Põhjalased Trüki E-mail

Päritolu

Kolmanda Ajastu põhjalaste rahvad elasid peamiselt Ürgmaal. Nad pärinesid edainide esiisadest ning olid Edainide Kolmest Kojast kõige lähedasemas suguluses Hadori rahvaga.

Osa Beleriandi edainidest loobus Numenori reisist ning Keskmaale jäänuna segunesidki nad nende rahvastega. Kolmanda Ajastu keskel oli põhjalastel Rhovanioni steppide keskel mitu võimsat vürstiriiki, mis aga hävisid Vankrisõitjate rünnakute tagajärjel. Riikide pagulased põgenesid nii läände kui ka põhja, rajades asundused Anduini orgudesse ja Sünklaane ümbrusesse.


Iseloomustus

Jaotus

· Beornlased
· Bardlased
· Celduini ja Carneni vahelise ala inimesed
· Sünklaane metsamehed
· Eotheodid (hiljem rohirrimid)

Välimus

Põhjalased olid valdavalt pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega. Samas leidus ka tumedajuukselisi (näiteks Beorn ja Bard), kuid kõik neist olid eranditult heleda nahaga. Põhjalaste mehed olid tugeva kehaehitusega ning nende naisi loeti teiste inimrahvaste seas sageli väga kauniteks.

Iseloomujooned

Põhjalased armastasid vaprust ja kangelastegusid, olid väärtushinnangutelt uhked ja hoidsid oma kultuuri ja pärandeid vaat et isegi kiivalt. Heaks näiteks on nende muistne keel, mille rääkimist nad jätkasid ka peale seda, kui enamus Keskmaa lääneosa elanikest oli läänkeele peale üle läinud.

Nad ei olnud üleliia sõbralikud ja usaldavad, kuid siiski ausad ja õiglased ning harva õnnestus Morgothil või Sauronil neid enda teenistusse meelitada, ja sedagi vaid väga osava pettuse või vägivaldse orjastamisega.

Põhjalastele meeldisid avarad tasandikud ning tugevad ja kiired hobused, kes olid nende hulgas väga suures aus. Tolkieni loomingus sümboliseerivad nad suuresti Skandinaavia rahvaid ja nende järeltulijaid (näiteks anglosaksid või viikingid, kelle kultuurist võttis Tolkien kahtlemata suurt eeskuju).

Eluiga

Eluiga oli põhjalastel umbes sama pikk kui ka teistel Keskmaa inimestel. Keskmiselt jäi see 70 aasta kanti, kuid oli ka neid, kes elasid ligi 100 aasta vanuseks või isegi enam (näiteks Aldor Vana, Margi Kuningas).

Sotsiaalne struktuur

Põhjalaste rahvaid juhtisid enamasti piiramatu päritava võimuga pealikud või kuningad. Neile järgnesid hierarhias väepealikud, kes valiti enamasti kuningakojast või mingis riigi piirkonnas mõjuvõimu omavate isikute hulgast. Väepealikuametiga kaasnes ka vasallistaatus – väepealikud olid sisuliselt oma maanurga asevalitsejad, muretsesid sealse rahva pärast nii sõjas kui rahus ja organiseerisid enam-vähem kõiki sellesse piirkonda puutuvaid asju.

Nahamuutjad

Nahamuutjad on teema, mis käib põhjalastega hästi kokku. Nimelt on ainsad nahamuutjad Tolkieni loomingus, keda me teame (kuigi ka Berenil arvatakse olnud sarnane võime), beornlaste rahva hulgast (üksikisikutena teada vaid Beorn ja tema poeg Grimbeorn). Nahamuutjate eripära seisneb selles, et nad olid üldjoontes sarnased tavalistele inimestele ja kuulusid inimeste rassi hulka (olid ka surelikud), kuid neil oli võime muuta ennast karuks. Arvatavasti andis see peale suure jõu ja muude eeliste lahingus ka suure kontrolli kõikide loomade üle.


Asustus (vt. ka Rohan ja Orulinn)

Esimene suur põhjalaste asustuskeskus peale rahva kujunemist oli Rhovanioni stepp Suure Rohelaane ja Rhuni Sisemere vahel. Peale riigi lagunemist olid peamised asustuskeskused Anduini orud ning Celduini (Rutujõe) ja Carneni (Punajõe) ümbrus.

Eotheod
Asend

Eotheodide maa asus Keskmaa põhjaosas, Anduini lätete läheduses, Udumägede põhjapoolseimate ahelike ja Sünklaane loodeserva vahel.

Geograafiline iseloomustus

Eotheodi maa oli üldiselt suhteliselt tasane, kuid seda ümbritsesid suured mäestikud – Hithaeglir (Udumäed) ja Ered Mithrin (Hallmäed). Suuremaid metsi (peale piiridele jääva Sünklaane) pole Tolkien kaartidel ära märkinud ja see on ka loogiline, kuna autori arvestuse järgi peaks see maa asuma meie mõistes tundravööndi piiril. Samas on päris kindel, et vähemalt mingid salud seal ikkagi olid.
Vetevõrk oli suhteliselt tihe, kaardil on ära märgitud Anduin ja selle kaks suurt lisajõge – Hallika ja Pikavee. Läheduses asusid ka Laanejõe lätted.

Pindala

Kuigi täpseid andmeid pole, kus ja millega see piirkond piirnes, on oletusliku arvutamise, mõõtmise ja võrdlemise tulemus u. 30 000 ruutkilomeetrit.

Rahvaarv

Eotheodide rahvaarvu kohta pole peaaegu mingisuguseid täpseid andmeid peale vihjete, kus märgitakse, millal mingi ala rahvale kitsaks jäi. Põhjalased pidid olema üpris kiirelt paljunev rahvas, kuna Kolmanda Ajastu 17. sajandil elasid nad üle Suure Katku, mis hävitas ligi poole rahvast ja peale seda veel Vankrisõitjate rünnaku, milles orjastati või tapeti u. ¾ rahvast, kuid umbes 100 aasta pärast oli nende rahvaarv taas plahvatuslikult kasvanud ja Anduini keskorud jäid neile väikseks. Seetõttu liikusidki eotheodid Põhja, kuid ka seal jätkus rahvaarvu kiire kasv ja 500 aasta järel olid ka need alad suhteliselt väikseks jäänud ja Eorl võttis Cirioni pakkumise Calenardhoni suhtes rõõmuga vastu. Midagi võime eotheodide arvukuse kohta Eorli ajal aimata ka sellest, et Eorl võttis lahingusse kaasa veidi üle 7000 ratsaniku, jättes endast maha vaid naised, lapsed ja vanurid.

Halduskeskus

Täpselt Tolkien selle riigi pealinna ei nimetanud, kuid ühe vihje selle kohta pakub 1970. aastal Pauline Baynes’i poolt (Tolkieniga kooskõlas muidugi) joonistatud kaart (vt. Kasutatud materjal), kus on Eotheodi aladele märgitud Framsburgi nimeline linn. Lisaks on meil Unfinished Tales’is selline lause:

“…But it was some four hundred and fifty of our miles between the confluence of Greylin and Langwell (where was their only fortified burg) and thw inflow of Limlight into Anduin…” – Unfinished Tales, Cirion and Eorl.

Seega on sisuliselt ainus võimalus, et too Framsburg ongi Eotheodi pealinn. Et Fram oli Eotheodi maa teine valitseja (oma isa Frumgari järel), siis võib oletada, et see rajati tema (ja Scatha tapmise) auks kas tema ajal või veidi hiljem.

Riigikord

Riigikord oli Eotheodis monarhistlik. Valitsejaks oli pealik või kuningas. Sõjaolukorras või tähtsate riigiasjade otsustamisel kutsus valitseja kokku Vanemate Nõukogu.

Riigikeel

Riigikeeleks oli esiisadelt pärinev muistne põhjalaste keel, mida räägiti küll vaid isekeskis, kuid säilitas ometi tähtsaima keele staatuse. Vajadusel suutsid enamus ametimehi rääkida osavalt ka läänekeelt.

Anduini keskorud ja Sünklaane lääneserv
Asend

Anduini orud olid elupaigaks nii Sünklaane metsameestele kui Karurahnu beornlastele. Alguses elasid seal ka eotheodid.

See maa asus Ürgmaa lääneserval, Udumägede ja Sünklaane vahel, Anduini ülem- ja keskjooksul, Võhumõõgajõe ja Karurahnu vahelisel alal.

Geograafiline iseloomustus

Anduini orud olid valdavalt tasane piirkond, mägisemaks läks see ala läänepoolsemas osas, mis asus Udumägede jalamil. Ida pool asus Sünklaas. Vetevõrk oli loomulikult tihe, sest piirkonda läbis Anduin, millesse suubus suurematest lisajõgedest Sir Ninglor (Võhumõõgajõgi).

Pindala

Kuigi päris täpseid andmeid pole, kus ja millega see piirkond piirnes, on oletusliku arvutamise ja mõõtmise tulemus u. 35 000 ruutkilomeetrit.

Rahvaarv

Rahvaarvu kohta pole jällegi mingeid täpsemaid andmeid ja vihjed on samad, mis Eotheodi puhul.

Halduskeskus

Selles piirkonnas mingit pealinna tõenäoliselt ei olnud, rahvas armastas põhjalaste kombe kohaselt elada laiali mööda maad. Me teame, et Beorni talu asus Karurahnu läheduses ja oli üks tähtsamaid punkte, kuhu tema valitsuse alla kuuluvad mehed sõjaolukorras kogunesid. Lisaks on teada, et Radagast Pruun elas selles piirkonnas, tema ulualune kandis nime Rhosgobel ja asus Sünklaane serval.

Riigikord

Riigikorda selles piirkonnas on raske määrata, kuigi tõenäoliselt oli see nagu mujalgi – monarhia. Beornlased ja metsamehed elasid suhteliselt sõltumatut elu oma väikestes taludes erinevates maanurkades ning ainsaks liitvaks jõuks oli päritava võimuga pealik (n. Beorn), kes aga tegutses tõenäoliselt ainult sõjaolukorras.

Riigikeel

Nagu mujalgi, oli ka siin levinud esiisade keel, kuid elanikkonna enamus oskas siiski ka läänekeelt.

Celduini ja Carneni ümbrus (vt. Orulinn)


Keeled ja kiri (vt. ka Rohan ja Orulinn)

Erinevalt suurest osast teistest Keskmaa inimeste rahvastest, kes olid ammu juba läänekeele kasutamisele üle läinud, hoidsid põhjalased kinni oma esiisade keelest ja traditsioonidest. See keel oli küll suguluses aduunai ja seeläbi läänekeelega, kuid neis oli ka märgatavaid erinevusi.

Põhjalaste keele kohta on Tolkien teinud “Sõrmuste Isandat” kirjutades märkmeid, kus ta tõmbab võrdusmärgi vananorra (Old Norse) ja bardlaste keele ning vanainglise ja rohirrimite keelte vahele. Vananorra ja vanainglise keel on teatavasti väga lähedases suguluses ja pärinevad gooti keelest. Sama on bardlaste ja rohirrimite keelte vahel, mis on samuti lähedases suguluses ja pärinevad põhjalaste keelest. Seega võib võrdusmärgi tõmmata ka gooti keele ja põhjalaste keele (vanema versiooni) vahele

Põhjalaste rahvad olid üldjoontes kirjaoskamatud (võib-olla mõni kõrgemast soost indiviid oli Gondoris teadmisi hankimas käinud, aga see oli haruldane) ja pärimused kanti edasi suuliselt või joonistuste kaudu.


Kombed ja tavad

Pärimused

Pärimused olid põhjalaste seas levinud ning õhtuse lõkketule valguses oligi peamiseks tegevuseks lugude vestmine. Rohani folklooris on tähtsaimad lood Fram Lohetapjast, Eorl Noorest ja Helm Kirvekäest, kuid lugudele on ainet andnud ka paljud teised. Meduseldis oli näiteks seinadel mitmeid kangaid ülestähendustega kangelastegudest ja ajaloosündmustest.

“Many lords and warriors, and many fair and valiant women, are named in the songs of Rohan that still remember the North..” – The Lord of the Rings, Appendix A.

Mida austati?

Nagu juba eelpool mainitud, austati põhjalaste hulgas kõige enam hobuseid. Hobustega oli seotud kogu nende igapäevaelu ja neid loomi hoiti väga. Hobuste Isandaid kutsuti mearasteks ja nende ratsudega oli lubatud sõita ainult kuningatel (või nende poegadel) endal (erandiks on siin Gandalf).

Loomulikult oli põhjalaste seas hinnas ka õlu, mis oli ühiseks jooneks paljudel Keskmaa inimestel, kääbikutel ja päkapikel.

Beornlased aga said tuntuks kui suurepäraste meekookide valmistajad (ümbritsesid ju Beorni maja suured mesitared, milles lendavad mesilased olid Bilbo kirjelduse järgi hiiglaslikud; küllap oli nende meearmastus tingitud sellest, et nahamuutjatena oli neil palju ühist oma “karulikuma poolega”) ning neid kooke oskasid nautida nii kääbikud kui päkapikud.

Ehituskunst

“Legolas gazed ahead, shading his eyes from the level shafts of the new-risen sun. ‘I see a white stream that comes down from the snows,’ he said. ‘Where it issues from the shadow of the vale a green hill rises upon the east. A dike and mighty wall and thorny fence encircle it. Within there rise the roofs of houses; and in the midst, set upon a green terrace, there stands aloft a great hall of Men. And it seems to my eyes that it is thatched with gold. The light of it shines far over the land. Golden, too, are the posts of its doors. There men in bright mail stand; but all else within the courts are yet asleep.’/--/ The dark gates were swung open. The travellers entered, walking in file behind their guide. They found a broad path, paved with hewn stones, now winding upward, now climbing in short flights of well-laid steps. Many houses built of wood and many dark doors they passed. Beside the way in a stone channel a stream of clear water flowed, sparkling and chattering. At length they came to the crown of the hill. There stood a high platform above a green terrace, at the foot of which a bright spring gushed from a stone carved in the likeness of a horse’s head; beneath was a wide basin from which the water spilled and fed the falling stream. Up the green terrace went a stair of stone, high and broad, and on either side of the topmost step were stone-hewn seats./--/ The guards now lifted the heavy bars of the doors and swung them slowly inwards grumbling on their great hinges. The travellers entered. Inside it seemed dark and warm after the clear air upon the hill. The hall was long and wide and filled with shadows and half lights; mighty pillars upheld its lofty roof. But here and there bright sunbeams fell in glimmering shafts from the eastern windows, high under the deep eaves. Though the louver in the roof, above the thin whisps of issuing smoke, the sky showed pale and blue. As their eyes changed, the travellers perceived that the floor was paved with stones of many hues; branching runes and strange devices interwined beneath their feet. They saw now that the pillars were richly carved, gleaming dully with gold and half-seen colours. Many woven cloths were hung upon the walls, and over their wide spaces marched figures of ancient legend, some dim with years, some darkling in the shade./--/ Now the four companions went forward, past the clear wood-fire burning upon the long hearth in the midst of the hall. Then they halted. At the far end of the house, beyond the hearth and facing north towards the doors, was a dais with three steps; and in the middle of the dais was a great gilded chair.” –The Lord of the Rings, The King of the Golden Hall.

See põhjalik kirjeldus (eeldatavalt väga tüüpiline põhjalaste puhul), mille Tolkien meile annab, näitab veel, et põhjalaste arhitektuuri puhul saab tõmmata paralleele anglosaksi kultuuriga. Enamus kirjeldatud elemente Meduseldi kirjelduses vastavad just anglosaksi arhitektuurinäidetele ja eluolule.

Põhjalaste seas esines “hobusekultuse” tõttu palju hobusemotiive, tallid olid oluline ja kindlasti hoolikamalt ning kenamalt ehitatud hoone kui mõni elumaja. Suurematest asustuskeskustest oli iseloomulik suur küla või linn (eelistatavalt kindlustatud künkale ehitatud), mida ümbritses puust vall. Enamus ehitisi oligi puust, vahel kaunistatud kullaga. Katus oli tavaliselt kaetud õlgedega. Künkatipus või küla keskel asus suurem hoone, kus elas külavanem, kuningas või piirkondlik valitseja.

Tavaliselt elati aga maad mööda laiali, omaette majapidamistes (või külades), kus maja ümbritses palktara või kõrge hekk, mille sees asusid tall, elumaja, ait ja veel mõni tähtsam hoone. Hekist väljaspool asusid põllulapid, koplid vms. Hea pildi põhjalaste arhitektuurist ja eluolust annab ka Beorni eluaseme kirjeldus “Kääbikus”:

“They soon came to a wooden gate, high and broad, beyond which they could see gardens and a cluster of low wooden buildings, some thatched and made of unshaped logs: barns, stables, sheds, and a long low wooden house. Inside on the southward side of the great hedge…/--/ Soon they reached a courtyard, three walls of which were formed by the wooden house and its two long wings./--/ Following him they found themselves in a wide hall with a fire-place in the middle. Though it was summer there was a wood-fire burning and the smoke was rising to the blackened rafters in search of the way out through an opening in the roof. They passed through this dim hall, lit only by the fire and the hole above it, and came through another smaller door into a sort of veranda propped on wooden posts made of single tree-trunks./--/ They went out again and soon came back carrying torches in their mouhts, which they lit at the fire and stuck in low brackets on the pillars of the hall about the central hearth./--/ Quickly they got out the boards and trestles from the side walls and set them up near the fire./--/ One bore a white cloth embroidered at the edges with figures of animals; others bore on their broad backs trays with bowls and platters and knives and wooden spoons, which the dogs took and quickly laid on the trestle-tables. These were very low, low enough even for Bilbo to sit at comfortably. Beside them a pony pushed two low-seated benches with wide rush-bottoms and little short thick legs for Gandalf and Thorin, while at the far end he put Beorn’s big black chair of the same sort(in which he sat with his great legs stuck far out under the table). These were all the chairs he had in his hall… They were not forgotten. The other ponies came in rolling-round drum-shaped sections of logs, smoothed and polished, and low enough even for Bilbo…” – The Hobbit, Queer Lodgings.


Reliikviad

Vähe on meil kirjutisi nende rahvaste reliikviatest, kuid vähemalt eotheodide ja neist pärinevate rohirrimite kohta on teada, et kõrgelt hinnati nende seas asju, mis pärinesid Lohe Scatha aardest (üks sellest kuhilast pärit sarv anti Rohanis Holdwinele e Meriadoc/Ilomac Kangepukile).

Theodenile kuulus mõõk nimega Herugrim, mis oli Margi kuningate pärilusese. Pole teada, milline oli selle tera ajalugu ja kui kaugele see ulatus, aga Hama väide, et see oli Theodeni “iidne mõõk”, paneb arvama, et vähemalt mõni sajand ajalugu Margi Isandate vöödel oli sellel mõõgal küll.

Üks tuntuks saanud asi on ka Helmi sarv, mis asus Sarvelinna kindluse tipus. See tegi puhumisel sedavõrd kõva häält, et iga vaenuvägi oli sunnitud selle kaja ees taanduma ja kõrvad kinni katma:

“And then, sudden and terrible, from the tower above, the sound of the great horn of Helm rang out. All that heard that sound trembled. Many of the Orcs cast themselves on their faces and covered their ears with their claws. Back from the Deep the echoes came, blast upon blast, as if on every cliff and hill a mighty herald stood. But on the walls men looked up, listening with wonder; for the echoes did not die. Ever the hornblasts wound on among the hills; nearer now and louder they answered one to another, blowing fierce and free.” – The Lord of the Rings, Helm’s Deep.

Ajalugu (vt. ka Gondor, Rohan ja Orulinn)

Kui Päike Esimest korda Keskmaa kohale tõusis ja Esimene Päikese Ajastu algas, ärkasid Hildorienis inimesed. Varsti peale ärkamist hakkasid nad olude sunnil läände rändama. Kõige tugevamad ja sitkemad jõudsid Beleriandi, kus käisid sõjad haldjate ja Melkori vahel. Nemad said tuntuks edainidena. Enamus inimestest jäid aga poolel teekonnal maha ja pudenesid ära Ürgmaale või Eriadorisse, kus nad katsid oma arvukuses varsti pea kogu maa.

Seal tekkisid varakult kaubanduslikud suhted inimeste ja pikkhabemete (Durini rahva) vahel. Kuna pikkhabemed olid päkapikest kõige targemad ja kaugelenägelikumad, kasutasid nad ära seda, et inimesed neid au sees hoidsid ja neilt paljusid asju õppida soovisid. Seega tekkis neis piirkondades sümbioosne majandus, mis oli hilisematele päkapike ja inimeste vahelistele suhetele iseloomulik: inimesed tegelesid peamiselt põllunduse, jahi ja karjakasvatamisega, olles toiduga varustajad, päkapikud aga tegid vastutasuks mitmesuguseid sepatöid (relvad, ilu- ja tarbeasjad, hooned ja muud ehitised jpm). See tõi mõlemale rahvale erakordset kasu ja tagas mõlema osapoole väga kiire arengu.

See majanduslik liit ei püsinud aga kaua, kuna rahu ei olnud nendel aladel mitte tavaline nähtus. Nimelt pidasid Pikkhabemed enda omaks Udumägede idapoolseid orge (kuhu oli rajatud nende põhiline kindlus Moria), Hallmägesid ja Raudmägesid (kus oli nende peamine rauamaardla). Neid alasid hakkasid aga ohustama Morgothi orkid, kes Angbandi Piiramise ajal Eriadoris ja Ürgmaal suhteliselt vabalt ringi jooksid, kuna nende isandal läks oma täisjõudu vaja vaid mõningatel harvadel juhtudel (vaid siis olid need maad orkidest vabad). Nad olid hästi relvastatud, arvukad ja halastamatud võitluses ning päkapikud jäid nende vastu vähemusse, mistõttu sõlmiti inimeste ja päkapike vahel majandusliku kõrvale ka sõjaline liit.

Mehed, kellega päkapikud kõige tihedamalt seotud olid, pärinesid enamaltjaolt Hadori rahva esiisadest, olles pikakasvulised ja kuldjuukselised. Paistab, et need mehed olid rännanud lääne poole, kuni jõudsid Suure Rohelaaneni, ja siis jagunesid: mõned rändasid Anduinini ja asusid elama jõeorgudesse; teised liikusid metsaserva mööda üles ja jäid peatuma Põhja-Sünklaane ja Hallmägede vahelisele alale. Vaid väga pisike osa sellest rahvast, juba jagunenud mitmeteks arvukateks hõimudeks, jõudsid lõpuks Beleriandi. Kõik selle rahva esindajad olid vaprad ja ausad, vihates Morgothit, mistõttu nad vaatasid esialgu päkapikele viltu, kartes, et need on langenud Varju alla. Aga nad olid liidu üle õnnelikud, kuna nemad olid orkide rünnakute suhtes veel haavatavamad, elades hajutatult väikestes taludes ja kogukondades. Samuti oli nende relvastus kehvapoolne (enamasti kasutati vibusid) ja seetõttu oli neile äärmiselt vajalik päkapikelt raskerelvastust saada. Vastutasuks osutasid inimesed päkapikele erinevat hobustega seotud abi (olid näiteks kasulikud luurajatena), sest hobuste ja metsloomade taltsutamises olid inimesed (eriti just need rahvad) meistrid. Sellest liidust tekkis Põhjas Teise Ajastu alguses väga võimas sõjaline jõud, mille tulemusena valitses inimeste ja päkapike vahel austus ja sõprus. Liit puhastas Teise Ajastu algul kogu Ürgmaa põhjaosa orkidest ning nende pea ainsaks asualaks Keskmaal jäi Mordor.

Suured muudatused toimusid seoses nuumenorlaste esimese ilmumisega Keskmaa rannikualadele (u. TA 600), kuigi kuuldused neist sündmustest Põhja ei jõudnud. Samal ajal kogus Keskmaal jõudu Sauron, kes esialgu võttis endale kauni kuju ja ei ilmutanud ühtki vaenulikkuse ega sõja märki. Ta ei pööranud esialgu mingisugust tähelepanu Inimeste ja Päkapike Liidule, vaid otsis eldarite sõprust. Ajapikku pöördus ta aga tagasi oma eksiilis isanda Morgothi eesmärkide teenimisele ja ta alustas orkide ja teiste kurjade olendite kogumist Mordorimaale, kuhu ta oma kindluse ehitanud oli.

Teise Ajastu keskpaigas ründas Sauron Eregioni, mis oli samuti Moriaga liidus ja laastas selle. Moria uksed suleti ning Sauron sealset rahvast alistada ei suutnud. See-eest vallutasid tema orkid aga päkapike ülejäänud valdused Udumägedes (Gundabad) ja Hallmägedes, lõigates nii Raudmäed ära Moriast. Ürgmaa inimesed (kellest oli nüüdseks juba kujunenud põhjalaste rahvas) aga pillutati Ürgmaad mööda laiali ja suuremad kogukonnad hävitati orkide või idalaste poolt. Vähesed allesjäänud hõimud elasid peitunult metsades ja koobastes, kus vaenuväed neid kätte ei saanud.

Ajal peale Sauroni ülemvõimu murdmist ja Viimset Liitu tekkis Ürgmaal pikem rahuaeg, mille jooksul põhjalaste rahvad paljunesid kiirelt. Suur osa asus elama Sünklaane ja Rhuni Sisemere vahelisele alale ning nad olid enamasti sõpruses Gondoriga.
III Ajastu 1250. aastal saatis Gondori kuningas Romendacil II oma poja Valacari põhjalaste kuninga Vidugavia juurde elama ning tutvuma põhjalaste keele, kommete ja kavatsustega. Kuid Valacar ületas kaugelt oma isa plaanid. Ta hakkas armastama Põhja maid ja inimesi ning abiellus Vidumavi, Vidugavia tütrega. See juhtus mõni aasta enne tema tagasitulekut. Sellest abielust sündis Hõimuvaen.
Et Gondori duunedainid pidasid häbiväärseks kuningakoja vere segamist vähemate inimeste omaga, puhkesid üle riigi laiad rahutused, mis viisid kuninga troonilt tõukamiseni. Rahutused puhkesid juba Valacari valitsusajal, kuid said hoo sisse Eldacari valitsuse alguses. Ta pagendati Osgiliathist ja troonile asus tema sugulane Castamir. Kuid põhjalaste ja sisemaa duunedainide abiga kogus Eldacar uuesti sõjaväe ja naases Gondorisse, purustades Castamiri väed.

Peale seda kestis pikk rahuaeg ning Gondori ja Rhovanioni vahel olid tugevad sõprussuhted. Paljud põhjalastest astusid Gondori teenistusse ning nende veri segunes duunedainide omaga. Selle perioodi suurimaks sündmuseks võib lugeda Idast tulnud Suurt Katku, millega koos saabus ka erakordselt külm talv. Rhovanioni elanikest hukkusid pooled, sest arstiteadus oli seal, erinevalt Gondorist, kus Numenori tarkusi endiselt au sees hoiti, väga nõrk ning nende hoonedki polnud külmale eriti vastupidavad.

1851. aastal tõusis Idas uus jõud, milleks oli Vankrisõitjate rahvas (või rahvaste ühendus). Algasid nende rünnakud Gondorile. Väljade Lahingus langesid nii põhjalaste kuningas Marhari kui Gondori kuningas Narmacil II. Vankrisõitjad vallutasid kiirelt Rhovanioni ja suur osa maast orjastati. Osad põhjalased pagesid Sünklaande ja hakkasid lindpriideks, ohustades alatasa Vankrisõitjate asundusi. Mõned põhjalastest aga rändasid Sünklaane kirdeserva ümbrusse või Anduini orgudesse ja asutasid seal oma riigid. Neist põgenikest pärinesid nii eotheodid, beornlased, Sünklaane metsamehed kui ka Oru bardlased.

1899. aastal ründas Gondor Narmacil II poja Calimehtari juhtimisel Vankrisõitjaid edukalt ja mõneks ajaks tõrjuti nad Rhovanionist välja. Suur osa oli selles võidus ka Marhari poeg Marhwinil, kes õhutas lindpriide hulgas mässu ja jagas luureandmeid Calimehtariga. Mäss puhkes ajal, mil Vankrisõitjate sõjavägi oli rünnakul ning metsast tulnud lindpriid äratasid üles orjad, kellel õnnestus süüdata palju vaenlaste hooneid. Kuid samas langes selles rünnakus enamus mässajaid, sest nad olid kehvasti relvastatud ja Vankrisõitjad polnud oma kodusid valveta jätnud.
Calimehtar aga planeeris oma rünnaku osavalt. Ta väljus armeega Ithilienist ja hoolitses selle eest, et tema lähenemine oleks vaenlasele teada. Vankrisõitjad tulid tema peale oma täisjõuga ja Calimehtar andis neile teed, lõigates nad sel viisil ära oma tagalast. Viimaks jõudis lahing Dagorladile ja see kestis kaua. Kuid Calimehtar oli paigutanud lähedusse oma ratsaväe, mis ühines Marhwini suure eorediga. Calimehtari väed piirasid vaenlase sisse ja lõid nad puruks. Tulemuseks oli Vankrisõitjate hävitav kaotus.

Peale seda kestis 45-aastane rahuaeg, mil Vankrisõitjad kogusid vaikselt uut jõudu. Forthwini, Marhwini poeg hoiatas kuningas Calimehtari poeg Ondoheri uute rünnakute eest, kuid Gondori võim jäi sellegipoolest Dagorladil Vankrisõitjatele alla. Kuid Gondori lõunapoolsema armee juht Earnil naases Lõunast võidukalt ja alistas vaenuväe Laagri Lahingus. Peale seda hakkasid põhjalased Anduini orgudes paljunema ja see ala sai nende jaoks varsti kitsaks. Forthwini järglase (tõenäoliselt kas poja või pojapoja) Frumgari juhtimisel rändas suur osa sellest rahvast Põhja ja nad ajasid sealt minema Angmari rahva riismed. Seal rajasid nad Eotheodi riigi.

See pani nende suhetele Gondoriga päris kõva põntsu, kuna nende pealinnast oli Mundburgi (Minas Tirithisse) 800 miili (1290 km) ja seega sidepidamine raskendatud. Ometi sõprus säilis ning Gondoris hinnati toda rahvast kiirete sõnumiviijate ja ustavate liitlastena nii sõjas kui rahus.

2510. aastal vallutasid Idast tulnud balchothid ja Udumägede orkid Calenardhoni. Kojaülem Cirion saatis Põhja käskjalad, kellest vaid üks jäi ellu ja jõudis Eotheodi. Tema nimi oli Borondir ja ta pärines põhjalastest, kes olid kunagi kuningate päevil Gondori armees kõrgetel kohtadel olnud.

Kui Borondir oma uudistega Põhja jõudis, kutsus eotheodide isand Eorl kokku Vanemate Nõukogu ning kiiruga otsustati Gondorile appi minna, sest Minas Tirithi langemisel polnuks neil enam olnud kaitset Pimeduse eest. Koguti kokku peaaegu kõik võimalikud jõud ja tagalat kaitsema jäi vaid paarsada meest koos vanakeste, naiste ja lastega. Kokku oli tema armee suurus seitse tuhat täisrelvastuses meest, lisaks veel paarsada ratsavibukütti.

Erinevalt Borondirist, keda teekonnal päris mitmel korral ringi sõitma sunniti ja isegi rünnati, möödus Eorli Ratsasõit ohtudeta. Põhjuseks oli see, et kõik noil aladel elavad inimesed põgenesid sellise võimsa armee ees kabuhirmus. Kui nad lähenesid Lorienile ja Dol Guldurile, laskus neile hall vari, milles oli tunda kahe suurjõu võitlust.

Kolmandal päeval vari hajus ja nad nägid enda ees avatud tasandikku. Gondori väed olid piiramisrõngas ja hävingu äärel, kui Eorl oma sarvedel puhuda laskis ja vaenuväe viimaks puruks lõi, neid pikalt üle Nõmme taga ajades.

Tänutäheks sellise vapruse ja abivalmiduse eest andis Cirion Eorlile ja tema rahvale Calendarhoni, tasandike ja voogavate väljade maa, mis oli vaikselt tühjaks jäänud. Siis andsid Cirion ja Eorl üksteisele vande, et aitavad oma liitlast sõjaolukorras ja just tänu sellele liidule päästeti Minas Tirith Piiramisest ja hoiti ära ka kogu Keskmaa orjastatus.

Eorl sõitis Põhja ja kutsus oma rahva Lõunasse elama. Viimaks saabus ta Cirioni rõõmuks sellele maale ja Eorli rahvas hakkas seal elama. Gondoris hakati seda maad kutsuma Rohaniks ja selle elanike rohirrimiteks, kuid rohirrimid ise nimetasid oma riiki Ratsurimargiks ning ennast eorlingideks.


Tähtsamad isikud

· Vidugavia – Üks Põhja vürstiriikide valitsejatest, kes kuulutas end Rhovanioni kuningaks. Ta oli liidus Gondori Romendacil II ja tema poeg Valacariga, kes abiellus tema tütre Vidumaviga. Nende poeg Eldacar kandis nooruses nime Vinitharya ja tema tõttu puhkes Gondoris Hõimuvaen.
· Marhari – Vidugavia järeltulija, kes abistas kuningas Narmacil II Väljade Lahingus ja langes ise sealjuures.
· Marhwini – Marhari poeg, kes juhtis isa surma järel suure osa põhjalastest Anduini orgudesse. Tänu tema abile puhkes orjastatud Rhovanionis mäss ning Calimehtar sai teada Vankrisõitjate kavatsustest ja alistas nad 1899. aastal.
· Forthwini – Eotheodide pealik ajal, mil Gondoris valitses Kuningas Ondoher. Ta pidas Anduini orgudest sidet Gondoriga ning teavitas oma luurajatelt saadud informatsioonist Vankrisõitjate kohta Ondoheri.
· Frumgar – Eotheodide pealik, Forthwini järeltulija, kes 1977. aastal viis eotheodid Põhja ja ajas sealt minema Angmari rahva riismed.
· Fram – Frumgari poeg. Tema sai tuntuks sellega, et ta tappis Ered Mithrinis pesitsenud lohemao nimega Scatha. Peale seda sai maa lohedest priiks. Fram võttis endale Scatha aarde ja seda oli niivõrd palju, et üks sellest kuhjast pärinev sõjasarv anti kingitusena Maakonna Holdwinele ehk Meriadoc (Ilomac) Kangepukile Sõrmuse Sõja lõpus. Päkapikud, kelle kodadest see varandus tõenäoliselt kokku oli kogutud, nõudsid Framilt osa varandusest tagasi. Fram ei andnud neile krossigi ning saatis neile selle asemel kaelakeesse lükitud Scatha hambad, öeldes: "Sellesarnased kalliskivid ei sobi teie varakambritesse, sest neid on raske leida." Mõned ütlevad, et päkapikud tapsid Frami säärase solvangu eest. Eotheodi ja päkapike vahel ei olnud erilist armastust.
· Leod – Eotheodi eelviimane pealik. Ta oli metshobuste taltsutaja, sest neid oli tollal palju liikvel. Ta püüdis kinni valge sälu ning see kasvas ruttu tugevaks, kauniks ja uhkeks hobuseks. Ükski mees ei suutnud seda looma taltsutada. Kui Leod söandas talle selga istuda, kandis hobu ta minema ning viskas lõpuks seljast maha, ja Leod lõi pea vastu kivi ning heitis hinge. Ta oli siis ainult nelikümmend kaks aastat vana ning tema poeg Eorl oli kuueteistkümneaastane nooruk.
· Eorl – Leodi poeg. Ta vandus, et ta maksab oma isa eest kätte. Ta jahtis pikka aega toda hobust ning viimaks sattus loom tema silma alla; ja noormehe kaaslased arvasid, et ta üritab noolelasu kaugusele pääseda ja hobu tappa. Aga kui nad lähedale jõudsid, tõusis Eorl püsti ja hüüdis valjul häälel: “Tule siia, Mehehukk, ja võta oma uus nimi vastu!” Nende imestuseks vaatas hobu Eorli poole ning tuli ja seisis tema ette, ja Eorl lausus: “Ma nimetan su Felarofiks. Sa armastasid vabadust, ja ma ei pane seda sulle pahaks. Aga nüüd oled sa mulle võlgu suure veretasu, ja sinu vabadus jääb minu kätte kuni sinu elu otsani.”

Siis hüppas Eorl talle selga ja Felarof alistus; ja Eorl ratsutas temaga koju ilma suuraudade ja päitseteta; ja sestpeale sõitis ta oma hobusega alati samal kombel. Hobune mõistis kõike, mida inimesed ütlesid, ent ta ei lubanud kellelgi teisel peale Eorli oma turjale istuda. Just Felarofi seljas sõitis Eorl Celebranti Väljale; sest selgus, et see ratsu on sama pikaealine kui inimesed, ja tema järglased nõndasamuti. Need olid mearased, kes ei kandnud kedagi peale Margi Kuninga või tema poegade, kuni Varivalgeni välja. Inimesed ütlesid nende kohta, et Bema (Orome) oli nende esiisa Läänest üle Mere siia toonud.
· Beorn – Beornlaste vanem Kolmanda Ajastu lõpus. Beorn abistas Thorini päkapikke Erebori rännakul ja tema juhtimisel hoidsid Karurahnu ja Sünklaane põhjalased Udumägede kurusid orkidest vabana. Beorn osales ka Viie Väe Lahingus, kus ta oma üüratu jõuga paiskas ihuüksi segamini orkipealik Bolgi ihukaitseväe ja pööras lahingu käigu inimeste-haldjate-päkapike rinde kasuks. Teada on, et ta oli elus 2941. aastal. Surnud pidi ta olema aga 3019. aastaks, kui Gloini jutu järgi valitses beornlasi tema poeg.
· Grimbeorn – Beorni poeg, kes käis oma isa jälgedes. Ka tema ajal hoiti Kõrget Kuru iga hinna eest vabana ja tema valitsuse alla olid kogunenud kõik Sünklaane lääneservas elavad inimesed. Ta oli elus 3019. aastal.


Tähtsamad sündmused

I Ajastu

1 Inimesed ärkavad Hildorienis
100-500 Inimeste ja Päkapike Liidu kujunemine.

II Ajastu

600-700 Nuumenorlaste laevad ilmuvad Keskmaa rannikutele; Sauron aktiviseerub uuesti.
1695 Sauron ründab Eregioni. Moria väravad suletakse. Päkapike ja Inimeste Liidu lõpp.

III Ajastu

1250 Romendacil II saadab oma poja Valacari saadikuna kuningas Vidugavia juurde elama. Too abiellub Vidumaviga ja nad saavad lapse nimega Vinitharya (Gondoris nimega Eldacar).
1432 Algab Hõimuvaen.
1437 Eldacar põgeneb Osgiliathist Rhovanioni ja veedab seal mõnda aega pagendatult.
1447 Castamiri võimu vastased rahutused puhkevad mitmel pool Gondori põhjaosades. Eldacar kogub sisemaa duunedainidest ja põhjalastest armee ning kihutab Castamiri välja.
1635 Suur Katk tungib talvel Rhovanioni ja hävitab poole elanikkonnast.
1851 Algavad Vankrisõitjate rünnakud Gondorile.
1856 Väljade Lahing. Gondori Kuningas Narmacil II ja põhjalaste kuningas Marhari langevad. Rhovanioni ida- ja lõunaosa rahvas orjastatakse. Osa rahvast läheb Põhja ja neist saab Oru ja Järvelinna rahvas, osa suundub Marhwini, Marhari poja juhtimisel Anduini orgudesse. Tekib eotheodide rahvas.
1899 Mäss Rhovanionis. Calimehtar, Narmacil II poeg alistab Marhwini, Marhari poja, abiga Vankrisõitjad ja maa saab mõneks ajaks vabaks.
1944 Vankrisõitjad naasevad. Forthwini, Marhwini poeg hoiatab Kuningas Ondoheri, kuid Gondori võim jääb sissetungijatele alla. Earnil on Lõunas võidukas ja alistab Vankrisõitjad Laagri Lahingus.
1977 Pealik Frumgar viib eotheodid Põhja.
2510 Cirion saadab Põhja käskjalad. Balchothid ja orkid ründavad Gondorit ning vallutavad Calenardhoni. Eorl tuleb Cirionile appi ja võidab Celebranti Välja lahingu. Eorlingid asustavad Calenardhoni. Alguse saab Rohani kuningriik.


Kasutatud materjalid

Tolkien, J.R.R. The Hobbit.
Chapters VII, XVIII.
Tolkien, J.R.R. The Lord of the Rings.
The Fellowship of the Ring,
2. Book, Chapter I.
The Two Towers,
1. Book, Chapters II, VI-VII.
The Return of the King,
1. Book, Chapters. II-III,V-VI.
2. Book, Chapters V-VI.
Appendices A, B, F.
Maps.
Tolkien, J.R.R. Unfinished Tales.
Cirion and Eorl.
Tolkien, J.R.R. History of Middle-Earth.
The Peoples of Middle-Earth (Vol XII),
Of Dwarves and Men.
Martinez, Michael Parma Endorion,
Men of Arda
Things You Might Not Have Known About The Northmen


Pauline Baynes’i joonistatud kaart:
http://www.tolkien-maps.com/maps/me_color_L.jpg

Autor Nolwendil, Keskmaa Ordu

 
< Eelmine   Järgmine >