Trüki E-mail

Arnor või Põhja-Kuningriik oli üks kahest Numenori Pagulasriigist, mille rajas Elendil Ustav Keskmaale Teise Ajastu lõpus. Oma hiilgeajal võttis see enda alla kogu Eriadori, välja arvatud Lindoni, Imladrise (Kaljulõhe) ja Eregioni (Astelma).

Läänest piirnes see Ered Luini (Sinimägede), idast Hithaegliri (Udumägede) ja lõunast Gwathlo (Hallvoo) ning Bruineniga (Valjuveega). Peale kuningas Earenduri surma jagunes riik aga kolmeks: Arthedainiks, Rhudauriks ja Cardolaniks. Arthedain (millest sai ka Arnori õiglusjärglane, kuna seda valitses Earenduri vanim poeg Amlaith) asus loodes ja hõlmas maad Baranduini (Kangevirde) ja Luuni jõe vahel, ning samuti Suurest Teest põhja pool asuvaid alasid Ilmamägedeni välja. Rhudaur asus kirdes Õginõmmede, Ilmamägede ja Hithaegliri (Udumägede) vahel, aga sinna kuulus ka nurk Mitheitheli (Härmalätte) ja Bruineni (Valjuvee) vahel. Cardolan asus lõunas ning selle piirideks olid Baranduin (Kangevirde), Gwathlo (Hallvoo) ja Suur Tee. (SI)

Pindala: Kõrgajal u. 450 000 ruutkilomeetrit.
Pealinn: Annuminas. Peale Arnori jagunemist viis Amlaith pealinna Fornostisse.
Riigikeel: Läänekeel, kuid mõned duunedainid (eriti nende teadusemeistrid) kasutasid ka haldjakeeli (põhiliselt sindarini). Valitsejanimed võeti esialgu kvenjas, hiljem enamasti sindarinis. (SI)

Riigikord

Arnori riigikord oli monarhia. Kuninga käes oli nii seadusandlik, täidesaa tev kui ka kohtulik võim. Vähemalt esialgu olid kõik alamad kuningale ustavad, mistõttu koondus tema kätte väga suur võim. Kuningas oli nii riigivalitseja kui peamine väejuht. Nad pärinesid Elendil Ustavast ja tema poeg Isildurist. Kuni riigi jagunemiseni olid Arnori valitsejad kõigi Numenori Pagulasriikide Kõrged Kuningad. Kuningale oli abiks riigi valitsemisel ja otsuste langetamisel Riiginõukogu, mis võis koosneda provintside esindajatest , kuningakoja liikmetest ja kuninga nõuandjatest. Printslikke kodasid oli rohkem kui üks – tõenäoliselt omasid need kõrgaadli esindajad, kes pärinesid Elendili laevakaptenitest kõrgemat seisust ja printsistaatust. (Oletus-)Arnori Kõrge Kuninga ametisse määramisel oli oma sõna öelda ka Gondori kuningal, kelle nõusolekuta ei võinud kuningas ametisse asuda (-Oletus). (SI)

Haldusjaotus

Arnori haldusjaotuse suurima üksuse moodustas tõenäoliselt provints. Kahjuks pole meile teada Arnori provitside nimesid. Tihedamini asustatumad piirkonnad olid jõgede (Baranduin, Gwathlo, Mitheithel, Lhun) kaldad, kuhu rajati mitmeid linnu, külasid ja muid asundusi.

Tähtsamad piirkonnad:

· Emyn Uial – Ehakuma mäed asusid Nenuiali (Ehakuma järve) ääres Põhja-Arnoris. See piirkond, eriti järve kaldad, oli üks tihedamini asustatud piirkondi riigis.
· Põhjakingud – Arnori põhjaosa k& otilde;rgustik, mis oli samuti üks asustatumaid piirkondi Arnoris. Siin asusid mitmed kindlused, nende seas ka hilisem pealinn Fornost.
· Ilmamäed – Kõrgustik Põhjakinkudest kagus, millele Arthedaini kuningas Argeleb ehitas kindlustused, kaitsmaks end rünnakute eest Angmarist ja Rhudaurist. Ilmamägedel asus ka Amon Suli (Ilmarüngas).
· Nurk – Maa-ala Bruineni (Valjuvee) ja Mitheitheli (Härmalätte) vahel, mis kuulus Rhudauri koosseisu. Enne Maakonda pöördumist elas seal ka suur jässude kogukond. Arvatakse, et peale Arnori hävingut pesitses duunedainide põhiline elanikkond just seal piirkonnas.
· Lõunakingud – Kõrgustik Vooremaast lõunas, mis oli oletatavalt Cardolani duunedainide põhilisi elupaiku enne riigi hävingut 1409. aasta sõjas.
· Minhiriath – Laiad maad Baranduini (Kangevirde) ja Gwathlo (Hallvoo) vahel. Endistel aegadel laiusid selasetel aladel hiiglaslikud metsad, mis aga võeti Numenori kolonisatsiooni tulemusena laevaehituse tarvis maha. Endistest laantest jäid järgi vaid mõned metsasemad alad (näiteks Eryn Vorn), kus elasid vähesed ellujäänud põlisasukad. Metsade asemel laiusid seal nüüd suures osas tühjad kõnnumaad. Ala oli tihedalt asustatud Arnori hiilgeaegadel, kuid ajapikku hävitasid sõjad ja katkud elanikkonna peaagu täielikult.
· Vooremaa – Väike asustatud piirkond suurte maanteede (Ida-Lääne Tee ja Roheline Tee) ristumiskohas. See maanurk oli ainus kogu Keskmaal, kus elasid imelises kooskõlas kääbikud ja inimesed. Piirkonna keskuseks oli Voore küla. Selle ümber asusid veel sellised pisikesed asulad kui Kuhjaaluse, Nõo ja Laasiku. Peale Arnori hävingut jäi see Voo remaa seisma kui oaas keset inimtühja kõnnumaad, sest sõdades kannatas see ala kõige vähem.
· Maakond – Maakonna-nimeline asustus rajati kääbikute poolt III ajastu 1601. aastal, kui kuningas Argeleb II eraldas neile maad Baranduini (Kangevirde) ja Kaugete Seljandike vahel. Kõik, mida neilt nõuti, oli Kivikaarte Silla ning ka kõigi teiste sildade ja teede korraspidamine, kuninga käskjalgade abistamine ja tema ülemvõimu tunnistamine. See asustus elas üle Põhja-Kuningriigi hävingu ning säilis ka peale Sõrmuse Sõda.

Tähtsamad asundused ja kindlused:

· Annuminas - Suur linn Nenuiali (Ehakuma järve) kaldal, mis oli riigi pealinnaks kuni Earenduri surmani.
· Fornost – Esialgu oli see linn vaid Kuningate põhjapoolsem kindlus, kuid peale Arnori jagunemist kolis kuningas sinna (tõenäoliselt, et paremini valvet oma naabrite üle pidada) ning sellest sai pealinn.
· Amon Sul (Ilmarüngas) – Ilmamägede lõnapoolseim tipp, mille otsas asus võimas kants, kus hoiti tähtsaimat Põhja palantiridest. Just sel põhjusel pidasid duunedainid siin alati üpris suurt garnisoni. Püsiasustust siin siiski polnud. Kantsi valdamise eest käis sageli sõda Cardolani ja Rhudauri vahel.
· Tharbad - Sadamalinn, mis asus Gwathlo (Hallvoo) jõel, Gondori ja Arnori piiril. Linna läbis Põhja-Lõuna maantee, mis ületas jõe suure silla abil. Linnas hoidsid oma garnisoni nii Arnor kui Gondor, kuid peale Suurt Katku III ajastu 1636. aastal tõmbasid m& otilde;lemad riigid oma kaitse vähemaks ning ühendus nende vahel katkes. Linn hüljati lõplikult peale 2912. aasta üleujutust.
· Lond Daer – Sadam Gwathlo (Hallvoo) suudmes, esimene nuumenorlaste sadam Keskmaal, mis aga hüljati Kolmanda Ajastu vältel, sest peamine laevatamine kolis Tharbadisse.
· Elostirion – Haldjatorn Emyn Beraidil (Tornimägdel), kuhu paigutati üks kolmest Põhja palantirist.
· Voore – Küla, mis asus suurte maanteede, Ida-Lääne tee ja Rohelise Tee ristumiskohas. Küla järgi sai nime ka ümbruskant – Vooremaa. Siit (ja eriti linnas asuvast Kepsleva Poni Kõrtsist) käisid läbi igasugu rändurid: kääbikud, rajaleidjad, päkapikud, võlurid ja teisedki tegelased.
· Tyrn Gorthad (Kääpaseljakud) – Need iidsed kõrgendikud Vana Metsa idaserval oli olnud Esimesel Ajastul edainide esiisade vanaks matmispaigaks. Kui duunedainid pöördusid tagasi Numenorist, hakkasid nad esiisade auks oma printse ja kuningaid samuti sinna matma. Ala omas häid kaitsevõimalusi, mistõttu kasutasid duunedainid seda kohta sageli varjupaigana vaenlaste eest. Kuid oma võimsuse tipul saatis Angmari Nõidkuningas sinna kurjad vaimud, kes seadsid end seal sisse. Kääpaseljakutest sai kummitav ja jube koht, mida vältisid nii inimesed kui kääbikud.
· Suurkaeve – Maakonna pealinn. Siin asusid võrdlemisi tähtsad ameti- ja muud asutused. Suurkaeve Linnapea täitis väga suurt rolli kogu Maakonna elukorralduses, olles nii Maavardjate juht kui Postiteenistuse pealik. Suurkaeves asusid ka raamatukogu ja muuseum. (SI, UT, HoME)

Rahvastik

Arnori territooriumil elas palju erinevaid rahvaid. Põhiline rahvas olid loomulikult duunedainid, riigi rajajad. Juba algusest peale oli duunedaine Keskmaal vähem kui teisi inimesi, see-eest olid nad aga targad ja võimsad isandad. Esialgu oli nende osa Arnori rahvastikus suur, kuid sõdade, katkude ja rahvale iseloomulikult väikse iibe tõttu kahanes see aegamööda ning nende veri segunes vähemate inimeste omaga. (SI)

Arnori territooriumil elas ka teisi rahvaid: kääbikud, gwathuirimid, Rhudauri mägilased, vooremaalased, lossothid ning muud inimeste hõimud. Gwathuirimid olid Gwathlo (Hallvoo) jõe ümbruse põlisasukad. Esimesel ja Teisel Ajastul olid nad suhteliselt arvukad ning neist pärinesid väga mitmed teised suguharud (vooremaalased, nõgilased, Ered Nimraisi mägilased…). Nad elasid laiali eraldi majapidamistes, mitte aga kokkuhoidvates külades või asundustes. Algselt olid nad sõpruses nuumenorlastega, kuid kui viimaste lähedalsuvatest kolooniates hakati metsa laevaehituse jaoks maha raiuma, muutusid nad vaenulikuks, ründasid ja varitsesid duunedaine igal võimalusel. Nuumenorlased hakkasid neid samuti vaenlastena kohtlema ning gwathuirimid olid sunnitud Eryn Vorni neemele ümber asuma. Arnori ajal koondus nende kahanev rahvas vähestesse säilinud Minhiriathi metsadesse. (UT)

Vooremaalased pärinesid gwathuirimidest ja olid suguluses Enedwaithi nõgilastega. Nende esivanemad rändasid Teisel Ajastul põhja poole ning rajasid Kääpaseljakute lähedusse oma asunduse – Voore, mille ümber tekkisid hiljem ka teised väiksemad külad. Se e igivana asundus, kus elasid inimestega kooskõlas ka Eriadori rännanud kääbikud, jäi suurtest sõdadest peaaegu puutumatuks ning erinevalt ülejäänud Arnorist ei surnud sealne elanikkond välja. (UT)

Lossothid olid kummaline, ebasõbralik rahvas, jäänuk forodwaithidest, kaugete aegade inimestest, kes olid harjunud Morgothi kuningriigi kibedate pakastega. Külm jäi neile aladele püsima ka hilisematel ajastutel. Lossothid elasid lumest majades ning on öeldud, et nad oskasid joosta mööda habrast jääd, kondid jalgade küljes, ja neil olid ilma ratasteta vankrid. Enamasti elasid nad oma vaenlastele kättesaamatult suurel Forocheli neemel, mis suleb loodekaares samanimelise tohutu lahe; kuid nad olid tihti laagris lahe lõunakaldal Mägede jalamil. Nad elatusid kalapüügist, sest sellises karmis kliimas polnud ükski teine majandusviis võimalik. Nad kartsid Nõidkuningat, kes nende meelest võis teha oma tahtmist mööda pakast ja sula. Lossothid olid kergelt (või üldse mitte) relvastatud ning tundsid kartust relvade ees. (SI)

Rhudauri mägilased pärinesid tõenäoliselt samuti forodwaithidest ning olid üks Angmari Nõidkuninga teenistuses olev Pimeduse Inimeste hõim. Nende arvukas ja sõjakas rahvas põhjustas Arnorile palju kahju ja kannatusi. (SI)

Kääbikud hakkasid rändama Eriadorisse umbes III ajastu 1050. aastal, kui karvasjalad põgenesid Sünklaanes kasvava Sauroni jõu eest. Nad asusid elama mitmele poole Arnori aladele, üks vanimaid asustuskeskusi oli Voore ja selle ümbrus. Jässud elasid p eale Ürgmaalt lahkumist mõnda aega Nõgimaa ja Tharbadi vahel, enne kui liikusid põhja poole. Võigunahad ületasid Udumäed Imladrisest (Kaljulõhest) põhja pool ning segunesid teiste kääbikuhõimudega. Kui Kuningas viimaks kääbikutele Baranduini taga maad eraldas, rajasid nad sinna Maakonna ning kadusid taas inimeste ja haldjate ajaloost.

Relvajõud

Kolmanda Ajastu alguses, kui Arnori rahvastik veel õitses ning kuningakojas valitses veel üksmeel, olid nende relvajõud väga tugevad, ning on arvatud, et nende sõjaline jõud ületas ka Gondori oma. Duunedainid olid väga osavad sõdalased ning nende relvad olid tänu Numenoris õpitud kunstidele paremad kui ühelgi teisel Keskmaa rahval (kui haldjad välja arvata). Lahingutes ei kasutanud nad aga ratsaväge, eelistades jalaväe rünnakut. (UT)

Kuid see aeg sai lõpuks ka otsa. Riik jagunes Earenduri poegade vaheliste erimeelsuste tõttu kolmeks. Põhjuseid oli mitmeid. Üheks oli kindlasti see, et nuumenorlaste kuninga põhiline amet oli sõjaväe juhtimine, kuid Arnoril polnud tükk aega välisvaenlasi ja rahumeelsed kuningad ei soovinud ka oma piire laiendada. Loomulikult ei olnud sellega mitte kõik rahul ja on tõenäoline, et nii mõningadki kuningakoja liikmed (võimalik, et Amlaithi vennad) soovitasid kuningal alustada sõjategevust piiridel, et võita juurde mõjuvõimu ning et karastada sõjaväge lahingutes.

Peale Ja gunemist puhkesid Isilduri Pärijate omavahelised sõjad, mille käigus sõjaline jõud käis alla. Seetõttu polnud ka ime, kui Angmari ja Rhudauri ühisväed suutsid teha väga tõsist kahju Arthedainile ja iseäranis Cardolanile, mille rahvastik sai sõjas peaaegu hukka. Lõplik allakäik sõjalises võimsuses aga toimus Suure Katku ajal, mil kogu riik sai tugevalt kannatada. Peale seda ei jõudnud riik piisavalt kosuda ning Angmari võimsuse tõus 1974. aastal kuulutas lõpu Põhja-kuningriigile. (SI)

Peale Arnori hävingut olid Arnorit valvavaks põhijõuks rajaleidjad. Nende militaarne üksus tegeles Eriadori kaitsmisega Angmarist järele jäänud kurjade olevuste eest. Iseäranis tugeva valve paigutasid nad Maakonna ümbrusse, tihedamini käidi ka Fornostis ja Kaljulõhe ümbruses. (SI)

Loodus

Arnori maastik ja loodus olid väga vaheldusrikkad, kuna riik ise asus väga suurel territooriumil. Riigi põhjaosa (Forocheli jäälahe ümbrus) asus täiesti igikülmadel aladel, polaarses kliimavöötmes meie mõistes, samas kui selle lõunaosa ulatus täiesti lõuna-parasvöötmesse.
Riigi põhjaosas asusid tühjad, kõledad ja külmad jääväljad, kus elasid vaid lossothid ja metsikud valged hundid. Taimi ei kasvanud seal üldse või siis väga vähe. Forocheli jäälahest lõuna pool läks kliima esialgu üle tundraks ja okasmetsavööndiks ning pärast lehtmetsavööndiks. Seal moodustasid hea kaitse külmade põhjatuulte eest Emyn Uial (Ehak uma mäed) ja Põhjakingud, mistõttu valitses seal põllunduseks sobiv paraskliima. Valdavaks taimkatteks olid lehtmetsad. Ered Luini mäed läänes moodustasid aga kaitse niiskete meretuulte eest, mistõttu piirkond oli suhteliselt päikseline. Samas puhusid mägede keskel asuvast Luuni kurust siiski vahel pehmemad ja merelisemad tuuled, mis tõid ümbruskonna (eriti Maakonna) põldudele parajat niiskust.
Rohtlavööndis asusid Minhiriathi maad, kus endisaegsete võimsate metsade (mille jäänuseid võis leida Eryn Vorni neemelt ja selle ümbrusest) asemel laiusid Kolmandal Ajastul sageli viljatud rohumaad. (SI)

Majandus

Nagu ka suur osa ülejäänud Keskmaast, oli ka Arnor põhiliselt põllumajanduslik riik. Enamus maad oli haritud, iseäranis viljakad olid Maakond, Nenuiali ümbrus ja Vooremaa. Põhilised põllukultuurid olid kartulid ja mitmesugused teraviljasordid.
Rannikualad tegelesid peamiselt merekaubanduse ja kalandusega, kuid neid piirkondi polnud palju. Suurte metsade ja laante elanikud tegelesid aga küttimisega, laiemalt oli selline majandusviis levinud gwathuirimite seas. Forocheli lossothid tegelesid kalandusega. (SI, UT)

Kultuur ja kombestik

Valitsejate tunnused
Valitseja tunnuseks oli Arnoris üksainus valge pärl, Elendilmir, Elendili Täht, mis oli hõbedase paelaga laubale seotud. Elendili pärija tunnusteks ja päranditeks olid veel Barahiri sõrmus, Narsili killud ja Annuminase skep ter. Skepter, milleks oli Andunie Isandate hõbedane sau, oli väidetavalt kõige iidseim inimeste kätetöö, mis Keskmaal säilis, olles Aragorni kroonimise ajaks juba üle 5000 aasta vana. (SI)

Palantirid
Sidepidamiseks Gondori ja Arnori vahel olid palantirid, seitse nägemiskivi, mille Elendil ja tema pojad tõid Keskmaale. Kolm neist läksid Arnorisse: Üks Annuminasesse (tõenäoliselt viidi hiljem koos trooniga Fornosti); üks Amon Suli kantsi ja üks Elostirioni torni Emyn Beraidil. Viimast ei kasutatud aga sidepidamiseks ning see ei vastanud teistele kividele, kuna Elendil oli pannud selle kivi vaatama sirge pilguga Läände, et see näeks kadunud Eresseat ja Avallone sadamatorni, kuid käänatud mered varjasid Numenori ja Amani igaveseks.
Kui Elostirioni palantir jäi alles Kolmanda Ajastu lõpuni (Cirdan pani selle viimaks lahkuva Elrondi laeva peale), siis Amon Suli ja Annuminase kivid hävisid koos Arveduiga Forocheli laevahukus. (SI, UT)

Matmiskombed
Nuumenorlaste (nagu ka paljude teiste rahvaste) seas oli levinud komme matta oma surnuid suurtesse kääbastesse või haudadesse. Kuningaid aga maeti sageli vaikseisse hauakambreisse kuningakoja läheduses, kus kõigile valitsejatele oli valmis pandud oma säng. Nuumenorlastest kuningatel oli ka vastavalt valarite kingile komme heita sängi ja lasta surmal end võtta enne, kui nad muutunuks nõdraks ja nõrgaks. Vaatamata sellele oli nende eluiga uskumatult pikk: Esialgu oli kuningakoja liikmete keskmine iga 350 aastat, tavaelanikud elasid keskmiselt 210 aastaseks. Kuningad aga võisid elada üle 400 aasta vanuseks. Kuid Pagulasriikides ei saavutanud ükski kuningas nii kõrget iga, sest Vari, mis Numenorile langes, kahandas kõikide duunedainide eluiga väga suurel määral. (SI, Silm, UT)

Folkloor
Arnoris kui nuumenorlaste kõrgkultuuri esindavas riigis oli (vähemalt duunedainide seas) kirjaoskus levinud. Tähtsamad ajaloosündmused jäädvustati kroonikatesse või ajalooraamatutesse, millest ümberkirjutisi leidus ka Gondoris. Samas levis ka suuline pärimuste edasikandmine. Peale Arnori hävingut viisid duunedainid allesjäänud pärimused ja ajalooraamatud Elrond Poolhaldja hoolde alla Imladrisesse (Kaljulõhele). (SI)

Nuumenorlaste pikkusmõõdud
Ligikaudne võrdlus meie maailma mõõtudega:
1 lar = 5000 rangar’it = 1 kolmikmiil = 4,8 km
1 ranga = 1 m
1 mehepikkus (sageli võrdus 2 rangar’iga) = 190-200 cm
1 samm = 1 rangar’it = 1 m
1 täissamm = 1,5 rangar’it = 1,5 m
Viimased ühikud sõltuvad nuumenorlaste üldisest pikast kasvust, mis ulatus keskmiselt 190 cm-ni. Pikemad inimesed nende seas aga võisid olla lausa 230 cm pikad (Elendil ise oli 235 cm pikk) (UT)

Ajalugu

Arnori kuningriik oli koos Gondoriga üks kahest Numenori Pagulasriigist, mis Teise Ajastu lõpus Keskmaale rajati. Riigi esimene kuningas Elendil langes varsti Viimse Liidu sõjas. Tema järel pidi valitsejaks hakkama tema vanem poeg Isildur (noorem poeg Anarion sai samuti Viimse Liidu sõjas hukka), kuid teekonnal koju läbi Ürgmaa rünnati teda ja tema k olme nooremat poega Võhumõõgaväljade lähistel. Mägedest laskunud orkid varitsesid neid ja kõik Isilduri kaaslased peale ühe said surma. Tema noorim poeg Valandil, kes oli nooruses jäänud Kaljulõhele, sai tema järel troonile. Peale Valandili valitses Arnoris seitse Kõrget Kuningat.

Pärast kuningas Earenduri surma jagati riik tänu erimeelsustele tema poegade vahel kolmeks: Arthedainiks, Rhudauriks ja Cardolaniks. Arthedainis pidas Isilduri sugu vastu, kuid Cardolanis ja Rhudauris sai see peagi otsa. Nende kuningriikide vahel oli tihti tülisid, mis kiirendasid duunedainide vähenemist. Peamine vaidlusküsimus oli Ilmamägede ja läände Voore poole jääva ala kuuluvus. Nii Rhudaur kui Cardolan tahtsid endale saada Amon Suli (Ilmarüngast), mis seisis nende kuningriikide piiril; sest Amon Suli (Ilmarünka) Kantsis hoiti Põhja tähtsaimat palantiri ning teised kaks olid samuti Arthedaini valduses.

Kuningas Malvegili aja alguses juhtus esimest korda, et kuri tuli Arnorisse. Sel ajal tekkis Põhja teisele poole Õginõmmesid Angmari kuningriik. Maa valitsejat tunti Nõidkuninga nime all, kes hiljem osutus Nazgulide pealikuks ja tema valitsuse alla oli kogunenud palju orke ja kurje inimesi.
Malvegili poja Argelebi päevil nõudsid Arthedaini kuningad taas võimu kogu Arnori üle ja võtsid selle tähiseks endale ar (a)- eesliitega nimesid, kuna teistesse kuningriikidesse polnud jäänud enam Isilduri järglasi. Kõrge Kuninga tiitlit nad siiski ei taastanud. Rhudaur keeldus nende nõudmist täitmast. Seal oli duunedaine vähe ning võimu oli haaranud mägilaste kuri isand, kes oli salaliidus Angmariga. Seepära st ehitas Argeleb Ilmamägedele kindlustused; kuid ta tapeti lahingus Rhudauri ja Angmariga.
Arveleg Argelebi poeg ajas Cardolani ja Lindoni abiga oma vaenlased kinkudelt minema; ja palju aastaid hoidsid Arthedain ja Cardolan jõuga piiri mööda Ilmamägesid, Suurt Teed ja Mitheitheli (Härmalätte) alamjooksu. Öeldakse, et sel ajal oli Imladris (Kaljulõhe) piiramisrõngas.
1409. aastal tuli Angmarist suur vägi üle jõe, tungis Cardolani ja piiras Ilmarünka ümber. Duunedainid said lüüa ja Arveleg tapeti. Amon Suli (Ilmarünka) Kants põletati ja hävitati; kuid palantir päästeti ja viidi taganedes Fornosti. Rhudauri vallutasid kurjad inimesed, kes olid Angmari teenistuses, ning sinna jäänud duunedainid said surma või põgenesid läände. Cardolan rüüstati. Araphor Arvelegi poeg polnud veel täisealine, kuid oli vapper ning tõrjus Cirdani abiga Fornostist ja Põhjakinkudelt tagasi. Cardolani duunedainide ustava osa jäänused pidasid samuti vastu Tyrn Gorthadis (Kääpaseljakutel) või otsisid varjupaika selle taga asuvas Vanas Metsas. Öeldakse, et Angmar jäi mõneks ajaks alla haldjarahvale Lindonist ja Imladrisest (Kaljulõhelt), sest Elrond tõi üle Mägede Lorienist abi.

Argeleb II ajal tuli kagust Eriadori katk ning enamus Cardolani rahvast hukkus, iseäranis Minhiriathis. Kääbikud (kes olid selleks ajaks end Maakonnas juba sisse seadnud) ja teised rahvad said suuresti kannatada, kuid katk nõrgenes põhja poole minnes ning Arthedaini põhjaosa puudutas see vähe. Sel ajal said Cardolani duunedainid otsa ning Angmarist ja Rhudaurist tulnud kurjad vaimud asusid mahajäetud kalmudesse ja elasid seal.

1974. aastal tõusis Angmari jõud taas ning Nõidkuningas ründas Arthedaini enne talve lõppu. Ta vallutas Fornosti ning kihutas enamuse allesjäänud duunedaine üle Luuni jõe; nende hulgas olid ka kuninga pojad. Aga Kuningas Arvedui pidas Põhja-kinkudel viimase hetkeni vastu ning põgenes siis koos mõnede oma vardjatega põhja; ja nad pääsesid pakku tänu oma kiiretele hobustele.
Mõnda aega varjas Arvedui end vanade päkapikukaevanduste tunnelites Mägede kaugema otsa lähedal, kuid viimaks sundis nälg teda lossothite, lumeinimeste juurest abi otsima. Nad ei aidanud kuningat meelsasti, sest tal polnud neile midagi pakkuda ning nad kartsid Nõidkuningat. Aga osalt haletsusest ning osalt ka kartusest relvade ees andsid nad neile siiski pisut süüa ja ehitasid neile lumionnid. Sinna jäigi Arvedui ootama, sest tema hobused olid hukkunud.

Samal ajal oli Gondorisse jõudnud teade, et Arthedain on suures hädas ning seetõttu saatis kuningas Earnil oma laevastiku koos poeg Earnuriga Põhja, kuid ta jäi hiljaks. Kui ta Lindonis oma võimsa laevastikuga Mithlondis (Hallides Sadamates) randus, oli Nõidkuningas juba Arthedaini vallutanud ning Fornostisse endale eluaseme rajanud. Siis kutsus Cirdan enda juurde kõik, kes said tulla ja marssis Nõidkuninga vastu. Nenuiali (Ehakuma järve) ja Põhjakinkude vahelisel väljal toimunud lahingus sai Nõidkuningas hävitava kaotuse osaliseks. Enne kui ta Carn Dumi põgeneda jõudis, saabus Imladrise (Kaljulõhe) haldjamalev Glorfindeli juhtimisel ning kõik tema väed tehti pihuks ja põrmuks. Eriadori ei jäänud enam ühtki Angmari teenrit. Kuid ootamatult saabus peale lahingu lõppu Nõidkuninga s ise, üleni mustas rüüs ja ta ründas Earnuri, kelle hobune ei suutnud kannatada seda hirmu ja kandis peremehe kaugele ära. Viimaks saabus Glorfindel ning Nõidkuningas pages varjudesse. Kui Earnur jõudis tagasi, ütles Glorfindel talle: “Ära aja teda taga! Ta ei tule siia maale tagasi. Tema hukk on veel kaugel ja see ei toimu mitte mehe käe läbi.” Need sõnad jäid paljudele meelde, kuid Earnur ihkas kättemaksu.

Kui Cirdan kuulis Aranarthilt Arvedui pojalt, et kuningas oli põhja pagenud, saatis ta otsekohe laeva Forocheli teda otsima. Palju päevi hiljem jõudis laev lõpuks sinna ja võttis kuninga ja tema vardjad peale, kuid kohe peale rannikust eemaldumist puhkes torm ning laev uppus koos Arvedui ning kahe palantiriga.

Pärast Arveduid lakkas Põhja-kuningriik olemast, sest duunedaine oli nüüd vähe ja kogu Eriador oli tühjaks jäänud. Ometi läks kuningate sugu edasi Duunedainide Pealikes, kellest esimene oli Aranarth Arvedui poeg. Tema poeg Arahael kasvas üles Kaljulõhel, nagu ka kõik teised pealike pojad pärast teda; ja seal hoiti samuti nende koja pärandeid. Vähemalt mõnedest duunedainidest said rajaleidjad, kes rändasid alatasa mööda Eriadori ringi, säilitades korda, kaitstes allesjäänud asulaid ja muid strateegiliselt tähtsaid punkte (Maakond, eriti Sarna Koole; Voore; Fornost; Amon Sul) välisvaenlaste eest.
Arvedui järel tuli viisteist Vanemat, enne kui sündis kuueteistkümnes ja viimane, Aragorn II, kellest sai peale Sõrmuse Sõja sündmusi taas nii Gondori kui Arnori kuningas. Tema taasrajas ja -asustas nii Annuminase Neuiali (Ehakuma järve) kaldal kui Fornos ti Põhjakinkudel. Ja see oli Põhja Liini uhkus ja ime, et kuigi nende võim kadus käest ja nende rahvas kahanes, ei katkenud nii paljude põlvkondade jooksul kordagi järgnevus isalt pojale. (SI)

Arnori kronoloogia

Teine Ajastu

3320 Rajatakse Pagulasriigid: Arnor ja Gondor. Kivid jagatakse ära.
3429 Isildur põgeneb Põhja Elendili juurde. Anarion kaitseb Osgiliathi ja Minas Anorit.
3430 Moodustatakse Viimne Liit.
3431 Gil-galad ja Elendil marsivad Imladrisesse (Kaljulõhele).
3434 Dagorladi lahing. Sauroni lüüasaamine.
3434-3441 Barad-duri piiramine. Sauroni lahkumine. Isildur võtab Ühe Sõrmuse.

Kolmas Ajastu

2 Isildur asub väikse duunedainidest kaaskonnaga Põhja teele. Udumägede orkid varitsevad teda Võhumõõgaväljade lähistel. Isildur ja tema kolm vanemat poega tapetakse.
3 Ohtar toob Narsili killud Imladrisesse (Kaljulõhele).
10 Valandilist saab Arnori kuningas.
861 Earenduri surm ja Arnori jagunemine.
1050 Karvasjalad rändavad Eriadorisse.
u.1150 Võigunahad tulevad Eriadori. Jässud tulevad üle Punasarve Kuru ja liiguvad edasi Nurka või Nõgimaale.
u.1300 Nõidkuningas tuleb Angmari. Periannathid liiguvad lääne poole; paljud jäävad pidama Voorel.
1349 Fornosti Kuningad kuulutavad ennast jälle kogu Arnori valitsejateks ning võtavad selle tähiseks ar (a)- eesliitega nimesid.
1356 Kuningas Argeleb I langeb lahingus Rhudauriga. Umbes samal ajal lahkuvad jässud Nurgast ja mõned pöörduvad tagasi Ürgmaale.
1409 Angmari Nõidkuningas tungib Arnorisse. Tapetakse Kuningas Arveleg I. Fornosti ja Tyrn Gorthadi kaitsmine. Amon Suli Kants hävitatakse.
1601 Paljud periannathid lahkuvad Voorelt ning Argeleb II kingib neile maa teisel pool Baranduini.
1636 Suur Katk. Paljud Eriadori osad jäävad tühjaks. Periannathid Baranduini taga jäävad alles, kuid kannavad suuri kaotusi.
1940 Gondor ja Arnor uuendavad suhteid ja sõlmivad liidu. Arvedui abiellub Gondori Ondoheri tütre Firieliga.
1944 Arvedui nõudleb Gondori krooni.
1974 Põhja-kuningriigi lõpp. Nõidkuningas tungib Arthedaini ja vallutab Fornosti.
1975 Arvedui upub Forocheli lahes. Annuminase ja Amon Sli palantirid lähevad kaotsi. Earnur toob laevastiku Lindonisse. Nõidkuningas saab Fornosti lahingus lüüa ning aetakse Õginõmmedele. Ta kaob Põhjast.
1976 Aranath võtab endale duunedainide Vanema tiitli. Arnori pärandid antakse Elrondi hoida.
2740 Orkid ründavad Eriadori.
2758-2759 Pikk Talv. Suured inimkaotused Eriadoris.
2911 Julm Talv. Baranduin ja teised jõed külmuvad kinni. Valged Hundid tungivad Põhjast Eriadori.
2912 Suured tulvaveed laastavad Enedwaithi ja Minhiriathi. Purustatud Tharbad jäetakse maha.
2929 Duunedainide Arathorn Aradori poeg abiellub Gilraeniga.
2930 Trollid tapavad Aradori.
2931 1. märtsil sünnib Aragorn, Arathorn II poeg.
2932 Tapetakse Arathorn II. Gilraen viib Aragorni Imladrisesse (Kaljulõhele). Elrond võtab ta endale kasupojaks ning annab talle nimeks Estel (Lootus); tema päritolu hoitakse salajas.
2951 Elrond avaldab Estelile (Lootusele) tema tõelise nime ja päritolu ning annab ta lle Narsili killud. Äsja Lorienist naasnud Arwen kohtub Aragorniga Imladrise (Kaljulõhe) metsades. Aragorn läheb ära kõnnumaale.
2956 Aragorn kohtab Gandalfi ja sealt algab nende sõprus.
2957-80 Aragorn käib oma suurtel reisidel ja rännakutel. Thorongili nime all teenib ta nii Rohani Thengelit kui Gondori Ecthelion IIst.
2980 Aragorn läheb Lorieni ning kohtub seal taas Arwen Undomieliga. Aragorn kingib talle Barahiri sõrmuse ning nad annavad Cerin Amrothil oma truudusvande.
u. 3000 Gandalf seab rajaleidjate abiga Maakonna üle põhjaliku valve.
3001 Maakonna valvet kahekordistatakse. Gandalf palub Aragorni abi Gollumi (Guglunki) otsimisel.
3009-3017 Aragorn ja Gandalf otsivad Gollumit (Guglunki) vaheaegadega kaheksa aastat. Nad otsivad teda Anduini orust, Sünklaanest ning Rhovanionist Mordori piirini.
3017 Aragorn võtab Gollumi (Guglunki) Surnusoodes kinni ning viib ta Tharanduili juurde Sünklaande.
3018 Aragorn kohtub kääbikutega Voorel ja viib nad Kaljulõhele. Elrondi Nõukogu. Moodustatakse Sõrmuse Vennaskond.
3019 Sõrmuse Sõda. Sauroni langus. Aragorn Elessari kroonimine. Aragorn ja Arwen abielluvad. Taasühendatud Kuningriik taastatakse.

Neljas Ajastu

6 Kuningas Elessar annab välja seaduse, et inimesed ei tohi Maakonna pinnale astuda, ning teeb sellest Vaba Maa Põhja Skeptri kaitse all.
13 Kuningas Elessar nimetab Taani, Isanda ja Linnapesa Põhja-kuningriigi Nõuandjateks.
15 Kuningas Elessar sõidab põhja ning elab mõnda aega Nenuiali (Ehakuma järve) ääres. Ta tuleb Baranduini (Kangevirde) Sillale ja tervitab seal oma sõpru. Ta annab isand Tobajussile duunedainide Tä ;he ning Elanorist saab Kuninganna Arweni auneitsi.
31 Lääneraja liidetakse Kuninga kingitusena Maakonna juurde.
120 Kuningas Elessari surm. Tema järel asub troonile Eldarion, kes valitseb veidi üle 100 aasta.
121 Kuninganna Arweni surm Lorienis.

Põhja liin (Elendil ja tema pärijad Isilduri liinis):

Arnor.

Teine Ajastu
Elendil (tapetud) 3441

Kolmas Ajastu
Isildur (tapetud) 2
Valandil 249
Eldacar 339
Arantar 435
Tarcil 515
Tarondor 602
Valandur (tapetud) 652
Elendur 777
Earendur 861

Arthedain.

Amlaith (Earenduri vanim poeg) 946
Beleg 1029
Mallor 1110
Celepharn 1191
Celebrindor 1272
Malvegil 1349
Argeleb I (tapetud) 1356
Arveleg I 1409
Araphor 1589
Argeleb II 1670
Arvegil 1743
Arveleg II 1813
Araval 1891
Araphant 1964
Arvedui (tapetud) 1975

Pealikud.

Aranarth (Arvedui vanim poeg) 2106
Arahael 2177
Aranuir 2247
Aravir 2319
Aragorn I 2327
Araglas 2455
Arahad I 2523
Aragost 2588
Aravorn 2654
Arahad II 2719
Arassuil 2784
Arathorn I (tapetud) 2848
Argonui 2912
Arador (tapetud) 2930
Arathorn II (tapetud) 2933
Aragorn II 2951-3021

Taasühendatud Kuningriik

Neljas Ajastu

Aragorn II 120
Eldarion (täpselt pole teada, kuid teadaolevalt oli elus veel 220 aastal)
(SI)

Tähtsate valitsejate elulood
· Elendil – Elendil Ustav sündis Numenoris TA 3119. aastal. Ta oli Amandili, Andunie Isanda poeg. Numenoris sündis talle kaks poega: Isildur ja Anarion. Ta oli üks Ustavatest, kes ei soovinud reeta valareid ja nende vastu ebaõiglaselt relva tõsta. Seetõttu seadis ta oma poegade abiga Numenori languse ajal valmis 9 laeva, millega põgenes hukkuvast Numenorist. 4 laeva olid tema kontrolli all, 3 oli Isilduril ja 2 Anarionil. Elendili laevad paisati põhjapoolsele rannikule, tema poegade laevad maabusid lõunapool. Keskmaale saabudes lausus Elendil kuulsaks saanud sõnad:
Et Earello Endorenna utulien. Sinome maruvan ar Hildinyar tenn’ Ambar-metta!
(Suurelt Merelt Keskmaale olen ma tulnud. Selles paigas elan mina, ja minu pärijad, kuni maailma lõpuni!)
Põhja rajas Elendil siis Arnori kuningriigi ning oli liidus Gil-galadiga. Kui Sauron viimaks Gondori ründas, tuli Isildur Lõunast Põhja ning Elendil ja Gil-galad moodustasid Viimse Liidu sõjaväe. Vägi marssis Dagorladi väljadele ning alistas lahingus Mordori väed. Järgnevate aastate jooksul piirasid Elendili ja Gil-galadi väed Barad-duri. Anarion langes Kantsist heidetud kivi läbi. Viimases hädas väljus kantsist Sauron ise, või msal ja hirmuärataval kujul, ning asus võitlusse Elendili ja Gil-galadiga, kes mõlemad langesid. Samas aga sai Sauron ka ise lüüa ning Isildur lõikas tal Ühe Sõrmuse sõrmest. (SI, Silm, UT, HoME)
· Arvedui – Arvedui oli Arnori viimane kuningas. Ta sai valitseda vaid 11 aastat. Juba tema isa valitsusajal tugevdati Gondori ja Arnori vahelisi sõprussuhteid ning selle märgiks abiellus Arvedui Ondoheri tütre Firieliga. Kui Ondoheri pojad lastetuna surid, nõudles Arvedui kuningakrooni endale, kuid kasutult. Gondori Nõukogu lükkas tema nõudluse tagasi.
Kui Angmari jõud 1974. aastal tugevnes, kaitses ta Põhjakinkusid viimase hetkeni ning põgenes siis oma vardjatega põhja. Seal leidsid nad varju lossothite juures. Kui Cirdan lõpuks Põhja laeva saatis, soovitasid lossothid Arveduil kevadeni oodata, kartes, et laev läheb põhja. Arvedui ei kuulanud neid ja astus pardale. Kohe peale avamerele asumist läks laev kõigi pardalolijatega põhja. (SI)
· Aragorn II – Aragorn Elessar sündis Kolmanda Ajastu 2931. aasta 1. märtsil. Tema isa oli Arathorn II, duunedainide Vanem ja Isilduri Pärija ning ema Gilraen. Aragorn oli vaid kahe aastane, kui Arathorn langes sõjas orkide vastu. Tema ja ta ema võeti Elrondi majja elama; ja Elrond oli talle isa eest ning hakkas teda armastama nagu oma poega. Teda hüüti Esteliks (Lootuseks), sest tema tõelist päritolu hoiti Elrondi käsul saladuses; sest targad teadsid siis, et Vaenlane otsis taga Isilduri Pärijat.
Sündis nõnda, et Estel (Lootus) oli vaid kakskümmend aastat vana, kui Elrond avaldas talle tema päritolu ning andis üle tema koja tunnused. Annuminase skeptri jättis too aga endale, öeldes: “See tuleb sul veel ära teenida.”
Järgmisel päeval kohtas ta metsas Arwen Undomieli (Ehatähte), Elrondi tütart ning armus temasse. Kuid Elrond nägi tema südamesse ning ei näidanud selles asjas oma heatahtlikkust. Aragorn jättis temaga hüvasti ning läks kõnnumaale.

Peaaegu kolmkümmend aastat tegi ta ränka tööd võitluses Sauroni vastu; ja temast sai Gandalf Targa sõber, kelle kogemustest ta mõndagi õppis. Koos võluriga käis ta paljudel ohtlikel retkedel, aga aastate kuludes läks ta üha sagedamini üksinda rändama. Tema teed olid pikad ja rasked ning tema väljanägemine muutus natuke süngeks, kui ta just ei juhtunud naeratama; ja ometi tundus ta inimestele auväärne, justkui maapakku läinud kuningas, kui ta parajasti oma tõelist kuju ei varjanud. Sest tal oli mitu nägu ning ta võitis kuulsust mitme nime all. Ta ratsutas rohirrimite väes ning võitles Gondori Isanda eest maal ja merel; ja siis kadus ta võidu tunnil Lääne Inimeste silmist ning läks üksinda kaugele Itta ja sügavale Lõunasse, uurides inimeste südameid, nii häid kui kurje, ning paljastades Sauroni teenrite plaane ja vandenõusid.
Nii sai temast viimaks kõige karastatum elavaist inimestest, vilunud nende töödes ja teadustes; ja ometi oli ta midagi enamat kui nemad; sest tema oli haldjatark ning tema silmis oli valgus, mida vähesed suutsid taluda, kui see kord süttis. Tema nägu oli kurb ja karm saatuse pärast, mis talle oli osaks saanud, ent ometi elas lootus alati tema sügavas südamepõhjas, kust mõnikord tulvas rõõmu, justkui allikast kalju sees.

Kui ta oli nelikümmend üheksa aastat vana, p&o uml;ördus ta tagasi oma rännakutelt ning jõudis oma teel Lorieni. Samal ajal juhtus juhuslikult seal olema ka Arwen. Ja Galadriel riietas ta valge ja hõbedase rüü ning ta nägi välja kui mõni lääne haldjaisand, kõrgem kui ükski inimene. Ja sel tunnil määras Arwen oma saatuse. Nad uitasid kaua Lothlorieni väludel, kui lõpuks tuli mehel aeg lahkuda. Jaanipäeval läksid nad Cerin Amrothile ning pöörasid Hämarikule selja ja vandusid üksteisele truudust.
Kui Elrond sellest teada sai, ei öelnud ta midagi, kuigi tema süda oli kurb. Kui Aragorn Imladrisesse (Kaljulõhele) tagasi pöördus, kutsus Elrond ta enda juurde ning rääkis temaga Arwenist. Nad panid selle asja omavahel paika, sest Elrond seadis tingimuse, et Arwenist saab mõrsja ainult mehele, kellest tuleb nii Arnori kui Gondori kuningas. Kuid ta andis Aragornile lootust ning nentis, et võit Varju üle toob temale vaid kurbust ja lahkumist.
Peale seda läks Aragorn jälle oma ohtlikku ja ränka tööd edasi tegema. Mõne aasta pärast lahkus Gilraen Imladrisest (Kaljulõhelt) ning naasis oma rahva juurde. Kui Aragorn lõpuks kõnnumaalt naases, läks ta ema juurde, kes rääkis oma peatsest surmast. Kui Aragorn teda lohutada püüdis, vastas ta talle selle linnodiga:
Onen i-Estel Edain, u-chebin estel anim.
(Ma jätsin Lootuse Inimestele, kuid ma ei jätnud lootust endale.)
Aragorn lahkus raske südamega, Gilraen aga suri enne järgmist kevadet. Nõnda veeresid aastad Sõrmuse Sõjani, kus Aragorn saatis korda suuri kangelastegusid ning lootusetu sai tänu paljude vaprusele teoks. Sauron kukutati ja Aragorn võttis vastu nii Gondori krooni kui Arnori skeptri; ja Sauroni Languse aasta jaanipäeval võttis ta Arwen Undomieli käe, ja nad abiellu sid Kuningate linnas. Arwenist sai surelik ning ta elas koos Aragorniga veel 120 aastat kuni viimaks saabus Aragorni lahkumise tund. Ta läks Rath Dinenile, heitis talle valmis pandud sängi ning andis oma poeg Eldarionile Krooni ja Skeptri. Siis lahkusid kõik peale Arweni, kes sai sel tunnil maitsta surelikkuse kibedust, mille ta oli enda kanda võtnud. Peale Aragorni unele heitmist lahkus Arwen Gondorist ning heitis Lorienis Cerin Amrothile puhkama. (SI)
· Eldarion – Aragorni ja Arweni poeg Eldarionist pole palju teada. Aragorni surmeelse ütluse järgi oli ta “küps mees kuningapõlve jaoks”. Et tema esivanematel oli kombeks asuda pealiku või kuninga ametisse 90aastaselt, siis võib oletada, et Eldarioni sünniaeg ulatub kusagile III ajastu kolmekümnendatesse aastatesse. Lisaks isalt päritud Gondori kroonile ja Arnori skeptrile sai Eldarionist Arweni läbi ka Keskmaale allesjäänud haldjariikide valitseja. (SI)

Kasutatud materjal:

Tolkien, J.R.R. Sõrmuste isand,
Sõrmuse Vennaskond, VIII-XII.
Lisad A, B.
Kaardid
Tolkien, J.R.R. Silmarillion,
Võimusõrmustest ja Kolmandast Ajastust.
Tolkien, J.R.R. Unfinished Tales,
The History of Galadriel and Celeborn
The Druedain
Tolkien, J.R.R. History of Middle-earth: Peoples of Middle-earth
The Making of Appendix A

Autor Nolwendil, Keskmaa Ordu

 
< Eelmine