute Maleva eesotsas Roheliste Väljade Lahingus tagasi orkide sissetungi Maakonda 2747 III Aj. ja tappis orkide juhi Golfimbuli. Kääbikute pärimus jutustab selle vägiteoga seoses ka golfimängu leiutamisest, kuid tundes kääbikuid, julgen selles sügavalt kahelda.
Möirahärg on tuntud ka oma ebakääbiklikult suure kasvu poolest. Väidetavalt oli ta nii suurt kasvu, et võib hobusega sõita ja kirjapandud allikate järgi ulatus Brandobras Tuki kasv 4 jala ja 5 tollini (~135cm). Elas aastatel 2704-2806 III Aj. Erinevate allikate järgi Isengrim II või Isumbras III poeg.

Varglik
Kääbik, tõenäoliselt jässude hulgast, kes leidis Anduinist Suure Sõrmuse umbkaudu aastal 2463 III Aj. Tapeti seejärel kohe Urgliku poolt.

Urglik/Guglunk
Tõenäoliselt jässude hulka kuulunud kääbik. Elas aastatel 2440-3019 III Aj. Anduini kallastel ilmselt jässude kogukonnas, kes loobusid rännakust Põhja.
Urglik tappis Sõrmuse omastamise ihast pimestatuna Sõrmuse leidja Vargliku. Pagendatuna rändas ta Keskmaal ringi ning varjus lõpuks Udumägedesse. Sõrmuse vägi andis talle ebaloomulikult pika eluea ning muutis koos Udumägede aluse pimedusega tema välimuse tundmatuseni.
Peale Sõrmuse kaotamist (selle leidis kääbik Bilbo Paunaste) asus Urglik, keda nüüd kutsuti Guglunkiks, omal käel Sõrmust otsima. Mingil ajal sattus ta aga Mordorisse ja langes Sauroni kätte ning ilmselt just tema käest sai Must Isand teavet Maakonna ning Paunaste kohta.
Guglunk oli Frodo ja Jussi teejuhiks Mordorisse, kuid reetis nad. Turmalõhandikel ründas ta Frodot sooviga saada Üks Sõrmus uuesti enda valdusse. Hammustades otsast Frodo sõrme, saavutas ta oma eesmärgi, kuid kukkus Turmalõhandikku, viies endaga kaasa Suure Sõrmuse ning põhjustades seega kaudselt Sauroni langemise.

Bilbo Paunaste
Bilbo Paunaste elas Keskmaal aastatel 2890-3021 III Aj. Tema vanemateks olid Bungo Paunaste ja Belladonna Tukk. Kuni 50 eluaastani peeti temast kääbikute hulgas väga lugu ning tavatseti öelda, et on juba ette teada, mida Bilbo ühe või teise asja kohta arvas või ütles, ning see on väga positiivne iseloomustus kääbikule.
Bilbo Paunaste aga sattus peamiselt vägeva võluri Gandalf Halli käe läbi ja tahtmist mööda täiesti ebakääbiklikku seiklusesse, millel aga oli suur tähtsus kogu Keskmaa edasise käekäigu suhtes. Nimelt võttis Bilbo aastal 2941 III Aj. koos päkapikkudega, keda juhtis auväärne Thorin Tammiskilp, osa retkest Üksikule Mäele. Päkapikud palkasid Bilbo kaasa küll murdvargana, kuid pea selgus, et kääbikutel ja eriti jõukast perest pärit Bilbol polnud murdvarguste alal mingit kogemust.
Oma seiklustest räägib Bilbo Paunaste pikemalt mälestustes, mis nüüd ilusti raamatuks on kirjutatud. Tagasi Maakonda pöördudes oli ta kaotanud küll suure osa naabrite lugupidamisest, kuid oli au sees haldjate ja päkapikkude seas. Kuid Bilbo Paunaste tähtsus Keskmaa ajaloos peitub siiski selles, et just tema kaudu jõudis Suur Sõrmus 2941 III Aj. välja sügavalt Udumägede koobastest. Pikka aega ei teadnud targadki, et Bilbo sõrmus on just nimelt Üks Sõrmus, kuid Gandalf oli esimene, kes seda aimas.
Uskumatu, kuid tõsiasjaks jääb, et Bilbo loobus Sõrmusest oma 111 sünnipäeval vabatahtlikult (ehkki Gandalfi pealekäimisel) ja jättis selle koos kõige muuga oma pärijale Frodo Paunastele ning lahkus Maakonnast.
Oma viimased eluaastad Keskmaal veetis Bilbo Paunaste Kaljulõhel ning lahkus siis ühena Sõrmusekandjatest Läände, olles 131 aastane.

Frodo Paunaste
Elas Keskmaal 2968-3021 III Aj. Bilbo adopteeris ta 2989 III Aj. ning tegi temast enda pärija. Koos pärandiga sattus Frodo kätte ka Üks Sõrmus.
Gandalfi õpetuse järgi hoidis Frodo Sõrmuse olemasolu saladuses ja erinevalt Bilbost ei kasutanud seda pikka aega. Elrondi Nõukogul võttis Frodo endale Sõrmusekandja ränga ülesande Üks Sõrmus Turmamäe südames hävitada. Mitmed korrad seisis tema retk Turmamäele noatera peal ning lõpuks, olles läbi suurte katsumuste jõudnud Turmalõhangute äärde, ei suutnud Frodo Sõrmust hävitada. Mis Sõrmusest sai, võib lugeda ülalt Urgliku/Guglunki alt.
Peale Sõrmuse hävitamist ja Sauroni langemist tõsteti Frodo Keskmaal suure au sisse ning tema sünnipäeva 22. septembril tä histatakse Keskmaal siiani.
Frodo Paunaste võttis endale linnapea kohustused 3019 III Aj. ning loobus nendest 3020 keskaastal.
Peale Sõrmuse hävitamist ei paranenud Frodo enam kunagi täielikult kolmest haavast – õlahaavast, mille lõi nazguulide isand Ilmarünkal; Shelobi mürgastla salvamisest ning hingehaavast, mille tekitas Sõrmuse hävitamine. Need ei olnud küll püsivad vigastused, kuid lõid alati välja just kuupäevadel, kui haavad löödi.
Frodo lahkus Keskmaalt Läände koos Bilbo, Gandalfi, Galadrieli ja Elrondiga 29.septembril 3018 III Aj.

Tobajuss Mängla
Sündis 6. aprillil 2983. Frodo Paunaste sõber, kaaslane ja aednik, kes saatis Frodot tema ohtlikul retkel Mordorisse ja Turmamäele. Tobajuss ehk lihtsamalt Juss, nagu teda kutsuti, on siiani Keskmaa rahvaste hulgas teatud kui ustavuse ja sõpruse võrdkuju. Teda austatakse Keskmaal pea võrdselt Frodoga.
Ka Jussi loetakse Sõrmusekandjaks, sest ta võttis Sõrmuse Frodolt, kui arvas viimase Shelobi mürgiastlast surnuks pistetud olevat. Kuid Juss kandis Sõrmust väga lühikest aega ning sarnaselt Bilbole loovutas selle vabatahtlikult Frodole.
Siiski lahkus ka Tobajuss Mängla peale oma abikaasa surma Keskmaalt Läände (aastal 61 IV Aj.), olles enne valitud seitsmel korral Maakonna Linnapeaks.

Ilomac Kangepukk
Sündis 2982 III Aj. Tuntud ka liignimega “Imeline”. Frodo Paunaste teine kääbikust kaaslane Sõrmuse Vennaskonnas. Lahutati Frodost ja Jussist Emyn Muilil.
Astus Sõrmuse Sõjas Rohani kuningas Theodeni teenistusse. Pelennori Väljade Lahingus andis hoobi Nõidkuningale, nazguulide pealikule, päästes Rohani Eowyni, kes andis seejärel Mustale Pealikule surmahoobi.
Juhtis Ma akonna puhastamist, sai hiljem Pukivalla Isandaks. Aastal 63 IV Aj. lahkus Maakonnast ja suundus esiti Rohanisse, seejärel Gondorisse, kus ta aastal 70 IV Aj. suri.

Peregrin Tukk
Elas aastatel 2990 III Aj. – 70 IV Aj. Tuntud ka hüüdnimega Punapõsk. Oli Frodo kolmas kääbikust kaaslane Sõrmuse Vennaskonnas. Lahutati koos Ilomaciga Vennaskonnast Emyn Muilil.
Astus hiljem Gondori Kojaülema Denethori teenistusse, kuid vabastati teenistusest üsna pea. Peregrin Tuki tegudest on enim tuntud palantiri vargus ja seejärel tolle nägemiskivi kasutamine, millega tänu hea õnne või muu kõrgema jõu kaasabile aeti Sauron mõneks ajaks segadusse, ning otsustav tegutsemine päästmaks tulevast Ithilieni Printsi Faramiri tulesurmast.
Peregrin Tukk etendas koos Ilomac Kangepuki ja Tobajuss Mänglaga Maakonna vabastamises suurt rolli. Ta valiti 12. IV Aj. Maakonna Taaniks.
Taan Peregrin I lahkus Maakonnast koos Ilomac Kangepukiga ning suri Gondoris. Ilomac Kangepuki ja Peregrin Tuki viimseks puhkepaigaks jäid asemed kuningas Elessari põrmu kõrval.

Nimede originaalvasted eestikeelsele tõlkele:

Blanko - Blanco
Guglunk - Gollum
Ilo - Merry
Ilomac - Meriadoc
Kangepukk - Brandybuck
Martšo - Marcho
Paunaste - Baggins
Roosi - Rose
Sooniku Bucca - Bucca of the Marish
Tobajuss Mängla - Samwise Gamgee
Tobold Sarvepuhuja - Tobold Hornblower
Tukk - Took
Urglik - Smeagol
Vana Tobi - Old Toby
Varglik - Deagol

Tähtsamad sündmused

III Ajastu
1050 Esimest korda mainitakse ürikutes periannatheid seoses karvasjalgade tulekuga Eriadori.
u.1150 Võigunahad lähevad Eriadori. Jässud tulevad üle Punasarve Kuru ja liiguvad edasi Nurka või Nõgimaale.
u.1300 Kääbikud liiguvad lääne poole; paljud jäävad pidama Voorel.
u.1356 Jässud lahkuvad Nurgast, mõned neist pöörduvad tagasi Ürgmaale.
1601 Võigunahkadest vennad Martšo ja Blanko asuvad Voorelt teele lääne suunas ja jõuavad Maakonda. Paljud kääbikud järgnevad neile. Algab Maakonna asustamine. Maakonna kalendri esimene aasta. Kuningas Arvedui II kingib kääbikutele maa teisel pool Kangevirret.
u.1630 Maakonna kääbikutega ühinevad Nõgimaalt tulevad jässud.
1636 Suur Katk laastab Keskmaad. Kääbikud jäävad püsima, kuid kannatavad suuri kaotusi.
1979 Kääbikud valivad kuninga asemikuks esimese Taani, kelleks saab Sooniku Bucca.
2340 Isumbras I-st saab kolmeteistkümnes Taan, esimene Tukkide soost. Pukivalla asustamine Vanapukkide poolt.
2463 Jässu Varglik leiab Ühe Sõrmuse ning Urglik mõrvab ta.
u.2470 Urglik-Guglunk varjub Udumägedesse.
u.2670 Tobold Sarvepuhuja istutab Lõuna-kihelkonda "piiburohtu".
2683 Maakonna kahekümne kolmas Taan Isengrim II hakkab rajama Suuri Koobitsaid.
2747 Brandobras Möirahärg Tukk lööb Roheliste Väljade Lahingus orke.
2758-9 Pikk Talv. Suured kannatused ja kaotused Maakonnas. Gandalf saabub Maakonda.
2890 Bilbo Paunaste sünd.
2911 Julm Talv. Kangevirre ja teised jõed külmuvad kinni. Põhjast tungivad Eriadori ja Maakonda valged hundid.
2941 Bilbo seikluse algus. Bilbo kohtab Guglunki ja leiab Sõrmuse.
2942 Bilbo pöördub Sõrmusega Maakonda tagasi.
2944 Guglunk lahkub Udumägedest ja asub otsima Sõrmuse "varast".
2953 Märgates Gandalfi huvi Maakonna vastu, hakkab Saruman Voorel ja Lõuna-kihelkonnas nuhke pidama.
2968 Frodo Paunaste sünd.
u.2980 Guglunk jõuab Mordori piirile ja tutvub Shelobiga.
2982 Ilomac Kangepuki sünd.
2983 Tobajuss Mängla sünd.
2989 Bilbo adopteerib Frodo.
2990 Peregrin Tuki sünd.
u.3000 Sarumanist saab reetur. Tema nuhid teatavad talle rajaleidjate valvest Maakonna ümber.
3001 Bilbo lahkumispidu. Gandalf kahtlustab, et Bilbo sõrmus on Üks Sõrmus. Maakonna valvet kahekordistatakse. Gandalf otsib Guglunki ja palub Aragorni abi.
3002 Bilbo jõuab Kaljulõhele.
3004-8 Gandalf külastab mitmel korral Frodot Maakonnas.
u.3010 Guglunk vangistatakse Mordoris.
3017 Guglunk lastakse Mordorist välja. Aragorn püüab ta Surnusoodes kinni ja viib Thranduili juurde Sünklaande.

3018
12. apr. Gandalf tuleb Maakonda ja veendub, et Frodo käes olev sõrmus on Üks Sõrmus.
23. sept. Neli Musta Ratsanikku tungivad Maakonda. Frodo ja Juss lahkuvad Paunaotsalt.
26. sept. Frodo, Juss, Ilomac ja Peregrin kohtavad Tom Bombadili.
28. sept. Kääpavaht vangistab nimetatud kääbikud, kuid Bombadil vabastab nad.
29. sept. Frodo ja kaaslased jõuavad Voorele, kus kohtavad Aragorni.
30. sept. Kääbikud lahkuvad Aragorni juhtimisel Voorelt.
06. okt. Nazgulid ründavad kääbikuid Ilmarünkal, Frodo saab haavata.
18. okt. Frodo jõuab Glorfindeli abiga Kaljulõhele.
24. okt. Frodo toibub.
25. okt. Elrondi Nõukogu. Frodo võtab enda peale ülesande Sõrmus Mordorisse kanda ja hävitada. Moodustatakse Sõrmuse Vennaskond, kuhu kuuluvad kääbikud Frodo, Juss, Ilomac ja Peregrin, inimesed Aragorn ja Boromir, haldjas Legolas, päkapikk Gimli ja võlur Gandalf.
25. dets. Sõrmuse Vennaskond lahkub Kaljulõhelt.

3019
8.-12 . jaan. Sõrmuse Vennaskond ei pääse üle Caradhase ja võtab vastu otsuse minna läbi Moria.
13. jaan. Vennaskond jõuab Moria Lääneväravale. Frodot rünnatakse Järve Valvaja poolt. Guglunk asub Sõrmusekandjat jälitama.
15. jaan. Gandalf langeb Khazad-dumi sillal koos balrogiga sügavikku.
17. jaan. Vennaskond jõuab Caras Caladhoni.
14.veebr. Frodo vaatab Galadrieli peeglisse.
16.veebr. Vennaskond lahkub Lorienist.
26.veebr. Vennaskonna lõhenemine, Boromiri surm. Ilomac ja Peregrin vangistatakse orkide poolt. Frodo ja Juss lahkuvad teistest.
29. veebr. Ilomac ja Peregrin pääsevad tänu rohirrimite rünnakule põgenema ja kohtuvad Puuparra ning Gandalf Valgega. Frodo ja Juss kohtavad Guglunki.
30. veebr. Endikogu algus.
01. märts Frodo ja Juss alustavad Guglunki juhtimisel Surnusoode ületamist. Endikogu kestab.
02. märts Frodo jõuab Surnusoodest läbi. Endikogu lõppeb, endid marsivad Raudlinna peale. Nendega koos on Ilomac ja Peregrin.
05. märts Peregrin kasutab palantiri. Frodo ja Juss varjavad end Morannoni lähedal.
07. märts Faramir viib Frodo ja Jussi Henneth Annuni.
08. märts Faramir vabastab Frodo ja Jussi.
09. märts Frodo jõuab Morguli maanteele.
10. märts Frodo möödub Ristteest ja näeb Morguli väe teeleasumist. Peregrin astub Denethori teenistusse.
12. märts Guglunk juhib Frodo Shelobi koopasse. Shelob ründab Frodot. Juss haavab Shelobit tõsiselt ja lööb elaja tagasi. Juss võtab Frodolt Sõrmuse.
13. märts Frodo satub orkide kätte.
14. märts Juss päästab Frodo ja tagastab Sõrmuse.
15. märts Frodo ja Juss alustavad teekonda läbi Morgai oru, maskeerides ennast orkiriietega. Pelennori Väljade Lahing. Ilomac haavab nazguulide juht i.
17. märts Ork Shagrat toob Frodo mantli, turvise ja mõõga Barad-duri.
22. märts Kohutav Loojang. Frodo ja Juss pöörduvad lõunasse Turmamäe poole.
24.märts Frodo ja Juss jõuavad Turmamäe jalamile. Lääne Vägi, mis suundub Sauroni tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Mordori peale, jõuab Morannoni ette.
25. märts Lääne Vägi piiratakse sisse. Frodo ja Juss jõuavad Sammath Nauri. Frodo ei suuda Sõrmust hävitada. Guglunk ründab Frodot, hammustab tal küljest sõrme koos Sõrmusega ja kukub Turmalõhandikku. Barad-dur hävib, Sauron langeb. Frodo ja Juss päästetakse hukkumisest kotkaste abiga.
08. apr. Sõrmusekandjate Frodo ja Jussi austamine Cormalleni väljal.
19. juuli Kääbikud lahkuvad Gondorist ja asuvad läbi Rohani koduteele.
22. aug. Kääbikud jätavad hüvasti Lääne Kuningas Aragorn Elessariga ja lahkuvad Raudlinnast.
28. aug. Kääbikud kohtavad Sarumani. Saruman asub teele Maakonda.
22. sept. Saruman jõuab Maakonda.
30. okt. Kääbikud jõuavad tagasi Maakonda.
01. nov. Frodo, Juss, Ilomac ja Peregrin võetakse Konnakalmul vahi alla.
02. nov. Nad jõuavad Veeäärsele ja äratavad Maakonna rahva.
03. nov. Veeäärse lahing. Sarumani surm ja Sõrmuse Sõja lõpp.
Frodo valitakse Linnapeaks.

3020
Keskaasta. Frodo loobub Linnapea ametist.

3021
21. sept. Frodo ja Juss asuvad Maakonnast teele Hallidesse Sadamatesse.
29. sept. Frodo ja Bilbo lahkuvad Keskmaalt üle Mere. Kolmanda Ajastu lõpp.

IV Ajastu
6 Juss Mängla valitakse Maakonna Linnapeaks. Kuningas Elessar annab seaduse, et inimesed ei tohi Maakonn a pinnale astuda ning teeb sellest Vaba Maa Põhja Skeptri kaitse all.
13 Peregrinist saab Taan. Juss valitakse teist korda Linnapeaks. Kuningas Elessar nimetab Taani ja Linnapea Põhja-kuningriigi Nõuandjateks.
15 Kuningas Elessar annab Linnapea Juss Mänglale duunedainide Tähe, Jussi tütrest Elanorist saab kuninganna Arweni auneitsi.
20 Juss Mängla valitakse kolmandat korda Linnapeaks.
27 Juss Mängla valitakse neljandat korda Linnapeaks.
31? Tõenäoline Lääneraja ja Pukivald liitmise daatum Maakonnaga kuningas Elessari kingitusena. Teise variandina kõne all IV Aj. aasta 41.
34 Juss Mängla valitakse viiendat korda Linnapeaks.
41 Juss Mängla valitakse kuuendat korda Linnapeaks.
48 Juss Mängla valitakse seitsmendat korda Linnapeaks. Juss pidas Maakonna Linnapea ametit ühtekokku 49 aastat, olles teenistuse lõppedes 96 aastat vana.
61 Sureb Jussi abikaasa Roosi. Isand Mängla lahkub Maakonnast. Viimasena näeb teda tema tütar Elanor. Juss Mängla lahkub Keskmaalt ja sõidab viimasena Sõrmusekandjatest üle Mere.
63 Isandad Peregrin ja Ilomac lahkuvad Maakonnast ja läksid Gondorisse, kus nad surid ja pandi puhkama Rath Dinenile Gondori vägevate hulka; ning nende asemed pandi peale kuningas Aragorn Elessari lahkumist tema puhkepaiga kõrvale.
172 Lääneraja Punase Raamatu viimane sissekanne ja valmimine.

Lühendid
Aj. – Ajastu; siin III Aj. ja IV Aj.

Kasutatud materjalid

1. Tolkien J.R.R. Kääbik
2. Tolkien J.R.R. Sõrmuste Isand, Sõrmuse Vennaskond
3. Tolkien J.R.R. Sõrmuste Isand, Kuninga Tagasitulek
4. Tolkien J.R.R. Silmarillon
5. The Encyclopedia of Arda, www.glyphweb.com
6. Annals of Arda, www.annalsofarda.dk
7. Michael Martinez, Esseys, www.suite101.com/article.cfm/tolkien
8. Wikipedia, en.wikipedia.org
9. Tolkien J.R.R. The Letters of J.R.R. Tolkien
10. http://homepage.mac.com/jeremybaker/towerhills/Resources/Arnor%20Population.xls
11. http://otherhands.com/archives/articles/3/population1.html
12. http://otherhands.com/archives/articles/3/population2.html
13. www.alleycatscratch.com/lotr/Hobbits.htm
14. www.ruralhistory.org
15. www.vermessungsseiten.de/englisch/vermtech/length.htm

Autor Esteril, Keskmaa Ordu

 
< Eelmine   Järgmine >