Päkapikud Trüki E-mail
I Inspiratsiooniallikad

Germaani mütoloogias samastatakse päkapikke (Dwarves) tumehaldjatega (Dark Elves), kes elavad Svart-alfa-heim nimelises maa-aluses riigis.

Mütoloogias on päkapikud Kurjuse esindajad, kes muutuvad päikesevalguse käes kiviks. Nad on väga väikest kasvu, isegi väiksemad kui Tolkieni kääbikud ja äärmiselt eemaletõukava välimusega – tumeda nahaga, roheliste silmadega, ebaproportsionaalselt suure peaga ning töntside jalgadega. Oma väikese kasvu tõttu on need päkapikud väledad ja vilkad ning armastavad inimeste juttu salaja pealt kuulata. Selleks, et muuta ennast inimestele nähtamatuks ja kaitsta ennast päikesevalguse eest kannavad päkapikud väikesi punaseid mütsikesi, mida tuntakse nime all Tarnkappe. Tõenäoliselt just siit pärineb ka kaasaegsete Jõulupäkapike poolt kantav punane müts.

Norra mütoloogias mainitakse päkapikke (Dvergar) esmakordselt maailma loomise kontekstis. Jumalad paigutasid neli päkapikku Maailma nelja erinevasse nurka, et nood kannaksid Taevavõlvi. Nende nelja päkapiku nimed olid Austri, Westri, Nordi ja Surdi, kes pärinesid hiiglase Ymiri laibast toitunud vakladest. Päkapikud elavad Nidavelliri nimelisel maal, mille asukoht asub inimeste elupaikadest kaugel. Ka nemad eelistavad maa-aluseid kaevandusi ja koopaid ning pelgavad päikesevalgust, kuid on hinnatud käsitöölised ja osavad maagid. Mütoloogias kujutatakse neid väikesekasvulistena, ebameeldiva välimusega, ebaõnnesõduritena ja pikkade habemetega.

Mõned tuntumad päkapikud Vana-Skandinaavia saagades:

Alvis – tark, kes valmistas Jumalatele nende relvad. Vaevatasuks pidi ta endale naiseks saama Thori tütre Thrudi, aga Thor kavaldas ta üle ning Alvis muutus päikese käes kiviks.
Durin (durinn - uinuv) – Päkapike esiisa.
Andvari – võimas sepp, kes valmistas Võlusõrmuse, mis mängis olulist rolli Nibelungide saagas. Andvarinauti omaduseks oli luua oma omanikule kulda ning kui Loki selle Andvarilt varastas pani ta sõrmusele needuse, mis tekitas sõrmuse omanikes ahnust ja aplust.
Alfigg, Dvalin, Berling ja Grer – kuldse kaelaehte Brisningameni sepistajad. Ehe oli niivõrd ihaldusväärne, et Jumalanna Freyja oli selle saamiseks nõus magama kõigi nelja päkapikuga neli ööd järjest (sic!).
Sindri ja Brokk – tõenäoliselt Skandinaavia saagade kõige kuulsamad sepad. Brokk valmistas Sifile kuldse paruka, Odinile oda Gungniri ja laeva Skidbladiniri, mis oli nii imeline, et mahtus kokkuvoldituna Freyri taskusse, kuid samas suutis vajadusel transportida kõiki Jumalaid. Sindri valmistas sõrmuse Draupniri, mis igal üheksandal ööl tegi juurde kaheksa kuldset sõrmust ja Thori vasara Mjöllniri, mis alati tabas vaenlast ning naasis kätte, mis seda heitis.
Võimalik on täheldada mitmeid sarnasusi Norra mütoloogiast tuttavate tegelaste ja sündmuste ning Tolkieni päkapike vahel. Andavari sõrmus ja Võimusõrmused; Brisningamen ja Nauglamír; Mjöllnir ja Narsil ning Durin, kes ka Tolkieni mütoloogias on kõige vanem päkapike Esiisa. Ka päkapike iseloomujooned ning välimus on kattuvad. Paraku kõike tuntum seos Tolkieni ja saagade päkapike vahel on nende nimed. Nimelt on Tolkien loonud päkapike poolt üldkasutatavad nimed Vana-Skandinaavia Voluspa põhjal. Voluspas on ära toodud järgmised nimed, millest paljud on Tolkieni-sõbrale kindlasti ka tuttavad:
Nyi, Nidi, Nordri, Sudri, Austri, Vestri, Althiolf, Dvalin, Nar, Nain, Niping, Dain, Bifur, Bofur, Nori, Ori, Onar, Oin, Modvitnir, Vig, Gandalf, Vindalf, Thorin, Fili, Kili, Fundin, Vali, Thror, Throin, Thekk, Lit, Vitr, Nyr, Nyrad, Rekk, Radsvinn, Draupnir, Dolgthvari, Hor, Hugstari, Hlediolf, Gloin, Dori, Duf, Andvari, Heptifili, Har, Siar, Skirpir, Virpir, Skafinn, Ai, Alf, Ingi, Eikinskialdi ("Tammiskilp"), Fal, Frosti, Finn, Ginnar.

II Tegelaskujude areng loomeprotsessis

Tolkieni päkapikud elasid aegade jooksul läbi suuri muutusi. Oma esimestes Keskmaa-ainelistes lugudes, mis Tolkien kirjutas aastatel 1916-1920 olid päkapikud Kurjuse teenrid. Nende juht oli Fangil (teised nimeversioonid Fankil, Fukil), kes kiusas taga inimesi ja veenis neid astuma Melkori teenistusse (ühes versioonis kujutati Fangilit isegi Melkori pojana). Kasutades traditsioonilisi sõjapidamise võtteid ässitas Fangil haldjaid ja inimesi üksteise vastu üles, mis lõpuks viis suure sõjani, kus ühel pool võitlesid Fangili päkapikud (Nauglath) ja mäekollid (Goblins) ning inimesed, keda Fangilil oli õnnestunud meelitada Pimeduse teenistusse ja teisel pool haldjad ning nendega sõprusele truuks jäänud inimesed.
Mõned aastad hiljem kirjutas Tolkien esimese loo, kus keskset rolli mängisid päkapikud ja mille pealkirjaks oli „The Nauglafring“. Lugu räägib sellest, kuidas Haldjakuningas Tinwelint saab enda valdusesse lohe Glomundi aarde ning laseb sellest päkapikel valmistada imelisi ehteid. Päkapikel ja Haldjakuningal tekib aga tüli, mis viib selleni, et päkapikele antakse tehtud töö eest ettenähtust väiksem vaevatasu. Nogrodi Päkapikukuningas Naugladur otsustab solvangu eest kätte maksta ja tapab Tinwelinti ning rüüstab Haldjakuninga lossi. Antud loos pole päkapikud aga enam pimeduse teenrid, vaid pigem neutraalsed tegelased, kes kasutavad orke palgaarmeena, kuid ise otseselt Pimeduse Isandat siiski ei teeni. Lugu ise aga paelus Tolkieni niivõrd, et see esineb teatud modifikatsioonidega kõikides hilisemates Keskmaa-ainelistes lugudes (k.a. „Silmarillionis“), olles üheks algpõhjuseks haldjate ja päkapike vahelise aastatuhandete pikkusele vimmale.
Järgmine lugu, kus päkapikud prominentselt figureerivad on meile kõigile armsaks saanud „Kääbik“, mis ilmus esmakordselt 1937. aastal. Siin võib juba märgata päkapikkudele iseloomulikke jooni, mis figureerivad ka hilisemates kirjutistes, kuid kuna tegemist oli lasteraamatuga, siis on päkapikkude tegelaskujude kirjeldustes lähtutud lapsemeelsusest. Päkapikud on kohmakad (kukuvad pikali Bilbo ukselävel), naljakad (vendade Óini ja Glóini dialoogid), väiklased, kõrgid, ahned ja põikpäised. „Kääbikut“ kirjutades ei loonud Tolkien Keskmaa mütoloogiasse rassi, vaid püüdis pigem luua lastele meelepäraseid tegelaskujusid. See kukkus Vanameistril suurepärast välja, sest ka allakirjutanu on üks nende hulgast, kelle päkapiku-lembus sai alguse just „Kääbikust“.
Päkapikud arenesid tegelastena lõplikult välja alles „Sõrmuste isanda“ kirjutamise ajal 1950-ndate alguses ning neist said Keskmaa kõige vapramad sõdalased ja rikkamad kuningad. Paraku säilitasid nad endas ka varasemast loomingust tuttavaid negatiivseid iseloomujooni, milledest vast tuntuimad on ahnus, kiivus ja salalikkus.

Ref: The Hobbit
Book of Lost Tales I, Gilfanon’s Tale: The Travail of the Noldoli
Book of Lost Tales II, The Nauglafring

III Päkapikkkude loomine ja ärkamine

KUIDAS?

Erinevalt haldjatest ja inimestest, kelle loojaks oli Ilúvatar lõi päkapikud hoopis Aulë – vala, keda seostatakse käsi- ja sepatööga, maade ja mägedega, kalliskividega ja väärismetallidega. Aulë, keda päkapikud kutsuvad omas keeles nimega Mahal, ei suutnud ära oodata Ilúvatari Laste sündi ja kartes teiste Valarite meelepaha, valmistas salaja Keskmaa sügavas maapõues päkapike Seitse Esiisa. Paraku ei olnud Aulël võimet ja voli Luua, sest selline võime ja voli oli vaid Ilúvataril ning päkapikud, kuigi elus olid tegelikkuses hingeta. Ning kui Aulë oli päkapikud valmis saanud ja vaatas nende peale rahuoluga kõnetas teda Ilúvatar ja ütles: „Miks oled sa proovinud teha midagi, millest sa tead, et see käib üle sinu voli ja võimu?“ Seepeale tundis Aulë häbi ning tõstis pisarais oma hiiglasliku Vasara ning valmistus oma Lapsi tapma. Just sel hetkel kõneles aga Ilúvatar uuesti ning olles sügavalt liigutatud Aulë kahetsusest ja alandlikkusest sõnas: „Samamoodi, nagu ma andsin olemise ainude mõtetele Maailma alguses, olen ma nüüd täitnud su igatsuse ja andnud sellele koha Maailmas; kuid ühelgi teisel moel ei paranda ma su kätetööd ja nii nagu sa oled selle teinud, nii see ka jääb.“ Nende sõnadega andis Ilúvatar päkapikkudele hinge ja võttis nad oma kasulasteks haldjate ja inimeste kõrvale. Kuid Ilúvatar ei lubanud, et päkapikud eksisteerivad enne haldjate tulekut ja seetõttu võttis Aulë päkapikkude Seitse Esiisa ja pani nad koos oma kaasadega (v.a. Durin, kes uinus üksi) sügavasse unne Keskmaa erinevatesse nurkadesse, kuna nende saatuseks oli ärgata alles pärast haldjate ärkamist.
Kuna Keskmaa oli tol ajal Melkori ülemvõimu all, tegi Aulë päkapikud äärmiselt vastupidavaks nii füüsilisele koormusele kui ka psüühilisele mõjutusele. Seetõttu olid nad kangekaelsed, püsivad sõpruses ja vaenus ning võimelised taluma raskusi, nälga ja kehalisi haavu paremini kui kõik teised rassid. Lisaks sellele olid päkapikud ainukese Keskmaa rassina immuunsed Kurjuse allutavale mõjule.

Ref: The Silmarillion, Of Aulë and Yavanna

MILLAL?

Päkapike täpset ärkamise aega on suhteliselt keeruline määratleda. Küll aga on võimalik välja arvutada tõenäoline ajavahemik, millal see võis toimuda. Kronoloogia põhjal on teada, et haldjad ärkasid orienteeruvalt aastal 43600. Kuna päkapikud ärkasid pärast haldjaid olemegi leidnud meid huvitava ajavahemiku. Tolkieni loomingut lähemalt uurides on võimalik seda aega veelgi täpsemalt kindlaks teha. Päkapikud ilmusid Beleriandi esmakordselt aastal 45500. Selle põhjal saab väita, et päkapikud ärkasid ajavahemikus 43600 - 45500. Samast allikast leiame veel informatsiooni – päkapikkude kantsidest välja aetud väikepäkapikkude väite kohaselt saabusid nad Beleriandi enne haldjaid. Kuna esimesed haldjad jõudsid Beleriandi aastal 44250, siis pidid päkapikud ärkama vahetult pärast haldjate ärkamist. Paraku läheb välja arvutatud ajavahemik natuke kitsaks kätte – isegi kui me eeldame, et päkapikud ärkasid koheselt pärast haldjaid ca. 43700, siis jääb väikepäkapikkude jõudmiseni Beleriandi aega vaid 550 aastat. Selle 550 aasta jooksul pidid:

- Päkapikud kasvatama oma populatsiooni nii suureks, et neil oli piisavalt ressursse asutada paikseid kantse;
- nendest kantsidest deporteerima väikepäkapikud;
- väikepäkapikud jõudma Beleriandi ja seal ennast sisse seadma.

On selge, et demograafiliselt on asjade käigu selline kiirus äärmiselt ebatõenäoline. Siiski jääb üle vaid tõdeda, et päkapikkude ärkamise orienteeruvaks daatumiks võib lugeda aastaarvu ca. 43700.

Ref: Morgoth’s Ring, Annals of Aman
War of the Jewels, The Grey Annals

KES?

Päkapikud jagunevad Kodadeks, mida on kokku seitse. Igal Kojal on üks esiisa ja kuuel kojal üks esiema – seega päkapikke, kes 43700. aasta paiku ärkasid oli kokku 13. Teised päkapikud on kõik nende järglased, kes sündisid loomulikul viisil.
Päkapikkude Kojad on järgmised:

1) Pikkhabemed e. Durini Koda (Longbeards). Durin ärkas esiisadest kõige esimesena ja uinus üksi s.t. ilma kaasata. Kõige arvukam ja lugupeetum Koda, sest Durinit peetakse kõigi päkapikkude esiisaks. Durini Koda on lugejale tuttav nii „Kääbikust“, „Sõrmuste isandast“ kui ka „Silmarillionist“. Keskmaa ajaloosse on see päkapikkude Koda jätnud kõige suurema jälje – nii oma tegudega, kangelastega kui ka saavutustega. Durini Koja embleemiks olid Sepahaamer ja Alasi ning Durini Kroon, mida ümbritsevad seitse taevatähte. Durini Koja kantsiks oli Khazad-dûmi hiigellinn (hilisem Moria) Udumägedes – läbi ajaloo üks Keskmaa võimsamaid ja suurimaid asundusi. Kuna Durin ärkas üksi ilma kaasata, siis puhastverd Pikkhabemeid ei eksisteeri – nende veri on segunenud teiste Kodade päkapikkude omaga;
2) Tulehabemed (Firebeards) – Belegosti või Nogrodi (pole täpselt teada) päkapikud, kes on tuttavad „Silmarillionist“;
3) Lai-õlad (Broadbeams) – Belegosti või Nogrodi (pole täpselt teada) päkapikud, kes on samuti tuttavad „Silmarillionist“;
4) Raudrusikad (Ironfists);
5) Kangehabemed (Stiffbeards);
6) Kivijalad (Stonefoots);
7) Mustkiharad (Blacklocks).

Viimast nelja Koda Tolkien oma teostes ei kirjelda – neid mainitakse pealiskaudselt paaris-kolmes kohas ja ka siis mitte nimeliselt (neile viidatakse lihtsalt kui ida-poolsetele Kodadele).

Ref: The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

KUS?

Päkapikud ärkasid neljas geograafilises punktis - täpselt on teada ainult kolme Koja esivanemate ärkamise kohad. Durin ärkas Gundabadi mäe all Udumägede ja Hallmägede ristumiskohas. Gundabad vallutati orkide poolt Teisel Ajastul ning lugejale peaks see nimi olema tuttav „Kääbikust“, kus Tolkein viitab sellele kui orkide pealinnale. See sündmus oli muuhulgas põhjuseks, miks kõik päkapikud vihkasid orke pimeda raevuga pidades orkide viibimist nende vanima ja austatuima Esiisa ärkamise kohas pühaduseteotuseks.
Tulehabemed ja Lai-õlad ärkasid Sinimägedes asutades „Silmarillionist“ tuttavad linnad Belegosti ja Nogrodi (päkapikkude keeles vastavalt Gabilgathol ja Tumunzahar).
Ülejäänud nelja Koja täpsed ärkamise kohad on meile teadmata - Tolkien annab sellest vaid kaudseid vihjeid. Oma essees „Of Dwarves and Men“ ütleb ta järgmist: „The other two places were eastward, at distances as great or greater than that between the Blue Mountains and Gundabad: the arising of the Ironfists and Stiffbeards, and that of the Blacklocks and Stonefoots“.
Siin jääbki üle vaid spekuleerida – meile on teada, et:

  • Päkapikud ärkasid mäestikes;
  • Raudrusikad ja Kangehabemed ärkasid Gundabadist idas ning nende kahe punkti vahemaa oli vähemalt sama suur kui Sinimägede ja Gundabadi vahel;
  • Mustkiharad ja Kivijalad ärkasid omakorda Raudrusikatest ja Kangehabemetest veel kaugemal idas ja nende kahe punkti vahemaa oli eelpool nimetatud vahemaaga võrreldes vähemalt sama suur.

Vaadates Esimese Ajastu Keskmaa kaarti võiksid võimalikud ärkamise kohad Raudrusikate ja Kangehabemete puhul olla „Kääbikust“ tuttavad Raudmäed ja Mustkiharate ja Kivijalgade puhul Idamäed (Orocarni). Kõne alla võiksid tulla ka Melkori poolt loodud Raudmäed (mitte segi ajada eelpool mainitud Raudmägedega), kuid vaevalt, et Aulë oleks paigutanud päkapikud Melkori poolt loodud mäestikusse. „Kääbikust“ tuttavate Raudmägede puhul tekib aga kohe probleem, sest neid käsitletakse alati kui Pikkahabemete valdusesse kuuluvatena. Seega oleme siin paraku sunnitud otsad jätma lahtiseks ning laskma fantaasial lennata.

Ref: The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men
The Atlas of Middle-earth by Karen Wynn Fonstad

IV Päkapikud Aegade Alguses

Nagu eelpool mainitud leiab Tolkieni loomingus käsitlemist põhiliselt Durini Koda e. Pikkhabemed. Seetõttu kirjeldab käesolev peatükk põhiliselt just nende toimetusi ja tegemisi.
Päkapike esimeseks suureks linnaks võib pidada Gundabadi – kohta, kus ärkas Durin. Siinkohal oleks huvitav ära tuua ka põhjus (see on muide üllatavalt proosaline), miks Durin uinus ilma kaasata. Aulë alustas nimelt päkapike loomist Durinist, seejärel tegi valmis järgmised kuus Esiisa ning siis Esiisade eeskujul kuus päkapike Esiema. Paraku Aulë väsis raskest loometööst ning pöördus tagasi koobassaalidesse, kus paiknesid päkapike Seitse Esiisa. Ning just sellel hetkel kõnetas teda Ilúvatar. Väsinud ja kindlasti emotsionaalselt rööpast välja viidud Aulë ei saanud pärast Ilúvatari vahelesegamist omaloomingut jätkata ning seetõttu jäigi Durin ilma kaasata.
Tolkien ütleb oma essees „Of Dwarves and Men“, et aegade alguses pidasid päkapikud tihti suuri nõupidamisi Gundabadi mäe all, kuhu tulid kokku kõigi Kodade esindajad. Seega võib oletada, et Gundabadi populatsioonis olid esindatud kõigi Kodade päkapikud, kuna tegemist oli päkapikkude esimese pealinnaga, kus kõik tihti koos käisid. Sealt edasi laiendasid Pikkhabemed oma valdusi põhi-lõuna suunal mööda Udumägesid lõuna poole ning hakkasid ehitama Khazad-dûmi, oma hilisemat pealinna. Lühikese ajaga suutsid Pikkhabemed luua Keskmaa mägedes aukartustäratava suurusega riigi – Idas Udumäed Gundabadist Khazad-dûmini (600 km), Põhjas Hallmäed (500 km) ja idas Raudmäed (200 km). Kuna eldarid olid jõudnud Valinori ja Doriath alles lühikest aega eksisteerinud, siis oli see tol ajal konkurentsitult suurim Vabade Rahvaste kuningriik Keskmaal.
Tõenäoliselt just selle demograafilise ekspansiooni käigus puutusid Pikkhabemed esimest korda kokku teise rassi esindajatega – haldjatega – täpsemalt avaridega (avarid olid haldjad, kes ei alustanud Suurt Rännakut). Võib olla kindel, et need kaks rassi ei saanud omavahel just kõige paremini läbi. Tolkien ütleb „Silmarillionis“: „Vanadel aegadel olid kõik Päkapikud sõjakad ja võitlesid raevukalt kõigi vastu, kes neid rõhusid, olid need siis Melkori teenrid, eldarid, avarid või metsikud loomad.“ Samas ütlevad päkapikud Haldjakuningas Thingolile „Silmarillionis“: „Mägedest idas asuvatel maadel on jubedad elajad ning teie muistsed hõimlased, kes seal elavad, põgenevad tasandikelt mägedesse.
Kuigi Tolkien otse seda välja ei ütle, võib eeldada, et avaride põgenemine mägedesse võis olla tingitud päkapike kohalolekust, kellega liitudes neil oleks olnud kergem võidelda ühise vaenlase vastu.
Lisaks avaridele puutusid päkapikud kokku ka orkidega, HoME XI raamatu peatükis „Quendi and Eldar“ ütleb Tolkien: „The Dwarves claimed to have met and fought the Orcs long before the Eldar in Beleriand were aware of them.“ Hilisematel aegadel pärast inimeste ärkamist Hildorienis ja nende migratsiooni Läände kohtasid päkapikud Udumägede ja Sünklaane vahelisel alal viimaks ka inimesi. Siinkohal on huvitav täheldada, et päkapikud kohtasid nii inimesi kui ka orke enne haldjaid (v.a. avarid) ning seetõttu on just päkapike keel khuzdul kõige rohkem mõjutanud inimeste varajasi keelerühmi ja dialekte (k.a. Numenori keelt adunaic’i).
Erinevalt kokkupuudetest avaride ja orkidega käsitleb Tolkien Pikkhabemete ja inimeste varajasi suhteid oma essees „Of Dwarves and Men“ suhteliselt põhjalikult. Algselt oli inimeste ja Pikkhabemete suhe sarnane õpilase ja õpetaja suhtele. Kuna päkapikud olid ärganud neist varem, olid nad inimestest nii teadmiste, oskuste kui ka võimete poolest üle. Inimesed tajusid seda ning olid valmis Pikkhabemetelt teadmisi omandama ja päkapikud olid omakorda valmis inimesi oma huvides ära kasutama. Seetõttu tekkiski esimeste inimeste ja päkapike vahel välja huvitav majanduslik koostöö – inimestest said toiduga varustajad, maaharijad ja karjakasvatajad ning päkapikest omakorda ehitajad, käsitöölised, kaevurid ja sepad. Tuleb tunnistada, et see majanduslik koostöövorm oli kasulik eelkõige päkapikele, sest viimaste töötund oli võrreldes sellega, mis inimesed neile vastu andsid ajaliselt märkimisväärselt lühem ja vähem vaevanõudev.
Hiljem arenes kahe rassi majanduslik koostöö välja sõjaliseks liiduks orkide vastu, kuna pärast Morgothi hävitamist valarite poolt liikusid eluga pääsenud orkide hordid Beleriandist ida poole hävitades oma teel kõik ettejuhtuva. Seetõttu oli loomulik, et päkapikud ja inimesed sõlmisid orkide vastu liidu. Inimesed elas tol ajal väikestes külades, milledel puudusid kaitserajatised ning nad ei omanud peale vibude muud sõjavarustust. Seda aga oli päkapikkudel pakkuda rohkem kui küllaga. Kuna inimesed olid kodustanud hobused, kasutasid päkapikud neid luurajatena ja esimese löögirusikana. Levinud strateegia, mida sellel ajal kasutati oli järgmine – inimestest luurajad tegid kindlaks orkide kogunemiskoha; orkid piirati inimestest koosneva ratsaväe poolt sisse, kes lõid orkide read oma mobiilsuse tõttu segamini; päkapikud astusid lahingusse teise rünnakulainena ning hävitasid lahingudistsipliini kaotanud orkid täielikult. Nendest kahest koostöövormist koorus välja inimeste ja päkapike aastatuhandete pikkune liit ja kohati isegi südamlik sõprus.

Käesolevas peatükis vajavad tutvustamist päkapikud, keda võib tinglikult pidada päkapike kaheksanda Koja esindajateks – tegemist on väikepäkapikkudega (Petty-dwarves, Noegyth Nibin). Väikepäkapikke peetakse ekslikult tavalisteks päkapikeks, tegelikult olid nad aga hoopis nende päkapike järeltulijad, kes aeti minema nende esimestest kantsidest. Raamatus HoME XI toob Tolkien selleks välja järgmised põhjused: kehaline deformatsioon, ebatavaliselt väike kasv, mässulisus ning laiskus. Kõik see pidi toimuma suhteliselt vahetult pärast päkapike ärkamist ning seetõttu võib siit järeldada nii mõndagi huvitavat. Esiteks – päkapikud on teadaolevalt ainukene rass Keskmaal, kes on sarnaselt Antiik-Kreeka linnriikidele praktiseerinud eugeenikat (nn. rassipuhastust). Tõenäoliselt üritati juba eos pärssida halbade geenide levikut ning kindlustada elujõuline rassiareng. Mis veel huvitavam – see näis neil olevat õnnestunud, kuna hilisemas ajaloos me väikepäkapikke enam ei kohta. Seega õnnestus päkapikel geneetiline väärareng peatada juba esimeste põlvkondade ajal. Teiseks – väikepäkapikud surid väga kiiresti välja. Nagu eelnevalt mainitud saabusid nad Beleriandi enne 44250. aastat, viimane väikepäkapikk Mîm suri ca. 48400 – seega suutsid väikepäkapikud eraldiseisva Kojana eksisteerida vaid ca. 4000 aastat (teised Seitse Koda olid elujõulised ka veel Neljandal Ajastul). Üheks põhjuseks võib kindlasti pidada seda, et haldjaid neid igal võimalusel nagu metsloomi jahtisid, kuid teise põhjusena võib välja tuua nende negatiivse iibe. Naise viljatus on teadaolevalt geneetilise tagapõhjaga, seega tuleb tunnistada, et päkapike otsus oma hõimlaste väljaajamiseks võib tunduda julm, aga õiglane – umbrohu hävitamine eos võimaldas teistel elujõuliselt areneda.
Ajaloost on teada ainult kolme väikepäkapiku nimed – Mîm ja tema pojad Khîm ja Ibun. Kuna nendest on pikalt juttu Silmarillionis, siis ei hakkaks neil siinkohal lähemalt peatuma.
Tolkien on maininud ainult kahte väikepäkapike asundust. Esimene neist on Mîmi kodu Amon Rûdhi mäel ja teine Nargothrondi koobassaalid. Neist esimene oli tõenäoliselt väike koloonia, kus elasid viimased väikepäkapike rassi esindajad. Nargothrond seevastu võis olla suhteliselt suur koloonia, et mitte öelda väikepäkapike pealinn. Nargothrondist sai Sinimägede päkapike abiga lõpuks hoopis suur noldorite Kuningriigi pealinn, mille kuningaks oli Finrod Felagund, kuid algselt olid need samad koobassaalid olnud koduks hoopis väikepäkapikkudele.

Ref:
The Silmarillion, Of the Sindar
The Silmarillion, Of Túrin Turambar
Morgoth’s Ring, Annals of Aman
War of the Jewels, Grey Annals
War of the Jewels, The Later Quenta Silmarillion
War of the Jewels, Quendi and Eldar
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

V Päkapikkude rassikirjeldus

Välimus ja vanus

Kahtlemata meenuvad inimestele päkapikkudega seoses esimesena asjana nende habemed. Habe on asi, mille üle iga päkapikk on uhke hoolimata oma vanusest ja soost. Ning just habe on see, mis eristab päkapikke Keskmaa teistest rassidest. Esiteks – kõigil päkapikel on habe ning selle puudumine võib viia suitsiidini: “No Man nor Elf has ever seen a beardless Dwarf - unless he were shaven in mockery, and would then be more like to die of shame.”
Teiseks – ka naissoost päkapikel on habe: „Nad on häälelt ja välimuselt, ja ka riietelt, kui nad peavad reisile minema, nii päkapikumeeste moodi, et teiste rahvaste kõrvad ja silmad ei suuda neid eristada.
Kolmandaks – päkapikud on juba sündides habemetega: “For the Dwarves have beards from the beginning of their lives, male and female alike.
Palju on räägitud naissoost ja meessoost päkapike sarnasusest, mis ei võimalda kogenematul vaatlejal kahel sool vahet teha. Selle algpõhus on aga paraku teada vähestele. Nimelt kui Aulë alustas päkapike Esiemade loomist, siis polnud tal muud eeskuju võtta kui päkapike Esiisad. Seega on päkapike mees- ja naissugu omavahel sarnasemad kui teiste rasside vastavad esindajad.
Teadaolevalt polnud päkapikud kääbikutest oluliselt pikemad, küll aga palju jässakamad ja tugevamad. Kuna kääbikute pikkuseks III Ajastu lõpupäevil oli orienteeruvalt 1 meeter, siis võib eeldada, et päkapike pikkus langes vahemikku 120-140 cm ja kaal vahemikku 80 – 90 kg. Päkapike erinevate Kodade esindajad olid erineva keskmise vanusega – kõige pika-ealisemad olid Pikkhabemed, kelle keskmine vanus oli 250 aastat. Esines juhtumeid, kus päkapikk elas vanemaks kui 250 aastat, kuid kohata 300-aastast päkapikku oli sama ebatõenäoline (kuid mitte võimatu), kui kohata 100-aastast inimest. Päkapikud olid kõik eranditult tumedate juustega ja habemetega – alles kõrges vanuses (240-aastaselt) hakkasid need muutuma hallikaks, kuni lõpuks muutusid lumivalgeks. Päkapikud olid immuunsed kõigile haigustele, mis vaevasid inimesi ja kääbikuid. Ainukene tuntud häda, mis päkapikke vaevas oli rasvumine – seda peamiselt päkapike puhul, kelle vanus ületas 200 aastat (koloriitseimaks näiteks kindlasti „Kääbikust“ tuttav Bombur, kes kõrges vanuses oli söönud ennast nii paksuks, et ei suutnud omal jõul liikuda - kuus päkapikku kandis teda kanderaamil ringi). Päkapikke vanust on välimuse põhjal pea võimatu ära arvata. Nooreks päkapikuks peetakse isendit, kelle vanus on vahemikus 1 – 40 aastat. Selles vanuses päkapikke peetakse liiga nooreks, et teha rasket füüsilist tööd ja minna lahingusse. Pärast 40. eluaastat loetakse päkapikk täiskasvanuks ning tema välimus ei muutu märgatavalt kuni 240. eluaastani, mil hakkavad ilmnema kõrge vanuse tunnused nagu kortsud näos ning halliks muutuvad juuksed ja habe (kiilaspäisust päkapikel ei esine). Huvitav on seegi, et Tolkieni sõnade kohaselt olid päkapikud oma füüsiliste võimete tipul stabiilselt ca. 200 aastat – 240-aastane päkapikk vibutab taprit sama efektiivselt nagu 40-aastane päkapikk. Seega kulges päkapikel vanusest tingitud füüsilise võimekuse langus nende eluea vältel võrreldes inimeste omaga palju ühtlasemalt.

Ref:
Lord of the Rings, The Fellowship of the Ring, Prologue
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
War of the Jewels, The Later Quenta Silmarillion
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Iseloom

„Silmarillionis iseloomustab Tolkien päkapikke järgmiselt: „Et päkapikud pidid saabuma Melkori ülemvõimu ajal, tegi Aulë nad äärmiselt vastupidavaks. Seetõttu on nad kivikõvad, kangekaelsed, püsivad sõpruses ja vaenus, ning taluvad raskusi, nälga ka kehalisi haavu paremini kui kõik teised Keskmaa rahvad.
Päkapikud olid oma loomult Keskmaa kõige sõjakam rahvas: „Vanadel aegadel olid kõik päkapikud sõjakad ja võitlesid raevukalt kõigi vastu, kes neid rõhusid, olid need siis Melkori teenrid, eldarid, avarid või metsikud loomad.
Laiemale lugejaskonnale on päkapikud eelkõige tuntud kui kullakaevandajad, vääriskivide töötlejad ning aardekambrite omanikud. See on ka tõsi, sest päkapikud pärisid oma armastuse maapõue vastu Aulëlt, kes õpetas neile sepakunsti ja käsitööd. Paraku tekitasid nii kuld kui ka vääriskivid päkapikkudele ajaloo vältel palju häda, seda eriti lohede näol, kes nende varandust endale ihkasid. Siit pärineb ka levinud väärarvamus nagu oleks päkapikud olnud ahned ja kitsid, kellel kullasära silmades ja vääriskivid meelel. Tegelikkuses olid need omadused teiste Keskmaa rahvaste poolt põhjustatud, kuna kadedus näris meelt ja hing ihkas endale päkapike varandusi. Olles pidevalt sellise psühholoogilise surve all ning sõjalise rünnaku ootel (kas siis lohede, inimeste või orkide poolt), siis jääbki mulje nagu oleks päkapikud põhiliselt keskendunud rikkuse kasvatamisele ja varanduse kogumisele.
Küll aga on mõningaid iseloomujooni, mis õigusega omistatakse vaid päkapikkudele. Üks neist on kättemaksu kohustus, midagi sarnast Sitsiilia vendettale ja Albaania veritasule. Kättemaks ülekohtu eest läheb edasi põlvest-põlve ja on seega päritav. Üks päkapikk võib terve oma eluea pühendada ülekohtu eest kättemaksmisele ja kui tal see mingil põhjusel ei õnnestu, siis annab ta selle kohustuse edasi oma järeltulijatele.
Teine äärmiselt intrigeeriv iseloomujoon on nende kaasasündinud immuunsus Kurjuse allutavale mõjule. Selle algpõhjuseks oli Aulë soov teha päkapikud vastupidavaks Melkori ja tema teenrite mõjutustele ning see ilmnes eriti selgelt pärast seda, kui Sauron oli andnud Teise Ajastu keskel seitsmele Päkapikukuningale Võimusõrmused eesmärgiga allutada nad oma mõjule. Paraku Sauron ebaõnnestus, kuna ainukene asi, mida Võimusõrmused päkapikega suutsid teha oli see, et nende kandjad muutusid ahneks ja hakkasid endale ihkama aina suuremaid ja suuremaid rikkusi. Tolkien ütleb niimoodi: „Kuid nad olid algusest saadik tõug, kes pani igasugusele ülemvõimule kõige visamalt vastu. Ehkki neid võis tappa ja murda, ei saanud neist teha teise tahtele orjastatud varje; ja selsamal põhjusel ei mõjutanud nende elusid ükski Sõrmus, ega elanud nad selle pärast vähem ega kauem.
Siinkohal ei saa jätta mainimata veel ühte äärmiselt olulist aspekti – Pikkhabemed omades ühte Seitsmest Võimusõrmusest võitlesid Sauroni vastu Teisel Ajastul - ajal, mil Sauron ise kandis Ühte Sõrmust! Haldjad peitsid neile antud Kolm Võimusõrmust ja ei julgenud neid kanda, inimesed muutusid Varjudeks e. Üheksaks Nazgûliks, aga päkapikud olid nii kanged, et suutsid Sauronile vastu astuda.
Lisaks sellele oli päkapikel kummaline antipaatia loomade – õigem oleks öelda – loomade kodustamise vastu. Tolkieni sõnade kohaselt: „No Dwarf would ever mount a horse willingly, nor did any ever harbour animals, not even dogs.“ Võib arvata, et see on otseses sõltuvuses nende elupaikadega, sest loomade pidamine sügavates koobassaalides mõjub hügieenile mitte just eriti positiivselt.
Päkapikud hoidsid erinevalt Keskmaa teistest rassidest väga kokku. Väiksema ulatusega kokkupõrkeid esines, kuid vajadusel koondusid kõik päkapikkude Seitse Koda ühe lipu alla. Selliseks sündmuseks oli näiteks Kolmandal Ajastul toimunud Päkapike ja Orkide Sõda, mis sai alguse Pikkhabemete Koja kuninga tapmisest – päkapike vanima Esiisa Durini järeltulija tapmine ja surnukeha rüvetamine ajas kõigi Kodade päkapikud püha raevu täis ning nad tulid tuhandete kilomeetrite kauguselt, et tehtud ülekohtu eest kätte maksta. Huvitav on see, et Tolkien mainib sellist ühtekuuluvustunnet juba „Kääbikus“ peatükis „Ootamatu võõruspidu“ öeldes Gandalfi suu läbi: „Ära ole lapsik! See käib üle jõu isegi kõigi päkapikkude ühendatud väele, kui seda õnnestuks igast ilmakaarest uuesti kokku koguda.
Lõpetuseks toon välja päkapike iseloomujooned, mis allakirjutanut ennast algusest peale on paelunud. See peitub järgmises sündmusekirjelduses, mis leidis aset pärast seda kui käskjalg tõi Thráinile teate tema isa surmast ja surnukeha rüvetamisest orkide poolt: „Ja kui Thráin oli nutnud ja oma habet katkunud, vaikis ta viimaks. Seitse päeva istus ta sõna lausumata paigal. Siis tõusis ta püsti ja ütles: “Seda ei või kannatada!“. Sellega algas Päkapike ja Orkide Sõda.

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Silmarillion, Of Aule and Yavanna
The Silmarillion, Of the Sindar
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Päkapikkude sotsiaalne struktuur

Päkapikkude perekondlikust ja sotsiaalsest korraldusest on teada äärmiselt vähe. Naissoost päkapikud moodustasid päkapikest vaid ühe kolmandiku, mis on ka põhjuseks, miks nende populatsiooni kasv võrreldes inimestega on suhteliselt aeglane. Populatsiooni kasvule avaldab negatiivset mõju ka tõsiasi, et vaid iga kolmas meesoost päkapikk abiellub – abielluma ei sunnita otseselt kedagi ning tihti on päkapikud rohkem ametis sepistööga kui naise otsimisega. Abiellutakse hilja, reeglina pärast 90-ndat eluaastat ning perekonnad on suhteliselt väikesearvulised – 4 last peres on tõeline haruldus. Oma lapsi hoiavad päkapikud väga kiivalt lootes nendest kasvatada vastupidavad ja töökad järglased. Nad kaitsevad neid kõikvõimalike vahenditega ning elavad nendele tehtud ülekohut läbi isegi raskemini kui endile tehtud ülekohut. Sama kehtib ka laste kohta suhtumises oma vanematesse. Kodade kuningaid peetakse aga kogu kogukonna „vanemateks“, seega on arusaadav miks terve Durini Koda koondus ühe lipu alla, et maksta kätte orkidele, kes tapsid Thróri. Selle kõige põhjal võib tõdeda, et nii päkapike perekonnad kui ka suguvõsad hoiavad väga kokku – omadus, mis näiteks inimeste seas on suhteliselt vähelevinud.
Päkapikkude genealoogilist tabelit uurides ilmneb üks äärmiselt huvitav fakt. Durini Koja kuningate vanimad pojad sündisid siis, kui nende isad oli 99–103-aasta vanused. See kehtib kõikide kuningate ja nende vanimate poegade kohta! Kõige levinum on 102 aasta pikkune ajavahe. Kuna Tolkien seda ajavahet sellise piinlikku täpsusega järgis, siis võib oletada, et nimetatud vanusel on päkapike jaoks esmase lapsesaamise koha pealt äärmiselt oluline tähendus.
Tihti imestatakse selle üle, et naissoost päkapikest on nii vähe juttu. Põhjusi selleks on mitmeid. Esiteks on naissoost päkapikud paiksed – nad ei osale sõjakäikudes ega kaubanduslikus vahendustegevuses. Teiseks – naissoost päkapikkude nimed ei esine genealoogiates, kuna abiellumisel loetakse nad automaatselt mehe suguvõssa kuuluvaks. Thorini õde Dís leiab äramärkimist vaid seetõttu, et tema pojad Fíli ja Kíli kaitsesid Viie Väe Lahingus kangelaslikult ja oma elu hinnaga haavatud Thorin Tammiskilpi.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
Unfinished Tales, The Quest for Erebor
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

VI Päkapikkude asundused Keskmaal

Käesolev peatükk annab ülevaate Keskmaal paiknenud päkapike asundustest. Kuna päkapike asundused olid mäestikes, on neid territoriaalselt äärmiselt keeruline defineerida, mistõttu olen selle ja üldise infopuuduse tõttu mõningatel juhtudel sunnitud andma suhteliselt pealiskaudse kirjelduse. Järgnevalt päkapike linnad ja riigid kronoloogilises järjestuses alates vanimast.

Gundabad

Gundabad oli koht, kus ärkas Durin, päkapike kõige vanem esiisa ning sellest sai hiljem nende esimene suurem asundus. Gundabad paiknes Udumägede ja Hallmägede ristumiskohas Keskmaa põhjaosas. Selle asutamisaeg on täpselt teadmata, aga võib eeldada, et see asutati suhteliselt varsti peale päkapike ärkamist 44000. aasta paiku. Gundabadist pole Tolkien eriti palju kirjutanud – oma essees „Of Dwarves and Men“ mainib ta, et Pikkahabemete populatsioon hakkas laienema suunal põhi-lõuna mööda Udumägesid, mis on selge viide sellele, et Gundabad oli nende esimene suurem linn. Lisaks sellele ütleb Tolkien, et aegade alguses pidasid kõigi päkapike Kojad seal regulaarselt suuri nõupidamisi. Kahjuks nagu mitmedki teised päkapike kantsid vallutati Gundabad orkide poolt Teise Ajastu keskel ning Kolmandal Ajastul oli sellest saanud üks orkide peamisi kantse, kus nad muuhulgas koondasid oma vägesid Viie Väe Lahingu tarvis. Olen üpris kindel, et pärast Sõrmuse Sõda taasasustasid päkapikud Gundabadi uuesti, kas just suure linnana, aga kindlasti oma tugipunktina Põhjas, sest tegemist oli nende jaoks püha paigaga.

Ref:
The Hobbit
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Khazad-dûm

Khazad-dûmi võib õigusega pidada Keskmaa üheks imeks – sajad koobassaalid, tuhanded käigud ja võlvid, lakkamatu haamrite helin alasitel, kirkade kõlin kaljul – Khazad-dûm, Pikkhabemete pealinn, päkapike suurim asundus, Keskmaa võimsaim kants.
Khazad-dûmi ehitamist alustas „Sõrmuste isanda“ kohaselt Durin isiklikult, hilisemate allikate kohaselt hakkasid seda rajama Pikkhabemed Durini valitsuse ajal (pean viimast varianti tõenäolisemaks). Nagu Gundabadi puhul pole ka Khazad-dûmi asutamisaeg täpselt teada – usun, et selle ehitamisega võidi algust teha pärast Gundabadi muutumist kasvavale populatsioonile liiga kitsaks – pakun ise ajavahemikku 44000 – 44200 ehk ca. 500 aastat pärast nende ärkamist. Khazad-dûm paiknes Udumägede lõunaosas kolme suure mäe all, mida päkapikud kutsusid nimedega Zirak-zigil, Bundushatûr ja Barazinbar ning selle asutamise kohta on Tolkien kirja pannud ühe ilusa legendi. Legend räägib, et oma pikkadel rännakutel leidis Durin Udumägede nõlvade all imeilusa peegelsileda järve. Vaadates oma peegelpilti nägi Durin, et tema pea ümber tekkis taevatähtedest kroon, mis koosnes seitsmest tähest – märk, et ta on kõigi päkapike kuningas ning enne, et just siia tuleb ehitada päkapike pealinn. See järv sai Pikkhabemete jaoks pühaks paigaks ning nad kutsuvad seda nimega Kheled-zâram – Peegeljärv. Kohta, kus Durin esmakordselt järvekaldal seisis paigutati päkapiku-ruunidega kaetud obelisk tähistamaks Khazad-dûmi asutamist.
Nagu eelpool mainitud, pean ebatõenäoliseks, et Durin hakkas linna isiklikult ehitama, küll aga usun legendi, et Durin määras koha, kuhu hiljem tema näpunäidete järgi Khazad-dûm ehitati.
Keeruline on spekuleerida selle üle, kui suur võis olla Khazad-dûmi populatsioon – kindlasti oli tegemist Keskmaa kontekstis hiigellinnaga, mis oma hiilgeaegadel võis olla suurima populatsiooniga linn kogu Keskmaal. Khazad-dûmi väravatega samal tasandil olevate saalide üldpindalaks oli orienteeruvalt paarkümmend ruutkilomeetrit – aga see oli ainult esimene tasand. Sellest allpool ja üleval pool olevate tasandite üldpindala on paraku teadmata.
Khazad-dûmi oli ainult kaks sissepääsu – neist esimene oli Läänevärav, mille Teisel Ajastul ehitas Celebrimbori abiga Narvi ja teine Idavärav, mille eest avanes vaade Azanulbizari orule. Väravatega ühel tasandil paiknesid Esimesed ja Teised Koobassaalid. Neist üleval ja allpool aga lugematul arvul väiksemaid koobassaale ja käike. Esimeste ja Teiste Koobassaalide vahel paiknes põhjatu süvik, mis oli nii sügav, et kui sinna visata kivi, siis ei olnud kuulda, millal see jõudis põhjani. Üle selle süviku ehitasid päkapikud silla, mis hiljem oli tuntud kui Durini Sild – silla pikkuseks oli ca. 20 meetrit ja laiuseks ca. 60 sentimeetrit. Tegemist oli strateegilise kaitserajatisega, mis oli mõeldud takistamaks vaenlase edasiliikumist, kui see peaks vallutama Idavärava ja Esimesed Koobassaalid. Durini Sild hävines Balrogi ja Gandalfi vahelises duellis. Zirak-zigili tippu, mis asus Khazad-dûmi kohal ehitasid kiviraidurid Durini Torni koos hiiglasliku vaateplatvormiga ning see sai kohaks, kus Durini Koja kuningad käisid oma valdusi vaatamas. Durini Torni viis aga üks päkapike ehituskunsti tippsaavutusi – Lõputu Trepp, mis tõusis Khazad-dûmi sügavaimast koopast kõrgeimasse mäetippu – see koosnes kümnetest tuhandetest astmetest ning selle üldpikkuseks oli kilomeetreid.
Khazad-dûm ei olnud vaid päkapike elupaik, see oli ka nende kaevandus – siin kaevandati hõbedat ja kulda („päkapikkude mänguasjad“), rauamaake („päkapikkude teenrid“) ning mithrilit, millest tuleb juttu allpool.
Khazad-dûmi ajaloost Esimesel Ajastul on vähe teada – tõenäoliselt kaubeldi nii Eriadoris kui ka Sünklaane ning Udumägede vahel elavate inimestega ning Läänes Sinimägedes asuvate päkapikukantsidega.
Khazad-dûmi renessansiks võib pidada Teise Ajastu esimest poolt. Sellele aitasid kaasa kolm üliolulist sündmust. Neist esimene oli Beleriandi häving, mis muutis varemeteks päkapike kaks läänepoolseimat kantsi - Nogrodi ja Belegosti. Kümned tuhanded päkapikud põgenesid katastroofi eest Khazad-dûmi ning kasvatasid selle üldpopulatsiooni märgatavalt. Teiseks sündmuseks oli mithrili avastamine. Mithril oli metallimaak, mida leidus ainult Khazad-dûmi alustes kaevandustes ning see oli kallim kui kuld, tugevam kui teras ning kerge nagu udusulg. Sellele lisaks oli mithril kergesti töödeldav ning sellest sai peale ehiste teha ka kilpe ning rõngassärke. Mithril oli niivõrd hinnas, et haldjad olid selle eest valmis tasuma kolossaalseid summasid (Kolmanda Ajastu lõpus pidas Gandalf mithrili väärtust hindamatuks) ning sellest sai alguse Khazad-dûmi tõus ja kahjuks – ka langus. Kolmas põhjus tuleneb eelmisest – mithrili avastamine põhjustas Khazad-dûmi Lääneväravate lähedusse haldjate koloonia tekke. Tegemist oli noldoritega, keda juhtis Celebrimbor – Fëanori pojapoeg, kuulsaim meister pärast Fëanori surma Keskmaal, Võimusõrmuste sepistaja. Noldorite ja päkapike vahel ei tekkinud mitte ainult tihedad kaubandussidemed, vaid südamlik sõprus – sõprus, mille laadset kahe rassi esindajad polnud enne kogenud ja mille sarnast hiljem kunagi enam ei tekkinud.
Need olid Khazad-dûmi Kuldsed Sajandid – Keskmaal räägiti legende kujutlematutest rikkustest, mis peitusid selle aardekambrites, võitmatutest relvadest, mida sepistasid Keskmaa osavaimad relvameistrid, sadadest tõrvikute kumas sätendavatest koobassaalidest, tuhandetest kilomeetrite pikkustest käikudest ja võimsatest päkapikukuningatest, kelle raudrüüd sätendasid nagu leek kustuval tuleasemel, palmikusse põimitud habemed pühkimas maapinda ning silmad pildumas sädemeid.
Khazad-dûmi võimsuse ilmekas näide on see, et kui Sauron Teise Ajastu keskel oli suutnud vallutada peale Lindoni kogu Eriadori, siis püsisid Khazad-dûmi Väravad suletuna ning tal ei õnnestunud neid maha murda. Seda rohkem Sauron päkapikke vihkas ja neid hiljem igal võimalusel taga kiusas.
Khazad-dûmi langus sai alguse Kolmanda Ajastu 1980. aastal, kui päkapikud jõudsid oma mithrili-otsingutel nii sügavale maapõue, et äratasid seal tuhandeid aastaid uinunud Balrogi, kes sinna pärast Morgothi lüüasaamist Raevusõjas oli ennast ära peitnud. Balrog tappis kuningas Durin VI ning aasta hiljem tema poja Náin I ning päkapikud põgenesid ja jätsid maha oma koobassaalid ning kaevandused – nii suur oli Balrogi võim ja terror. Pärast päkapike põgenemist asustas Sauron Moria (sest nii hakati seda nüüd kutsuma) orkide ja trollidega ning endisest päkapikukantsist sai orkide ja muude Kurjuse jõudude asupaik.
Moria re-koloniseerimiseks tehti kolm katset. Esimest võib „katseks“ pidada küll ainult tinglikult. Kolmanda Ajastu 2790. aastal lahkus Thrór oma tagasihoidlikust kantsist Nõgimaal ning jõudis oma rännakute käigus Azanulbizari oruni ning Moria Idaväravani. Pole kindel, kas ta läks sinna sihilikult – olles kandnud viimast päkapikkudele antud Võimusõrmust võis see teda mõjutada eriti arvestades asjaolu, et Sauron tegutses tol ajal aktiivselt Dol Gulduris. Olgu põhjused mis iganes – Thrór marssis uhkelt Moriasse sisse nagu koju naasev kuningas. Orkid teda loomulikult seisusekohaselt vastu ei võtnud – teda piinati päevi, tema surnukeha rüvetati ning heideti Idaväravast välja kaarnatele nokkida. Kuna Thrór oli Durini Koja kuningas ja Durin I otsene järeltulija, siis täitis selline teguviis pimeda raevuga mitte ainult Pikkhabemed, vaid kõikide Kodade päkapikud. See oli põhjuseks Orkide ja Päkapike Sõjale, mis kestis aastaid ja mille lõpptulemusena hävitati kõik Udumägede orkid.
Teise taasasustamise ekspeditsiooni organiseeris „Kääbikust“ tuttav Balin, kelle juhtimisel saabus Kolmanda Ajastu 2989. aastal Moriasse päkapike grupp, kes pidasid seal vastu tervelt viis aastat enne, kui orkid suutsid nad lõplikult hävitada.
Kolmas katse leidis aset pärast Sõrmuse Sõda, kui Durin VII, Pikkhabemete kuningas ja viimane kuningas, kes kandis tiitlit Durin juhtis päkapikud tagasi oma esivanemate koobassaalidesse ning taas kostus seal kandlemäng, alasitel helisesid haamrid ning kaljul kõlisesid kirkad. Seda kuni ajani, mil päkapikud vajusid unustuste hõlma ning Khazad-dûmist sai legend, legendist müüt ja müüdist muinasjutt.

Ref:
Lord of the Rings, The Fellowship of the Ring
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Silmarillion, Akallabêth
The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Hallmäed

Hallmägesid pidasid Pikkhabemed oma valdusesse kuuluvateks juba Esimesel Ajastul. Kuigi Tolkien pole seda otseselt väitnud võib arvata, et Hallmägedes suurem asustus puudus ja tegemist oli peamiselt kaevanduslinnadega, mis varustasid muid asundusi toorainetega. Hallmäed langesid orkide valdusesse samal ajal kui Gundabad – Teise Ajastu keskel ning me ei kuule neist enne kui Kolmanda Ajastu 2210. aastal, mil Thorin I lahkus Ereborilt, et taasasustada maavarade poolest rikkad Hallmäed. Sajanditega õnnestus päkapikel kasvatada oma populatsiooni ning suurendada varandust, kuid 2589. aastal tappis Kõrbenud Nõmmelt lõuna poole liikunud lohe Dáin I ning järgmisel aastal jätsid päkapikud lohede sagenevate rünnakute tõttu maha oma kaevandused ja kantsid ning ühed läksid Thróri (Thorin Tammiskilbi vanaisa) juhtimisel tagasi Ereborile ning teised tema venna Gróri (Dáin II Raudjala vanaisa) juhtimisel tagasi Raudmägedesse. Lisaks lohedele oli päkapikel Hallmägedes konflikte ka Põhjalastega. Tuntuim kokkupõrge sai alguse sellest, et Põhjalaste kuningas Fram tappis Scatha – Hallmägede võimsama lohe ning keeldus päkapikele tagasi andmast aaret, mis Scatha oli viimastelt röövinud. Asi oleks tõenäoliselt lõppenud vaid sõnavahetusega ja hilisema mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppega, kuid Fram tuntud oma keevalisuse poolest, saatis käskjalaga päkapikele solvava sõnumi koos Scatha hammastest tehtud kaelaehtega. Päkapikud võtavad selliseid solvanguid paraku tõsiselt ja reageerisid neile omase konkreetsusega – Fram tapeti.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Raudmäed

Nagu Hallmäed olid ka Raudmäed Pikkhabemete territoorium juba Esimesel Ajastul olles kohaks, kust ülejäänud linnasid varustati rauamaakidega. Kronoloogiast leiame Raudmäed uuesti alles Kolmanda Ajastu 2590. aastal, kui sinna tulid Gróri poolt juhitavad päkapikud, kes põgenesid Hallmägede lohede eest. Just Raudmägede päkapikud mängisid otsustavat rolli Azanulbizari lahingus 2799. aastal, kus nad puhanutena astusid võitlusse ning suutsid lahinguõnne pöörata päkapike kasuks. 2941. aastal osalesid Raudmägede päkapikud Viie Väe Lahingus ning pärast selle võidukat lõppu tuli Dáin II tagasi Ereborile ning temast sai Mäealuse Kuningas. Erebori taasasustamine ja Mäealuse Kuningriigi taasloomine põhjustas Raudmägede päkapike laialdase migratsiooni Ereborile ning Raudmägedesse jäid vaid üksikud kaevandused.

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Nulukkizdîn

Nulukkizdîn oli üks vanimaid päkapike asundusi, mille asutamisaeg langeb tõenäoliselt samasse ajavahemikku Khazad-dûmi asutamisega. Tegemist oli väikepäkapikkude suurima ja vanima linnaga Beleriandis, mis asus Narogi jõe kaldal paiknevates koobassaalides. Nulukkizdînist sai hiljem Nargothrond - noldorite Kuningriigi pealinn, mille kuningaks oli Finrod Felagund.

Ref:
The Silmarillion, Of the Return of the Noldor
War of the Jewels, Quendi and Eldar

Amon Rûdh

Sellel mäel Lääne-Beleriandis paiknes Esimesel Ajastul väikepäkapikk Mîmi kodu, mille täpne asutamisaeg on teadmata. Tegemist oli viimase väikepäkapike kolooniaga, mille elanikud olid Mîm ise ja tema kaks poega Khîm ja Ibun.

Ref:
The Silmarillion, Of Túrin Turambar

Tumunzahar

Tumunzahar e. Nogrod oli Esimesel Ajastul võimas päkapike linnriik, mis paiknes Sinimägedes Dolmedi mäest lõunas. Nogrodi populatsiooni moodustasid Pikkhabemed, Lai-õlad ja Tulehabemed. Nogrodi asustamisaeg on täpselt teadmata – kuigi nende esiisad ärkasid samas mäestikus, siis algselt liikusid nad ida poole ning asutasid koos Pikkhabemetega hoopis Gundabadi linna. Hilisema demograafilise laienemise käigus, kui Pikkhabemed asutasid Khazad-dûmi liikusid nad tagasi oma iidsetesse valdustesse ning hakkasid ehitama Nogrodi linna.
Kuigi Nogrodi päkapikel oli erinevalt Belegosti päkapikest haldjatega jahedamad suhted, siis tekkisid nende vahel kaubanduslikud sidemed varsti pärast Nogrodi asutamist ja päkapike esimesi kontakte haldjatega. Suurim kaubandustehing oli Thingolile Menegrothi lossi ehitamine, mille eest päkapikele tasuti Balari saare randadelt korjatud pärlitega. Kuna päkapikud valdasid ehituskunsti paremini, kui üksi teine rass Keskmaal, siis palus Finrod päkapike abi ka Nargothrondi ehitamisel, mille eest tasuti Valinorist toodud kalliskividega. Nendest kalliskividest valmistasid päkapikud Finrodile imelise kaelaehte, mille sarnast maailm polnud enne näinud – Nauglamíri. Nauglamír oli puhtast kullast kaelakee, millesse päkapikud olid pannud lugematul arvul erivärvilisi kalliskive ning lugenud ehtele peale loitsud, mis muutsid ta kandjale sulgkergeks. Lisaks oma ehituskunstile varustasid päkapikud Thingolit relvadega ja soomusrüüdega, sest sindarid polnud sepakunstis just kõige tugevamad. Päkapikel olid tihedad sidemed ka Eöliga, kes tihti nende linnu külastas ja neilt sepakunsti saladusi õppis. Just päkapikest meistrite juhendamisel leiutas Eöl metallisulami, mida kutsutakse galvorn'ks ja mis oli sama vastupidav nagu päkapike teras, kuid samas õhukene nagu jääkate sügisesel tiigil. Pärast noldorite tulekut Keskmaale arendasid päkapikud kaubandussidemeid ka nendega – peamiselt Caranthiriga, kelle valdused paiknesid Nogrodile ja Belegostile kõige lähemal. Sõprus haldjatega leidis aga kiire lõpu pärast seda, kui Thingol soovis, et nad ühendaksid kahe imelise ehte ilu – Silmarili ja Nauglamíri. Pärast töö lõpetamist ja päkapike tippsaavutuse ühendamist haldjate omaga tõusis aga tüli, mille käigus tapeti nii Thingol kui ka enamus päkapikest meistreid. Ellujäänud päkapikud jõudes Nogrodisse andsid juhtunust edasi omapoolse versiooni ning Nogrodi kuningas Naugladur otsustas haldjatele kätte maksta. Nogrodi omad palusid abi ka Belegosti päkapikelt, kuid nood keeldusid ning üritasid esimesi keelitada mitte sellist hullumeelset sammu ette võtma. Naugladur ei võtnud oma põikpäisuses palvet kuulda ning hävitas Thingoli lossi ja seal olnud haldjad täielikult. Liikudes sõjasaagiga tagasi oma kodudesse mägedes langesid nad Gelioni jõe kaldal aga haldjate varitsuse ohvriks. Haldjad Bereni juhtimisel tapsid päkapikud pea täielikult ning need, kes pääsesid tapeti entide poolt, kes samuti lõid lahingus haldjate poolel kaasa. Beren pidas tundide pikkuse duelli Naugladuriga ning oleks oma otsa leidnud, kuna Naugladuri kirvehoobid olid ta ära väsitanud, kuid Naugladur komistas ning Berenile avanes ootamatu võimalus võimas päkapikukuningas tappa. Just nendest sündmustest sai alguse päkapike ja haldjate aastatuhandete pikkune vimm, mis hiljem leegina küll ei lahvatanud, aga hõõgus tuha all edasi.
Nogrodi kuulsamaid päkapikud on Gamil Zirak ja tema õpilane Telchar, kes valmistas noa Angristi, mis oli nii terav, et lõikas terast nagu võid ning just sellega lõikas Beren Morgothi krooni küljest Silmarili. Lisaks sellele sepistas Telchar Elendili mõõga Narsili ning Belegosti kuningale Azaghâlile Lohekiivri, mida hiljem kandis Hador ja pärast teda Túrin.
Nogrod hävines Raevusõja käigus pea täielikult ning selle asukad emigreerusid Khazad-dûmi.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Silmarillion
Book of Lost Tales II, The Nauglafring
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Gabilgathol

Gabilgathol e. Belegost oli Esimesel Ajastul võimas Päkapike linnriik, mis paiknes Sinimägedes Dolmedi mäest põhjas. Belegosti populatsiooni moodustasid Pikkhabemed, Lai-õlad ja Tulehabemed. Gabilgathol asutati samal ajal kui Tumunzahar ning nagu Nogrodi päkapikelgi oli neil tihedad kaubandussidemed nii Thingoli kui ka Caranthiriga. Nogrodi all kirjeldatud kaubandustehingud ja -sidemed laienevad ka Belgosti päkapikele paari olulise erandiga. Esiteks polnud Belegosti päkapikel midagi tegemist Nauglamíri ümbersepistamisega ja teiseks - Belegosti päkapikud ei osalenud Thingoli tapmises ja sellele järgnenud Menegrothi hävitamises – veel enam – nad üritasid Nogrodi päkapikke keelitada mitte võtma ette sellist hullumeelset sõjaretke.
Belegosti päkapikud kirjutasid end Keskmaa ajalukku sellega, et Tuhandete Pisarate Lahingus olid nemad ainukesed, kes suutsid vastu panna lohede ja nende isanda Glaurungi rünnakutele. Nad piirasid Glaurungi sisse ning kuna selle soomused ei pidanud päkapike võimsate kahekäekirveste hoopidele vastu, siis pöördus ta pöörases raevus Azaghâli, Belegosti kuninga poole ja langes kogu oma raskusega talle peale. Oma viimast jõudu kokku võttes surus Azaghâl oma noa sügavale Glaurungi kõhtu, mis haavas viimast nii tugevasti, et too taganes Angbandi. Tolkien on öelnud, et kui Azaghâl oleks noa asemel kasutanud lühikest mõõka, siis oleks Glaurung Azaghâli käe läbi sealsamas oma huku leidnud.
Erinevalt Nogrodi päkapikest oli Belegosti omadel haldjatega soojemad suhted – üheks põhjuseks kindlasti tõsiasi, et Maedhros päästis Azaghâli orkide ülekaaluka rünnaku käest, mistõttu viimane pidas ennast tema eest tänuvõlglaseks. Intrigeeriv on see juhtum seetõttu, et teadaolevalt on tegemist ainukese korraga Keskmaa ajaloos, kus haldjad aitavad lahingus päkapikke – vastupidiseid näiteid on aga küllaga.
Nagu ka Nogrod hävines Gabilgathol Raevusõja käigus pea täielikult ning selle asukad emigreerusid Khazad-dûmi.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
The Silmarillion
Unfinished Tales, Narn I Hîn Húrin
War of the Jewels, The Grey Annals
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

Erebor

Pärast Khazad-dûmist põgenemist asutas Thráin I Kolmanda Ajastu 1999. aastal Üksildasele Mäele Erebori kuningriigi. Mõni aeg hiljem leidsid päkapikud mäe alt imelise kalliskivi, mida hakati kutsuma Laekakiviks. Sellest sai Mäealuse Kuninga armastatuim kalliskivi, mida pärandati põlvest põlve oma järeltulijatele. Teadmata põhjusel lahkusid päkapikud Üksildaselt Mäelt Kolmanda Ajastu 2210. aastal ning asusid elama Hallmägedesse. Tolkien ei maini oma teostes emigratsiooni põhjust, aga võib arvata, et päkapikud olid Hallmägedes leidnud suuri rikkusi, mis sundis neid oma elupaika muutma. 2590. aastal tulid päkapikud Ereborile tagasi põhjuseks sagenenud lohede rünnakud nende kantsidele, kes himustasid endale nende kulda ja kalliskive. Mäealuse Kuningriigist sai regiooni peamine majanduslik jõud – Järvelinna inimesi varustati imeliste relvade ja soomussärkidega, hõimlastega Raudmägedes vahetati rauamaake ning Thranduili haldjatele ehitasid päkapikkudest ehitusmeistrid imelise lossi, mis meenutas Thingoli lossi Doriathis Esimesel Ajastul.*
Kuna tegemist oli Keskmaal ainulaadse kohaga, kus sõpruses elasid kõigi kolme rassi esindajad, siis sai Mäealuse Kuningriigist kujutlematult rikas ja mõjuvõimas asundus. Paraku - nagu ka varem - olid just kuld ja kalliskivid need, mis põhjustasid päkapikele taas kannatusi. Nimelt jõudis kuuldus Erebori rikkustest 2770. aastal lohe Smaugi kõrvuni, kes samal aastal ootamatu rünnakuga hävitas enamuse Erebori päkapikke, muutis varemeteks Orulinna ning kuulutas Mäealuse Kuninga riigi ja varanduse endale kuuluvaks. Tollane Mäealuse kuningas Thrór, tema poeg Thráin II ning pojapoeg Thorin Tammiskilp (kes tollal oli vaid 24-aastane) pääsesid salaukse kaudu hävingust põgenema. Smaug hoidis päkapike varandust oma valduses kuni 2941. aastani, mil Thorin ja tema 12 päkapikku ning väike murdvaras nimega Bilbo suutsid Järvelinna meeste abiga Lohe hävitada ja Thorinist sai taas Mäealuse Kuningas. Sellest sündmusest ja järgnenud Viie Väe Lahingust on juttu „Kääbikus“ ja seetõttu ei hakka ma neil seiklustel siin lähemalt peatuma. Pärast Viie Väe Lahingut Thorin hukkus ning Mäealuse Kuningaks sai Dáin II, kes oli aus ja õiglane päkapikuisand.
Sõrmuse Sõja ajal ründasid Erebori, Järvelinna ja taasasutatud Orulinna idalaste väed ning 3019. aasta 17. märtsil suutsid nad vallutada nii Järvelinna kui ka Orulinna. Lahingus hukkus nii Orulinna kuningas Brand kui ka Dáin II Raudjalg. Nii inimesed kui ka päkapikud tõmbusid tagasi Üksildasele Mäele, mida idalased asusid kogu oma jõududega piirama. 27. märtsil kuuldes Sauroni hukust, tungisid päkapikud Thorin III ja Orulinna mehed Bard II juhtimisel piiramisrõngast läbi ning hävitasid suurema osa idalaste väest. Thorin III sai Mäealuse Kuningaks ning tema riigist Gondori ustav liitlane, keda formaalselt kaitses Gondori Kuninga kroon ja mõõk.

* Selle sündmuse kohta on vastukäivaid andmeid:

  1. Kas sa ei arva, et need kojad on kaunid, kus elab sinu kuningas Sünklaane künka all, ja et päkapikud nende ehitamisel kunagi kaasa aitasid? (The Two Towers, The Road to Isengard)
  2. Oropher was of Sindarin origin, and no doubt Thranduil his son was following the example of King Thingol long before, in Doriath; though his halls were not to be compared with Menegroth. He had not the arts nor wealth nor the aid of the Dwarves; and compared with the Elves of Doriath his Silvan folk were rude and rustic. (Unfinished Tales, The History of Galadriel and Celeborn)

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, The Fellowship of the Ring
Lord of the Rings, The Two Towers
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
Unfinished Tales, The History Of Galadriel And Celeborn

Nõgimaa asundus

Pikkhabemete asundus paiknes Nõgimaal suhteliselt lühikest aega – see asutati vahetult pärast Erebori langemist 2771. aastal ning püsis kuni 2802. aastani, mil päkapikud emigreerusid Sinimägedesse. Asunduse täpne asukoht Nõgimaal on teadmata.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A

Sinimäed II ja III Ajastul

Vaatamata Nogrodi ja Belegosti hävinemisele Esimese Ajastu lõpus jäid sinna mõned päkapikud edasi elama, kuigi valdav enamus neist emigreerus Khazad-dûmi. Kolmandal Ajastul asustati need mäed vahetult pärast Azanulbizari lahingut 2802. aastal Thráin II ja tema poja Thorin Tammisklibi poolt. Sinimägedes ei leidunud suuri rikkusi ning seetõttu kaevandati seal peamiselt kivisütt. Pärast edukat Viie Väe lahingut 2941. aastal emigreerus enamik Sinimägede päkapikke Üksildasele Mäele. Tõenäoliselt ei jäetud Sinimägesid siiski täiesti maha, sest geograafiliselt paiknes ta Maakonna vahetuses läheduses võimaldades soodsaid kaubandussidemeid seal elavate kääbikutega.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
Unfinished Tales, Concerning Galadriel and Celeborn

Sädelevad Koopad

Need Helmi Süvikus paiknevad koopad asutati päkapike poolt pärast Sõrmuse Sõda ning nende isandaks sai Gimli.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A

Valged Mäed

Pärast Sõrmuse Sõda asutasid päkapikud siia Gimli eestvedamisel koloonia, mille eesmärgiks polnud mitte niivõrd kaevandamine, kuivõrd asukoha lähedus Minas Tirithile. Just siin sepistasid päkapikud mithrilist Minas Tirithi uued väravad.

Ref:
The Peoples of Middle-earth, The Tale of Years of the Third Age

VII Kaubandussidemed

Päkapikke võib õigusega pidada Keskmaa kaupmeesteks, sest just nemad olid kõige aktiivsemad kauplejad ja vahendajad ning seda alates Esimesest Ajastust. Suhteliselt varajasel ajaperioodil oli neil välja arendatud laialdane kaubandusteede võrgustik, millest järgnevalt annan lühikese ülevaate.
Beleriandis oli päkapikel kaks suurt kaubandusteed – esimene neist oli Põhja Kaubandustee, mis viis Menegrothi ja teine Lõuna Kaubandustee, mis viis Nargothrondi.
Põhja tee sai alguse Dolmedi mäest põhja pool, liikus edasi Belegosti, sealt läbi Caranthiri maade üle Gelioni jõe, edasi läbi Nan Elmothi metsa Doriathi. Nagu näeme, jääb sellele kaubandusteele mitu tähtsat punkti. Esiteks alguspunkt Belegost; siis Caranthir, kes väidetavalt maksustas päkapike kaubanduskaravane selle eest, et need läbi tema maade saaksid liikuda ning vastutasuks pakkus kaubandusteede kaitset; Eöl Nan Elmothis, kellel olid päkapikega väga head sidemed ning lõpp-punkt Menegroth.
Lõuna tee sai alguse Dolmedi mäest lõunas, liikus edasi Nogrodi, sealt piki Ascari jõge Sarn Athradisse ja üle Gelioni jõe ning edasi piki Arose jõge Sirionini ning üle selle Nargothrondi.
Need mõlemad kaubandusteed ühinesid Dolmedi mäe juures aga kolmanda kaubandusteega, mis oli kasutusel isegi veel Kolmandal Ajastul, mil seda tunti Suure Ida-Lääne tee nime all. See tee viis hilisemast Lindonist läbi Maakonna ja Rivendelli Udumägedeni ning sealt üle Anduini Sünklaande ning lõpuks Raudmägedeni välja. Vaadates Keskmaa kaarti saame kaubandusteede kogupikkuses üle 3000 kilomeetri, mis on aukartustäratav number. Tõenäoliselt ühendas see kolmas kaubandustee Sinimägedes paiknevaid Nogrodit ja Belegosti kaugel idas paiknevate Raudmägedega.
Esimesel Ajastul võib päkapike kaubandussidemed jaotada kaheks: Pikkhabemed Khazad-dûmis kauplesid valdavalt Anduini jõe ääres elavate inimestega ning Nogrodi ja Belegosti päkapikud Doriathi sindaritega ning Nargothrondi noldoritega. Nendel kaubandussidemetel olen lähemalt peatunud eelpool, aga tooks siiski ära ülevaatliku tabeli ka siin:

IMPORTEKSPORT
TeraviliRelvad ja turvised
LihatootedMetallimaagid
ValmistoiduproduktidEhitusmeistrite oskustöö
AlkoholitootedKiviraidurite oskustöö
Sõjaline luureSeppade oskustöö
KalliskividRelvad ja turvised
Ehted Ehitusmeistrite oskustöö
Pärlid Kiviraidurite oskustöö
Noldorite oskusteaveSeppade oskustöö

Teisel Ajastul päkapike kaubanduskontaktid inimestega katkesid, seda tänu Sauroni tegevusele, kellel oli õnnestunud kogu Eriador Teise Ajastu keskpaigaks endale allutada. Päkapike peamiseks kaubandusartikliks sai mithril, mille avastamine põhjustas noldorite koloonia asutamise Khazad-dûmi vahetusse lähedusse. Mithriliga kaubeldi nii Lindoni kui ka Eregioni haldjatega. Puuduvad igasugused andmed päkapike kokkupuutest numenorlastega, kuid kuna Númenori kuningad ihaldasid samuti mithrilit, siis võib eeldada, et Lindoni haldjate vahendusel võisid päkapikud kaubelda ka nendega.
Kolmandal Ajastul hakkas päkapike kaubandus kiratsema ja seda eelkõige haldjate hääbumise tõttu – inimesed polnud paraku piisavalt maksejõulised, et kaubandussidemed ennast endise kasumlikkusega ära tasuksid (seda eriti pärast Põhja Kuningriigi lagunemist). Pärast Khazad-dûmi langemist Balrogi ülemvõimu alla kuivas päkapike kaubandusimpeerium kokku ning asutatavate kolooniate kaubandussidemed olid pigem regionaalse iseloomuga: Erebor ja Orulinn; Sinimägede koloonia ja Maakond ning Nõgimaa koloonia ja Tharbad.

VIII Päkapikkude keel

Aulë õpetas päkapikud rääkima vahetult pärast seda, kui oli loonud päkapike Seitse Esiisa. Selleks keeleks oli khuzdul* – keel, mida päkapikud kiivalt varjasid ning võõrastele ei õpetanud. Suheldes teiste rahvastega kasutasid päkapikud põhiliselt tavakeelt ja olid vajadusel valmis õppima ka teisi keeli, kuid omavahel suheldes kasutasid nad põhiliselt khuzdulit. Tolkien on öelnud, et kõikidest Keskmaa keeltest on just khuzdul kõige arhailisem, sest see ei muutunud tuhandete aastate jooksul praktiliselt üldse – päkapike kõik Seitse Koda suutsid vaatamata tohututele vahemaadele isegi Kolmandal Ajastul selle abil üksteisega probleemideta suhelda. Aegade jooksul sai khuzdulist päkapike jaoks „lingua franca“, mida kasutati Kodade-vahelises suhtluses ning kronoloogiates ja ajalooürikutes. Vaatamata üldlevinud arvamusele ei hoidnud nad oma keelt teiste eest täiesti salajas – teada on mitmed kohanimed, mida päkapikud teistega suheldes pidevalt oma keeles nimetasid. Küll aga hoiti absoluutselt salajas omaenda nimesid – oma „tõelisi“ nimesid. Ajaloost on teada vaid viis nime, mis on toodud khuzdulis – nendeks on Gamil Zirak, Azaghâl, Mîm, Khîm ja Ibun, aga ka siin on mõnede uurijate väitel tegemist mitte niivõrd nimede, kuivõrd tiitlitega. Teiste rahvaste suhtlemisel võtsid päkapikud endale nn. „välised“ nimed vastavalt regioonis kasutatavale keelele. Tihti omasid need nimed ka vastavas keeles mingit kindlat tähendust, kuid mitte alati. Pole teada, kas see tähendus oli kuidagi seotud ka nende „tõeliste“ nimedega. Siiski on ajaloost teada mõned isikud, kellele päkapikud oma keelt õpetasid – üheks neist oli Haldjatark Pengolodh ja teiseks Fëanori poeg Curufin. Kuigi Tolkien pole seda otseselt öelnud võib eeldada, et khuzdulit õpetati ka Eölile ja Teisel Ajastul Celembrimborile ning teistele Eregioni meistritele. Paraku oli khuzdul Tolkieni sõnade kohaselt niivõrd keeruline ja kakofooniline, et isegi päkapike-poolse nõusoleku korral poleks Esimese ja Teise Ajastu haldjatargad olnud huvitatud selle õppimisest.
Oma struktuuri ja grammatika poolest erines khuzdul teistest Keskmaal räägitavatest keeltest kardinaalselt omades siiski mõningaid sarnasusi Númenoris kasutusel olnud adunaic’iga, mis on märk sellest, et khuzdul on sellele olulist mõju avaldanud. Lisaks sellele on Tolkien öelnud, et Esimestel Ajastul idalaste hõimude poolt räägitavad keeled sisaldasid endas samuti palju sarnasusi khuzduliga.
Lisaks khuzdulile oli päkapikele kasutusel suhteliselt ainulaadne kommunikatsioonivahend nagu viipekeel, mida nad kutsusid nimega iglishmek. Iglishmek, erinevalt khuzdulist varieerus erinevate Kodade puhul ning päkapikud olid natuke avatumalt meelestatud selle teistele õpetamise suhtes. Päkapikud hakkasid iglishmekki õppima koos khuzduliga ning see oli kasutusel äärmiselt laialdaselt. Päkapikud suutsid viipekeeles rääkida nii märkamatult ja kiiresti, et juuresolijad ei pruukinud seda alati märgatagi. Iglishmek leidis põhiliselt kasutust läbirääkimistel ja nõupidamistel, kus nad seda kasutades said vahetada mõtteid, mida teise osapoole kuuldes kõvasti välja öelda poleks olnud võimalik.

* Khuzduli sõnastiku ja grammatika uurimiseks soovitan tutvuda Norra keeleuurija Helge Fauskanger'i töödega.

Ref:
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix F
War of the Jewels, Quendi and Eldar
The Peoples of Middle-earth, The Shibboleth of Fëanor
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men
The Letters of J.R.R. Tolkien

IX Päkapikkude kiri

Päkapikud kasutasid Daeroni tähestikku, mida tunti nime all Angerthas Daeron ja mis jõudis nendeni Eregioni haldjate vahendusel Teisel Ajastul. Kuna sindarid seda eriti ei kasutanud kujunes aja jooksul välja eksiarvamus, et tegemist ongi päkapike poolt väljamõeldud ruunidega. Huvitav on seegi, et enne Teist Ajastut polnud päkapikel väljakujunenud üldkasutatavat tähestikku – Tolkien põhjendab seda sellega, et kuna päkapikel puudusid tihedad sidemed teiste rassidega, siis polnud neil tähestiku kui sellise järele vajadust. Pean seda kummaliseks, kuna tähestiku ja kirjaoskuse rakendamine ning kasutamine pole seotud mitte niivõrd väliste kultuuriliste kokkupuudetega, kuivõrd omaenda ajaloo jäädvustamisega. Paraku puuduvad andmed sellise võimaliku kirjaviisi kohta täielikult.
Päkapikud arendasid sindarite versioonist hiljem välja Angerthas Moria tuues sisse mõningad modifikatsioonid ning lisasid tähestikku kuus uut ruuni ehk cirthi. Sellest arenes hiljem omakorda välja Erebori tähestik, mis tõi omakorda sisse modifikatsioone ning jällegi kaks uut ruuni.
Kuigi ruunid ise ei olnud päkapike leiutis, siis kuu-ruunid seda seevastu olid. Kuu-ruunid olid muidu täiesti tavalised ruunid, aga kirjutatud selliselt, et neid sai lugeda ainult kuuvalgel. Veel imelisemad oli kuu-ruunid, mida sai lugeda ainult teatud kuu faasi ajal või selle konkreetse kuu ajal, mil ruunid algselt kirja pandi. Kuu-ruunide kirjutamiseks kasutati hõbedast kirjutusvahendit ning ithildinit – ainet, mis oli tehtud mithrilist.

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix E
The Peoples of Middle-earth, Of Dwarves and Men

X Pühad ja tavad

Tolkien on päkapikkude pühadest ja tavadest kahetsusväärselt vähe kirjutanud – see vähene mis tavadest teada on enam-jaolt ära toodud peatükis „Päkapikkude sotsiaalne struktuur“ (vt. ülal). Antud peatükis käsitlen tavade puhul põhiliselt päkapike matusekombestikke, millest eelnevalt juttu pole olnud.
Teadaolevalt tähistavad päkapikud kolme püha. Neist esimene on suvise pööripäeva tähistamine, mis leiab äramärkimist „Silmarillionis“. Tegemist tundub olevat olulise pühaga, sest päkapikud korraldasid selle ajal suure peo, kuhu kutsusid muuhulgas ka Eöli. Teine oluline püha on päkapike Uus Aasta, mida tähistatakse sügise viimase noore poolkuu esimesel päeval. Kolmandaks pühaks on Durini Päev, mis leiab aset päkapike Uuel Aastal juhul, kui taevas on ühekorraga nii Päike kui ka Kuu. Paraku ei osanud päkapikud Kolmanda Ajastu lõpus selle toimumisaega enam täpselt välja kalkuleerida, kuna Thorin ütleb Kääbikus: "Tänapäeval ei oska me enam välja arvutada, millal niisugune aeg jälle tuleb".
Päkapike matmiskombed on otseselt seotud uskumusega, et teatud intervallide järel ärkab nende Koja Esiisa hing kuninga kehas uuesti. Seetõttu ehitasid päkapikud oma kuningatele uhked kivist mausoleumid, kus päkapikukuningate kehades uinusid nende hingad. Tolkien ütleb ka seda, et päkapike kehad olid bioloogilisele lagunemisprotsessile palju vastupidavamad kui inimeste omad, mis on ka loogiline, sest muidu poleks hinge ärkamine oma eelmises kehas olnud võimalik. Kõigest sellest lähemalt peatükis „Päkapike uskumused“ (vt. allpool).
Sama matmistava laienes kivikalmete näol ka teistele päkapikele, sest Tolkieni sõnade kohaselt ei matnud ega kremeerinud päkapikud oma surnuid kunagi. Ainuke juhus, kus päkapikud korraldasid oma surnutele põletusmatuse oli pärast Azanulbizari lahingut, kuna langenuid oli nii palju, et kivikalmete ehitamine neile kõigile oleks võtnud aega aastaid. Matusetalituste kohta on teada nii palju, et päkapikud korraldasid oma surnud kuningatele uhkeid rongkäike lauldes samal ajal madalahäälselt ning kandes tema keha mausoleumi.
Lisaks sellele on teada, et päkapikud pidasid pedantseid genealoogilisi tabeleid, mis olid täielikud. Täielikud selles mõttes, et oma esivanemaid suudeti määratleda alates päkapike Seitsme Koja Esiisade ärkamisest ehk siis kogu oma ajaloo vältel. See kõik tulenes vajadusest pidada täpset arvestust kuningliku liini järeltulijate kohta, kes otseselt pärinesid Koja Esiisast (vt. allpool „Päkapike uskumused“).

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
Silmarillion, Of Maeglin
War of the Jewels, The Grey Annals
The Peoples of Middle-earth, Last Writings

XI Päkapikkude uskumused

Valaritest austasid päkapikud kõige rohkem oma loojat Aulët, keda nad oma keeles kutsusid nimega Mahal. Tolkien pole kahjuks midagi kirja pannud religioossete tavade kohta ega ka selle kohta, kas päkapikud austasid muid Valareid. Küll aga on kindel see, et erinevalt inimestest ei kutsunud päkapikud Morgothit või Sauronit iial enda Jumalaks ega allutanud ennast Musta Isanda tahtele. Need päkapikud, kes Musti Isandaid teenisid, tegid seda kas palgasõduritena kasu saamise eesmärgil, nägid selles võimalust leida omavahelistele tülidele lahendus või lootsid antud lubaduste põhjal parandada oma sotsiaalset staatust ja varanduslikku seisu.
Päkapike uskumused on seotud põhiliselt kahe asjaga – Kodade kuningate hingede taasärkamisega ning surmaga. Päkapike surma-järgsel elul on sarnasusi nii inimeste kui haldjate omaga. Erinevalt haldjatest ja sarnaselt inimestega olid nad surelikud, kuid sarnaselt haldjatele lahkusid nende hinged Mandose Saalidesse, mitte ei lahkunud Arda piiridest nagu inimhinged. Päkapikud nimelt uskusid, et Aulë kogub nende hinged Mandosesse spetsiaalselt päkapike jaoks mõeldud Saalidesse, kus nad siis ootavad Aegade Lõpuni täiustades oma sepakunsti ning aitavad Aulël pärast Viimast Lahingut Arda uuesti üles ehitada. Huvitav on see, et erinevalt üldlevinud arvamusest kujunes selline kontseptsioon Tolkienil välja juba suhteliselt varakult, sest „Kääbikus“ ütleb Thorin oma surivoodil: „Mina lähen nüüd oma esiisade juurde ja jään ootama, kuni maailm uueks luuakse.
Lisaks sellele usuvad päkapikud, et teatud intervallide järel ärkab nende Koja Esiisa hing kuninga kehas uuesti. Siinkohal peab tähelepanu juhtima kahele äärmiselt olulisele asjaolule. Esiteks – selline taasärkamine laieneb ainult Kodade kuningatele, kes on vastava Koja Esiisa otsesed järeltulijad. Teiseks – tegemist ei ole sarnaselt haldjatega reinkarnatsiooniga ega ka traditsioonilise hinge tagasipöördumisega uude kehasse. Päkapikukuninga hing jääb oma kehasse pärast keha materiaalset surma edasi ning ootab seal teatud aja. See aeg sõltub eelkõige vajadusest uuesti ärgata – näiteks juhul, kui mõnel surnud kuningal pole järeltulijaid ning ka sellest, et hing peab olema suuteline selle aja jooksul taastama nii iseendale kui ka kehale tekitud haavad, nii füüsilised, hingelised kui ka vanusest tingitud närbumise. Sellest võib järeldada, et kuningate hingede taasärkamine on eelkõige vajadusepõhine ning see ei saa toimuda vahetult pärast kuninga surma. Kõige selle põhjal on selge, et kehas taasärganud hing alustab oma uut elutsüklit täiskasvanuna, mitte lapsena. Huvitav on seegi, et kui kuninga hing kehas taas ärkab, siis mäletab ta oma eelnevat eksistentsi samas kehas, küll mitte täielikult, aga siiski piisavalt selgelt nagu oleks tegemist ühe elueaga.
Lisaks Tolkieni sõnadele võime antud uskumuste reaalset tagapõhja teoseid lugedes ka ise täheldada. Parim näide on kindlasti Azaghâli surm Tuhandete Pisarate Lahingus, kus kuninga keha turvalisse kohta toimetamist peeti tähtsamaks kui lahingu edasist käekäiku.

Ref:
The Hobbit
Silmarillion, Of Aulë and Yavanna
Silmarillion, Of the Fifth Battle
The Peoples of Middle-earth, Last Writings

XII Tähtsaimad reliikviad ja saavutused

Käesolev peatükk annab ülevaate päkapikkude tähtsaimatest reliikviatest ning saavutustest.

Reliikviad

Laekakivi

Laekakivi oli imeline kalliskivi, mille päkapikud leidsid Üksildase Mäe alt. Selle täpne leidmisaeg on teadmata, aga kuna seda kutsuti Thráini Laekakiviks, siis pidi selle leidmine langema Kolmandal Ajastul ajavahemikku 1999-2190. Tolkien kirjeldab Laekakivi selliselt: „Päkapikud olid Laekakivile andnud sellise lihvi ja kuju, et ta püüdis täielikult kinni iga valguskiire, mis tema peale langes, ja muutis selleks kümneks tuhandeks valgelt hõõguvaks sädemeks, kuhu sekka virvendasid kõik vikerkaarevärvid.“ Laekivi oli umbes tennisepalli suurune – liiga suur, et mahtuda Bilbo pihku, aga piisavalt väike, et mahtuda tema taskusse. Päkapikukuningad pidasid just Laekakivi oma kõige kallimaks varanduseks arvates selle väärtust kõrgemaks kui kõik kullajõed ja kalliskivimäed kokku. 2770. aastal läks Laekakivi Smaugi „omandusse“ ning seda kuni 2941. aastani, mil Bilbo ta endale taskusse pistis. Vaidlus Laekakivi omandiõiguse üle oleks äärepealt põhjustanud muidu sõbralike naabrite vahelise relvakokkupõrke, kuid saatuse tahtel sõlmiti hoopis liit ühise vaenlase vastu. Pärast Viie Väe Lahingu lõppu asetati Laekakivi Thorin Tammiskilbi rinnale tema hauakambris, kuhu see jäi Aegade Lõpuni.

Nimphelos

Nimphelos oli tuvimuna suurune pärl, mis pärines Balari saare rannikuvetest. Círdan andis selle Esimesel Ajastul Thingolile, kes omakorda andis selle edasi Belegosti päkapikele. See kujutas endast osalist tasu Menegrothi lossi ehitamise eest. Belegosti kuningas pidas seda hindamatuks, kuna selliseid pärle maapõues ei leidunud.

Durini Kirves

Durini Kirves oli Durin I kirves, mida hoiti Khazad-dûmis ja peeti kõige tähtsamaks päkapike pärandiesemeks. Pärast Balrogi äratamist langes Durini Kirves orkide kätte, kuid Balinil õnnestus see Kolmanda Ajastu lõpus toimunud re-koloniseerimise katse käigus uuesti üles leida. Kuna aga Balin ja tema päkapikud kõik hukkusid, siis on Kirve hilisem saatus teadmata. Võib eeldada, et Durini Kirves leiti päkapike poolt hiljem Khazad-dûmi taasasustamise käigus siiski üles.

Seitse Võimusõrmust

Päkapikkude Seitsme Võimusõrmuse sepistajaks oli Celebrimbor, kes tegi seda Sauroni juhendamisel, mistõttu oli ka sinna valatud Sauroni Kurjus. Sõrmused valmisid Teise Ajastu 16. sajandil ning nendest kuus andis päkapikele üle Sauron isiklikult, Seitsmenda ja kõige võimsama andis aga Pikkhabemete tollasele kuningale Durin III-ndale üle Celebrimbor. Sõrmused anti kõigi seitsme päkapike Koja kuningale, kuna Tolkien ütleb „Silmarillionis“: „Räägitakse, et muistsetele päkapikuisandatele kuulunud Seitsmele Aardele oli pannud alguse just kuldne Sõrmus.“ Kuigi Sauronil ei õnnestunud päkapikke oma tahtele allutada, sündis nendest siiski palju Kurjust, sest: „Nad kasutasid oma Sõrmuseid ainult rikkuse kogumiseks, kuid nende südameis süttis raev ja kõikehaarav iha kulla järele.“ Päkapikkude Võimusõrmuste ja Norra saagadest tuttava Andvarinauti vahel on otsene paralleel (vt. I ptk. ülal). Ka Võimusõrmused muutsid kandja rikkaks, aga ainult vastavalt sellele, mida kandja ise kaevandas. Kui vaske, siis leidis kandja maapõuest suurtes kogustest vaske; kui hõbedat, siis suurtes kogustes hõbedat; kui kalliskive, siis suurtes kogustes kalliskive. Kui kandjal endal mingeid rikkusi polnud, siis ei saanud ka Sõrmus mitte millestki midagi juurde luua. Sama ütleb ka Thrór andes Võimusõrmuse edasi oma pojale Thráinile: „Sõrmus vajab kulda, et kulda juurde luua “. Kuna Võimusõrmused ei saavutanud soovitud tulemusi tahtis Sauron neid tagasi saada – paraku õnnestus tal tagasi saada ainult kolm, sest ülejäänud neli, mis ta oli andnud päkapike ida-poolsetele Kodadele olid hävitanud lohed. Viimase Võimusõrmuse võttis Sauron Thráinilt ära Kolmanda Ajastu 2845. aastal pärast seda, kui oli teda Dol Gulduris pikka aega piinanud. Kuigi Tolkien ise seda otseselt välja ei ütle olen kindel, et päkapike pidev näiline ebaõnn uute kolooniate asutamisel oli tingitud just Võimusõrmuste kandmisest: Balrogi äratamine Morias; Hallmägedest emigreerumine lohede tõttu; Smaugi tulek Üksildasele Mäele; lohede rünnakud, mis hävitasid kõigi nelja ida-poolsete Kodade kantsid – see kõik näib viitavat Sauroni needusele, mis päkapikke kõikjal jälitas.

Ref:
The Hobbit
Lord of the Rings, Fellowship of the Ring, The Bridge of Khazad-dûm
Lord of the Rings, Return of the King, Appendix A
Silmarillion, Of the Sindar
Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age
The Peoples of Middle-earth, The Making of Appendix A

Saavutused

Khazad-dûm

Vt. ülal ptk. „Päkapike asundused Keskmaal“

Menegroth

Thingoli lossi Doriathis aitasid Esimesel Ajastul ehitada Belegosti päkapikud. Ühendades Haldjate ja Päkapike ehitusmeistrite oskused ning Meliani mälestused Valinorist loodi loss, mis oli „kauneim kõigist kuningate eluasemeist, mida eales on nähtud ida pool Merd.

Nargothrond

Finrodi loss Narogi jõe kaldal paiknenud koobastikus, mida aitasid Esimesel Ajastul ehitada ehitusmeistrid Belegostist ja Nogrodist.

Nauglamír

Nauglamír, Päkapikkude Kaelakee, mis tehti Finrodile ja mis on kõige kuulsam päkapike töödest Esimesel Ajastul. Nauglamír oli tehtud puhtast kullast, kuhu päkapikud olid sisse sepistanud lugematul arvul erivärvilisi kalliskive, mis Finrod oli endaga Valinorist kaasa toonud. Lisaks silmipimestavale ilule lugesid päkapikud ehtele peale loitsud, mis muutsid ta kandjale sulgkergeks ning ükskõik, kes seda kandis, istus see kaelal alati graatsiliselt ja kaunilt. Hiljem lasi Thingol päkapikel Nauglamíri sisse sepistada Silmarili ning maailm nägi ehet, milles oli ühendatud päkapike filigraansus ja Fëanori geniaalsus. Kuna Nauglamírile langes nüüd Silmarili tõttu samuti needus, vahetas see hiljem tihti omanikku (enamasti vägivaldsel teel), kuni jõudis Lúthienile, kes seda kandes saavutas ilu, mida maailm polnud väljaspool Valinori eales näinud. Tema kaudu jõudis see lõpuks Eärendilini, kes võttis selle Valinori kaasa ning tõenäoliselt kannab seda tänaseni oma kaelal purjetades oma Valge Laevaga üle Taevavõlvi.

Rõngassärgid

Rõngassärgid olid Esimesel Ajastul Belegosti relvameistrite leiutis ning nende kvaliteeti ja vastupidavust ei suutnud ületada isegi noldorite parimad sepad.

Khazad-dûmi Läänevärav

Läänevärava e. Durini Värava ehitajaks oli Teise Ajastu keskel ehitusmeister Narvi. Läänevärav oli ehitatud nii, et seda oli võimatu maha murda – lisaks esmaklassilisele konstruktsioonile olid sellele peale loetud ka erinevad loitsud, mis kaitsesid seda vaenlaste eest. Läänevärava kaunistused meisterdas Celebrimbor kasutades ithildinit - materjali, mis peegeldas kuu- ja tähevalgust. Väravat oli võimalik avada vaid siis, kui paistis kuu- ja/või tähevalgus, sest muidu jäi Värav nähtamatuks. Lisaks sellele pidi otsija libistama oma käe üle arvatava Värava ja lausuma loitsu, mis Kolmandal Ajastul oli unustuste hõlma vajunud ning seda teadsid ainult mõned päkapikud ning Gandalfi-sugune võlur. Siseneja pidi lõpuks veel ka lahendama mõistatuse: „pedo mellon a minno”. Väraval oli kujutatud Durini Koja embleemid – Sepahaamer ja Alasi ning Durini Kroon, mida ümbritsesid seitse taevatähte. Lisaks sellele oli seal Fëanori Koja embleem (Celebrimbor oli Fëanori pojapoeg) ning Kaks Puud, mis kujutasid Telperioni ja Laurelini.

Angrist

Angristi sepistajaks oli Esimesel Ajastul päkapike kõige kuulsam sepp Telchar, kes tegi selle Curufinile. Võitluse käigus võttis Beren selle Curufinilt ära ning kasutas seda hiljem Silmarili lahtilõikamiseks Morgothi Krooni küljest. Angrist oli tehtud sellisest materjalist ja sellise viimistlustehnikaga, et sellega oli võimalik lõigata isegi terast.

Aranrúth

Thingoli mõõk, mille sepistajaks oli Telchar. Pärast Thingoli surma jõudis mõõk inimesteni, kes võtsid selle Númenori kaasa ning sellest sai pärandatav Númenori kuningate mõõk. Aranrúth kadus teadmatusse pärast Númenori hukku.

Narsil

Narsili, Elendili mõõga sepistajaks oli samuti Telchar, kuid pole täpselt teada, kellele mõõk algselt tehti ja kuidas see Elendilini jõudis. Narsil purunes Elendili ja Sauroni võitluse käigus ning Isildur kasutas selle kildu Sauroni sõrme küljest Sõrmuse lahti lõikamiseks. Killud viidi Rivendelli ning nendest sai Kolmandal Ajastul Isiliduri järeltulijate olulisim pärandiese. Sõrmuse Sõja ajal sepistati Narsil uueks ning selle kandjaks sai Aragorn, kes pani mõõgale nimeks Andúril. Nimi „Narsil“ tuleneb kahest komponendist – „nar“ e. „tuli“ ja „thil“ e. „hele valgus“ sümboliseerides Päikest ja Kuud, Morgothi peamisi vaenlasi.

Dor-lómini Lohekiiver

Lohekiivri meisterdas Telchar Belegosti Kuningale Azaghâlile Esimesel Ajastul, kes tänutäheks oma elu päästmise eest andis selle Maedhrosele. Maedhros saatis selle omakorda kingina Fingonile, kes andis selle edasi Hadorile. Kiiver oli tehtud hallikast terasest ning kaetud kuldsete kaunistustega ning lahinguõnne toovate päkapikuruunidega. Telchar oli kiivrile peale lugenud loitsud, mis kaitsesid selle kandjat vaenlase eest – mõõk, mis puudutas Lohekiivrit purunes ning kõik nooled põrkasid sellest eemale. Lohekiiver oli päkapikele omaselt varustatud visiiriga, et kaitsta kandjat tuldpurskavate lohede eest ning kiivrihari oli kujundatud Glaurungi pea järgi. Lohekiiver andis selle kandjale niivõrd hirmuäratava välimuse, et vaenlased põgenesid pelgalt seda nähes. Lohekiivril oli ka veel selline huvitav omadus, et see kaitses lohede hüpnotiseeriva pilgu eest. Kui Túrin Glaurungiga Nargothrondis esmakordselt kohtus, meelitas Glaurung Túrinit visiiri üles tõstma ja talle otse silma vaatama. Lisaks Azaghâlile on teada vaid kolm tegelast, kes selle raskust suutsid taluda ja seda lahingus kanda – Hador ja tema poeg Galdor ning Túrin Turambar. Pärast Túrini surma Lohekiiver kadus.

Ref:
Lord of the Rings, Fellowship of the Ring, A Journey in the Dark
The Silmarillion
Unfinished Tales, Narn I Hîn Húrin
War of the Jewels, The Grey Annals

XIII Tähtsad Päkapikud läbi aegade

Nimekiri on alfabeetilises järjekorras ja kasutatud aastad on Kolmanda Ajastu aastad (kui teistmoodi pole märgitud).

Azaghâl - Belegosti kuningas Esimesel Ajastul. Sundis Glaurungi Tuhandete Pisarate Lahingus taganema, mille käigus hukkus ka ise. Maedhrose sõber. Tõenäoliselt üks võimsamaid sõdalasi läbi aegade.

Balin - s. 2763 †2994. Fundini poeg, kuulus Durini Kotta ja osales Mäealuse Kuningriigi taastamises. Aastatel 2989 - 2994 üritas re-koloniseerida Khazad-dûmi, kuid ebaõnnestus ning tapeti orkide poolt 2994. aastal.

Dáin I - s. 2440 †2589, Durini Koja kuningas Hallmägedes Kolmandal Ajastul. Tapeti Lohede poolt.

Dáin II Raudjalg - s. 2767 †3019. Tappis Azanulbizari lahingus 2799. aastal Azogi, orkide kuninga. 2805. aastal sai temast Raudmägede päkapike isand, pärast Thorin Tammiskilbi surma 2941. aastal aga Mäealuse Kuningas ja Durini Koja kuningas. Hukkus Oru Lahingus 3019. aastal.

Dís - s. 2760. Kuulus Durini Kotta, Thráin II ainukene tütar, Fíli and Kíli ema.

Durin I - Pikkhabemete Koja Esiisa, vanim ja austatuim kõigist Päkapike Esiisadest. Khazad-dûmi esimene kuningas. Ta elas nii kaua, et teda hakati kutsuma Durin Surematuks. Durini hing ärkas kuus korda Pikkhabemete ajaloo vältel uuesti ning Pikkhabemete kuningad kandsid seetõttu taas tiitlit Durin.

Durin II – Durini Koja kuningas Teise Ajastu alguses.

Durin III - Durini Koja kuningas Teise Ajastu teise aastatuhande keskel. Celebrimbor andis talle Võimusõrmuse üle isiklikult. Durin III päkapikud päästsid tollal möllanud sõja käigus Elrondi haldjaväed Sauroni ülekaalukate vägede käest, mistõttu Pikkhabemed pälvisid Sauroni raugematu vihkamise.

Durin VI - s.1731 †1980. Durini Koja ja Khazad-dûmi kuningas. Tema valitsemise ajal äratasid päkapikud Balrogi, kelle läbi Durin VI hukkus.

Durin VII - Durini Koja kuningas Neljanda Ajastu alguses. Taasasustas Khazad-dûmi ja sai selle kuningaks. Viimane Durini Koja kuningas, kes kandis tiitlit Durin.

Dwalin - s. 2772 †92 Neljas Ajastu. Fundini poeg, kuulus Durini Kotta ja osales Mäealuse Kuningriigi taastamises. Elas muldvanaks, suri alles 340-aastasena. Tõenäoliselt on siin tegu JRRT näpuveaga, kuna varasemates genealoogiates suri Dwalin 251-aastasena.

Fangil - Tolkieni esimestes Keskmaa-ainelistes lugudes päkapike isand ja Morgothi vägede ülemjuhataja Esimesel Ajastul. Päkapikkude kui Kurjuse jõudude esindajate kontseptsiooni Tolkien hiljem hülgas.

Fundin - s. 2662 †2799. Kuulus Durini Kotta ja oli Balini ning Dwalini isa. Hukkus Azanulbizari lahingus.

Gamil Zirak - Nogrodi sepp Esimesel Ajastul, Telchari õpetaja.

Gimli - s. 2879. Kuulus Durini kotta, Glóini poeg. Kuulus Sõrmuse Vennaskonda ning osales kõigis põhilistes lahingutes Sõrmuse Sõja ajal. Pärast sõja lõppu sai temast Sädelevate Koobaste isand. Neljanda Ajastu 120. aastal seilas koos Legolasega Läände ning temast sai ainukene päkapikk, kellel lubati asetada jalg Lääne maadele. Gimli ja Legolase vahel tekkis sõprus, mida haldja ja päkapiku vahel ei olnud enne ega teki enam tulevikus. Lisaks sellele oli Gimlil südamlik suhe Galadrieliga ning just selle tõttu lubatigi Gimlil seilata Läände.

Glóin - s. 2136 †2385. Durini Koja kuningas Hallmägedes aastatel 2283 - 2385.

Glóin - s. 2783 †15 Neljas Ajastu. Gimli isa, kuulus Durini Kotta ja osales Mäealuse Kuningriigi taastamises. Pärast Viie Väe Lahingut sai temast väga rikas ja lugupeetud päkapikk. 3018. aastal osales Elrondi Nõukogus.

Grór - s. 2563 †2805. Kuulus Durini Kotta ja taasasutas Pikkhabemete koloonia Raudmägedes.

Ibun - Väikepäkapikk Mîmi poeg, elas Esimesel Ajastul.

Khîm - Väikepäkapikk Mîmi poeg, elas Esimesel Ajastul.

Mîm - viimane väikepäkapike esindaja Keskmaal. Reetis Túrini ning pärast Glaurungi lahkumist kuulutas Nargothrondi hiigelvaranduse enda omaks. Hukkus Húrini mõõga läbi.

Náin I - s. 1832 †1981. Durini Koja ja Khazad-dûmi kuningas. Jõudis valitseda ainult üks aasta, kuna hukkus Balrogi läbi.

Náin II - s. 2338 †2585. Durini Koja kuningas Hallmägedes.

Narvi - Khazad-dûmi kuulsaim kiviraidur, elas Teise Ajastu teise aastatuhande keskel. Ehitas Khazad-dûmi Läänevärava.

Naugladur - Nogrodi kuningas Esimesel Ajastul. Juhtis päkapike vägesid Doriathi hävitamise ajal. Hiljem pidas tundide-pikkuse kahevõitluse Bereniga ja oleks ta tapnud, kuid saatuse tõttu komistas ja leidis Bereni mõõga läbi oma huku.

Óin - s. 2238 †2488. Durini Koja kuningas Hallmägedes aastatel 2385 - 2488.

Telchar - kõige kuulsam Nogrodi sepp Esimesel Ajastul, Gamil Ziraki õpilane. Sepistas Elendili mõõga Narsili, Bereni noa Angristi, Dor-lómini Lohekiivri ja Thingoli mõõga Aranrúthi.

Thorin I - s. 2035 †2289. Durini Koja kuningas aastatel 2190 - 2289. Juhtis Pikkhabemed Ereborilt Hallmägedesse.

Thorin II - s. 2746 †2941. Durini Koja kuningas eksiilis. Võitles vapralt Azanulbizari lahingus, kus teenis endale hüüdnime Tammiskilp, kuna kasutas suurt tammeoksa nii kilbi kui ka nuiana. Juhtis 2941. aastal Mäealuse Kuningriiki taasasutamise ekspeditsiooni. Hukkus Viie Väe Lahingus.

Thorin III - s. 2866. Durini Koja ja Mäealuse Kuningriigi kuningas. Pärast Dáin II Raudjala surma juhtis 3019. aastal päkapike rünnakut idalaste piiramisrõngast läbimurdmisel. Kandis hüüdnime Kivikiiver.

Thorin ja Kompanii - Thorin II ja Gandalfi poolt korraldatud ekspeditsioon Mäealuse Kuningriigi taasasutamiseks. Kompaniisse kuulusid - Thorin, Balin, Dwalin, Fíli, Kíli, Dori, Nori, Óin, Glóin, Bifur, Bofur, Bombur ja Bilbo Baggins. Ekspeditsioon oli edukas ja mõjutas positiivselt hilisemat Sauroni vastast võitlust.

Thráin I - s. 1934 †2190. Durini Koja kuningas, juhtis päkapikud pärast Balrogi ärkamist Ereborile ning asutas 1999. aastal Mäealuse Kuningriigi. Tema valitsemisajal leiti Mäe seest Laekakivi.

Thráin II - s. 2644 †2850. Durini Koja kuningas eksiilis aastatel 2790 - 2850. Juhtis Päkapike vägesid Azanulbizari lahingus, kus kaotas ühe silma. 2845. aastal langes Sauroni kätte vangi ning heideti Dol Gulduri vangikongi, kus teda piinati 5 aastat ning Sauron võttis tema käest viimase päkapikele antud Võimusõrmuse. 2850. aastal leidis Thráin II Gandalf ning sai temalt Thróri Kaardi ja Võtme, mida hiljem kasutasid omakorda Thorin ja Kompanii.

Thrór - s. 2542 †2790. Durini Koja kuningas aastatel 2589 - 2790. Juhtis Pikkhabemed sagenenud lohed rünnakute tõttu Hallmägedest tagasi Ereborile. 2790. aastal põgenes Smaugi eest ning rändas hiljem väikese kaaskonnaga Eriadoris. Otsustas meeltesegaduses tagasi minna Moriasse, kus orkide kuningas Azog ta tappis ning rüvetas tema surnukeha. Sellest sai alguse Päkapikkude ja Orkide Sõda, mis kestis 6 aastat.

XIV Kronoloogia

Segaduste vältimiseks olen kasutanud Ajastute põhiseid aastaarve, mitte aastaarve, mis põhinevad Maailma loomisel (viimaseid kasutasin peatükkides „Päkapikkude loomine ja ärkamine“ ning „Päkapikkude asundused Keskmaal“). Teine põhjus, miks ma kronoloogias Maailma loomisel põhinevaid aastaarve ei kasuta on see, et nad on mõneti spekulatiivsed. Tooksin siinkohal siiski ära spikri, mis aitab lugejal paremini Ajastute põhiseid daatumeid suhtestada laiema kontekstiga:

0 (1) Maailma loomine
33537Valmivad Kaks Puud
43600Ärkavad haldjad
ca. 43700Ärkavad päkapikud
ca. 44100Khazad-dûmi asutamine
44200Väikepäkapikud jõuavad Beleriandi
47900Tõuseb Kuu ja algab Esimene Ajastu
48485Raevusõjaga lõpeb Esimene Ajastu
48486Teise Ajastu algus
51930Kolmanda Ajastu algus
54950Neljanda Ajastu algus
ca. 61000Tänapäev

Kronoloogia

Kronoloogia jaguneb viieks sektsiooniks, millest esimese puhul ma aastaarve ei lisa (vt. ülal):

  1. - Esimene Ajastu enne Kuu tõusmist taevasse;
  2. - Esimene Ajastu pärast Kuu tõusmist taevasse;
  3. - Teine Ajastu;
  4. - Kolmas Ajastu;
  5. Neljas Ajastu.

Esimene Ajastu enne Kuu tõusmist taevasse

  1. Ärkavad päkapikud;
  2. Gundabadi asunduse asutamine;
  3. Khazad-dûmi asutamine;
  4. Pikkhabemete kolooniate asutamine Hall- ja Raudmägedesse;
  5. Väikepäkapike pagendamine;
  6. Väikepäkapikud asutavad Beleriandis Narogi jõe kaldale Nulukizzdîni linna;
  7. Tumunzahari ja Gabilgatholi (Nogrod ja Belegost) asutamine Sinimägedesse;
  8. Sinimägede päkapikud loovad esmakontakti Thingoli haldjatega.

Esimene Ajastu pärast Kuu tõusmist taevasse

10 Päkapikud loovad kaubandussuhted Caranthiriga.

52 Finrod alustab päkapikkude abiga Nargothrondi ehitamist. Päkapikud valmistavad Finrodile Nauglamíri kaelakee.

468 Maedhrose Liidu moodustamine.

472 Tuhandete Pisarate Lahing. Azaghâl sunnib oma elu hinnaga Glaurungi taganema.

502 Húrin tapab Mîmi. Päkapikud alustavad Thingoli palvel Silmarili ühendamist Nauglamíriga.

503 Päkapikud tapavad tüli käigus Thingoli, kuna peavad Nauglamíri ja Silmarili enda omandiks. Haldjad tapavad päkapikest meistrid, järgneb päkapike kättemaksuaktsioon, mille käigus Doriath hävitatakse. Oma kantsidesse tagasi liikuv päkapike armee satub varitsusse ning hävitatakse Ossiriandi rohehaldjate poolt, keda juhib Beren. Põgeneva päkapikuarmee riismed hävitatakse entide poolt.

590 Raevusõja lõpp, mille käigus hävinevad pea täielikult Gabilgathol ja Tumunzahar.

Teine Ajastu

40 Gabilgatholi ja Tumunzahari päkapikud põgenevad Sinimägedest Khazad-dûmi.

1590 Celebrimbor annab Durin III-le võimsaima seitsmest päkapikkude Võimusõrmusest.

1697 Sauron hävitab Eregioni. Durin III päkapikud päästavad Elrondi väe täielikust hävingust võimaldades haldjatel taganeda. Sauron loobub haldjate ründamisest ja pöördub päkapike peale. Päkapikud taganevad Khazad-dûmi. Sauron ei suuda Khazad-dûmi väravaid maha murda.

3434 Durini Pikkhabemed liituvad Viimase Liiduga. Mõned ida-poolsete Kodade klannid liituvad palgasõduritena Sauroni vägedega.

Kolmas Ajastu

1300 Orkid koondavad oma jõud ja ründavad Udumägedes päkapikke.

1731 Sünnib (taasärkab) Durin VI.

1832 Sünnib Náin I, Durin VI poeg.

1934 Sünnib Thráin I, Náin I poeg.

1980 Päkapikud äratavad Balrogi, kes tapab Durin VI. Tema poeg, Náin I saab Durini Koja kuningaks.

1981 Balrog tapab Náin I. Päkapikud põgenevad Khazad-dûmist, mida hakatakse kutsuma nimega Moria. Tema poeg, Thráin I saab Durini Koja kuningaks.

1999 Thráin I asutab Mäealuse Kuningriigi.

2035 Sünnib Thorin I, Thráin I poeg.

2136 Sünnib Glóin, Thorin I poeg.

2190 Thráin I sureb. Tema poeg, Thorin I saab Durini Koja kuningaks.

2210 Päkapikud emigreeruvad Ereborilt Hallmägedesse.

2238 Sünnib Óin, Glóini poeg.

2289 Thorin I sureb. Tema poeg, Glóin saab Durini Koja kuningaks.

2338 Sünnib Náin II, Óini poeg.

2385 Glóin sureb. Tema poeg, Óin saab Durini Koja kuningaks.

2440 Sünnib Dáin I, Náin II poeg

2488 Óin sureb. Tema poeg, Náin II saab Durini Koja kuningaks.

2542 Sünnib Thrór, Dáin I poeg.

2563 Sünnib Grór, Dáin I poeg ja Thróri vend.

2585 Náin II sureb. Tema poeg, Dáin I saab Durini Koja kuningaks.

2589 Lohe tapab Dáin I. Tema poeg, Thrór saab Durini Koja kuningaks.

2590 Päkapikud jätavad sagenevate lohede rünnakute tõttu Hallmäed maha. Thrór liigub tagasi Ereborile ja saab Mäealuse Kuningaks. Tema vend Grór liigub Raudmägedesse.

2644 Sünnib Thráin II, Thróri poeg.

2665 Sünnib Náin, Gróri poeg.

2746 Sünnib Thorin Tammiskilp, Thráin II poeg.

2760 Sünnib Dís, Thráin II tütar ja Thorin Tammiskilbi õde.

2763 Sünnib Balin.

2767 Sünnib Dáin II Raudjalg, Náini poeg ja Thróri venna Gróri pojapoeg.

2770 Smaug hävitab Mäealuse Kuningriigi. Thrór, Thráin II ja Thorin Tammiskilp põgenevad.

2771 Thrór asutab Nõgimaa asunduse.

2772 Sünnib Dwalin, Balini vend.

2790 Azog tapab Morias Thróri. Tema poeg, Thráin II saab Durini Koja kuningaks eksiilis.

2790 Päkapikud alustavad vägede koondamist Thróri surma eest kättemaksmiseks. Abivägesid saadavad kõigi Seitsme Koja kuningad.

2793 Algab Päkapikkude ja Orkide Sõda, mille käigus päkapikud hävitavad kõik Udumägede orkide kantsid.

2799 Azanulbizari lahing. Üks suurimaid lahinguid Kolmandal Ajastul – osalejate koguarvuks 20 00–25 000. Päkapike eest taganevad orkid suudavad Morias koondada oma väed ning astuvad Moria Idavärava ees paiknevas orus päkapikega lahingusse. Alguses saadab päkapikke ebaedu, kuid lahingusse värskelt astunud Raudmägede päkapikud pööravad lahinguõnne päkapike kasuks. Dáin II Raudjalg tapab Azogi. Balrogi kohaloleku tõttu on tegemist Pyrrhose võiduga – Khazad-dûmi ei juleta siseneda.

2802 Thráin II asutab väikese koloonia Sinimägedes.

2845 Sauron vangistab Thráin II ja võtab temalt viimase päkapikele antud Võimusõrmuse.

2850 Gandalf leiab Dol Gulduris Thráin II ja saab temalt Thróri Kaardi ja Võtme. Thráin II sureb. Tema poeg, Thorin Tammiskilp saab Durini Koja kuningaks eksiilis.

2866 Sünnib Thorin III, Dáin II Raudjala poeg.

2879 Sünnib Gimli.

2941 Thorin ja Kompanii alustavad Mäealuse Kuningriigi taastamise ekspeditsiooni. Smaugi surm ja Viie Väe Lahing. Sureb Thorin Tammiskilp. Kuna Thorinil järglased puuduvad, saab Durini Koja kuningaks Thorini vanaisa venna pojapoeg Dáin II Raudjalg.

2989 Balin alustab Moria re-koloniseerimist.

2994 Re-koloniseerimise katse kukub läbi ja Balin tapetakse.

3019 Erebori piiramine ja Oru Lahing. Hukkub Dáin II Raudjalg. Tema poeg, Thorin III saab Durini Koja kuningaks. Thorin III juhtimisel hävitatakse idalaste väed.

Neljas Ajastu

1 – 10 Gimli saab Sädelevate Koobaste isandaks. Lisaks sellele asutavad päkapikud koloonia Valgetesse Mägedesse, kus muuhulgas valmistatakse Minas Tirithile mithrilist väravad.

120 Gimli seilab koos Legolasega Läände.

? Sünnib (taasärkab) Durin VII, viimane Durini Koja kuningas, kes kannab tiitlit Durin. Durin VII ei ole Thorin III poeg, seega pole teada mitu generatsiooni kuningaid Thorin III ja Durin VII vahele jääb.

? Durin VII juhtimisel taasasustatakse Khazad-dûm ning taas kostus seal kandlemäng, alasitel helisesid haamrid ning kaljul kõlisesid kirkad. Seda kuni ajani, mil päkapikud vajusid unustuste hõlma ning Khazad-dûmist sai legend, legendist müüt ja müüdist muinasjutt.

 

Autor: Azaghâl, Keskmaa Ordu

 
Järgmine >