Endid Trüki E-mail

Kirjanduslik saamislugu
Oma kirjas W. H. Audenile ütles Tolkien, et ta ei leiutanud ente teadlikult. “Puuparra” peatüki kohta ütleb ta, et see on kirjutatud nii, nagu loeks ta kellegi teise tööd.

 

“Ja nüüd mulle endid meeldivad, sest neil ei näi olevat mingit pistmist minuga. Ma arvan, et sel on üht-teist tegemist alateadvusega, ja see seletaks minu tunnet seda kirjutades, eriti neis kohtades, kus oli raske edasi minna, et ma ei leiutanud, vaid panin kirja (puudulikult) ja pidin ootama aega, kui see “mis tõeliselt juhtus“ minuni jõudis. Aga vaadates sellele analüütiliselt tagasi, võiksin ma öelda, et endid on kokku pandud keeleteadusest, kirjandusest ja elust. Oma nime võlgnevad nad anglosaksi mõistele Eald enta geweorc ja selle seosele kividega. Ma arvan, et nende osa loos on seotud minu kibeda pettumusega ja vastikusega kooliajast, Shakespeare”i loomingust, kus “Suur Birnami mets tuli kõrgele Dunsinane mäele“: ma igatsesin luua sündmustiku, kus puud tõepoolest marsiksid sõtta. Entides on veel väike osa minu isiklikust kogemusest, erinevus “meheliku“ ja “naiseliku“ suhtumise vahel loodusesse, erinevus omamiseta armastuse ja hoolitsemise vahel.“
(Kiri 163, ’The Letters of J.R.R. Tolkien’)

Eald enta geweorc tähendus on hiiglaste iidne töö ja see fraas on pärit kas ’Beowulfist’ või ’The Wandererist’, igal juhul on selge, et entide loomisel on Tolkien saanud inspiratsiooni anglosaksi poeemidest.
Suure Birnami metsa tulek kõrgele Dunsinane mäele on pärit Shakespeare´i ’Macbethist’ ja Tolkien mainib selle seost entide marsiga Isengardi.

Entide päritolu
Haldjate ajalugu räägib, et siis kui Varda süütas tähed ja haldjad ärkasid, ärkasid ka endid Arda Suures Metsas. Nad tulid Maa Kuninganna Yavanna mõtetest ja olid tema Puude Karjased.

Keegi ei tea, kus nad esimest korda ilmusid. Kõrghaldjad ütlesid, et valad ei maininud neid “Muusikas“. (L248) Samuti, nende oma traditsioonid eristasid neid teravalt teistest rääkivatest olenditest.

Endid omistasid osa oma päritolust küll rohkem teistele rahvastele kui jumalatele, kuid olid siiski kindlad selles, et koos haldjate, päkapike ja inimestega kuulusid nad Arda mõistusega rasside hulka. Vana poeem, mille Puupard nooruses õppis (tõenäoliselt nandodelt), järjestab vabad rahvad arvatavasti nende ilmumise järjekorras: haldjad, päkapikud, endid ja inimesed.

See tähendab, et nad ärkasid peale haldjaid ja päkapikke ning enne inimesi.
Nende ärkamispaik võis tõenäoliselt olla Anduini jõe lähistel.
See oli piirkond, kus endinaised esimest korda oma aiad rajasid (TT). Võib ka oletada, et nad ärkasid kohas, mida hiljem kutsuti Fangorni metsaks, mis tol ajal oli “kõik üks mets…kuni Luunimägedeni välja.“ (TT)

Sel perioodil ei olnud Keskmaal kõrghaldjaid (Calaquendi). Kui endid ärkasid Puude ajastul ja Morgothi vangistuse ajal, siis “haldjad, kes ravisid meid tummusest kaua aega tagasi“ (TT) oleksid pidanud olema Umanyarid, need kes jäid maha. Seega kõige tõenäolisemalt olid need nandod, rohehaldjad. On öeldud, et nandodel olid sügavad teadmised puudest ja kõigest, mis neile sarnanesid (S). Nende tegevus ei tarvitse olla seotud ainult puudega, võibolla need haldjad, “kes alati tahtsid kõigega rääkida“ on vastutavad ka paljude teiste olendite eest, kes rääkima õppisid.

“Esimesed endid, kes enne Pimedust metsades kõndisid“ (TT) olid “vähem targad, vähem tugevad ja mitte nii suhtlemisaltid (nende oma keel oli lihtsam ja teadmised teistest keeltest väga väikesed)“ (L248). Aeglaselt hakkasid nad kasvama ja paljunema ning said maailmast üha enam teadlikuks. Sündisid nooremad põlvkonnad: väikesed endilapsed ehk endivõsud (Entings).

Avaldused entide päritolu ja vanuse kohta on mõistatuslikud. Muidugi ei kahtle keegi, et haldjad olid siiski Ilúvatari esmasündinud ja nemad olid ka need, kes vabastasid endid tummusest. Kuid miks on siis ente nimetatud Kolmandal ajastul “kõige iidsemaks ellujäänud rahvaks Keskmaal“ (LP) ja “vanimateks elavatest olenditest“ (L131) ? Seda võib mõista nii, et endid olid olemas juba enne, kui tulid rääkivad endid. Varasemad endid olid rumalamad ja tummad ning sarnanesid väga puudega. Aga muidugi polnud need tavalised puud.

Haldjad ei saanud muidugi lihtsalt kõndida läbi metsa ja õpetada puud rääkima ja liikuma ning veel enam – muuta nad üheks Vabadest Rahvastest! Endieelsetes olendites pidi olema mingi potensiaal, mille ainult Ilúvatar sai neile anda ja mis ainult ootas välist impulssi, et avalduda.

Lothlórienis oli entide päritolu kohta eriskummaline hüpotees: “Mõned (Galadriel) arvasid, et kui Yavanna nägi, kuidas Eru Aulë päkapike peale halastas, palus ta Erut anda elu ka neile olenditele, kes olid tehtud elavast materjalist, mitte kividest, ja et endid olid vaimud, kes saadeti puid asustama. Meessoost endid olid pühendatud Oromële ja endinaised Yavannale.“ (L248)

Pole kahtlust, et need hinged saadeti enne haldjate ärkamist, aga pidid olema unes kuni õige ajani, sest Ilúvatari lapsed pidid sündima esimesena. Sama lugu oli ka Aulë päkapikega.

Isiklikult pooldan kõige rohkem viimast hüpoteesi. Sellele viitab ka “Silmarillionis“ kirjeldatud entide saamislugu, mille kohaselt endid pidid sündima vahetult pärast päkapikke, kuna Yavanna vajas kedagi, kes hakkaks metsasid päkapike kirveste eest kaitsma. Kui päkapikud magama uinutati, tehti seda ka entidega ning äratati uuesti pärast haldjate ärkamist. Seega on endid üks neljast Vabast Rahvast ja nende lugu sarnaneb kõige rohkem tegelikult päkapike loole. Samas tekib küsimus, et miks päkapikud, kelle eluiga on võrraldes entidega väga lühike, teavad, et nad on Aulë loodud, samas kui endid ei näi Yavannast midagi teadvat.

Üks põhjus võib olla see, et algselt olid tõesti mingid eel-endid, kes olid puudele sarnasemad ja mitte kuigi targad, aga ma isiklikult kahtlen selles hüpoteesis. Põhjus võib olla pigem selles, et Tolkien on entide loost üldse vähem kirjutanud kui teiste rahvaste loost ja palju on jäänud saladuseks, ka tema enda jaoks. See, et kuskil pole kirjeldatud entide mälestusi väga vanadest aegadest ja Yavannast ei tähenda seda, et nad neid aegu tõepoolest ei mäletanud. See hüpotees heidaks valgust ka sellele, miks ente on nimetatud kõige iidsemaks ellujäänud rahvaks Keskmaal.

“Silmarillionis“ kirjeldatakse entide saamislugu järgmiselt:
Puud on Yavannale tema loomingus kõige tähtsamad. “Nende kasvamine käib aeglaselt ning langetamine ruttu, ning kui nad just ei maksa lõivu oma okstel kasvavate viljadega, siis ei leinata neid ka taga. Nii mulle tundub. Kui vaid puud võiksid kõnelda kõigi taimede eest, mis on juurtega maapinnas ja karistada neid, kes neile ülekohut teevad!“ ütles Yavanna Manwële, kes leidis, et see on kummaline mõte. Pärast seda ütles Ilúvatar Manwële: “…Kui lapsed ärkavad, siis ärkab ka Yavanna mõte, ja see kutsub kaugelt kohale vaime, kes lähevad kelvarite ja olvarite sekka, ning mõned elavad nendes; ning neid austatakse ja nende õiglase viha ees tuntakse hirmu.“ Yavanna arvas, et ta räägib kotkastest, aga Manwë vastas, et kotkad hakkavad elama ainult mägedes, aga metsades hakkavad kõndima puude karjased. Pärast seda läks Yavanna Aulë juurde ja ütles talle: “Nüüd vaadaku sinu lapsed ette! Sest metsades hakkab kõndima vägi, mille viha neil ei maksa äratada!“ “Sellegipoolest hakkab neil puitu vaja minema,“ sõnas Aulë ning jätkas oma sepatööd.
(Silmarillion, lk 44)

On isegi oletatud, et endid on maiarid, aga on siiski mitmeid fakte, mis selle vastu räägivad. “Hing“ (soul) on tõlge haldjakeelsest sõnast fea, mis tähendab pigem vaimu või olemust (spirit) ja sarnaneb rohkem sõnaga maia (MR). Kuid vaevalt oleks võimalik ka kõige võimsamatel Ilúvatari lastest vabastada maia tummusest. Keskmaa targad uskusid või lootsid, et “endid ja endinaised kui mõistusega olendid leiaksid mingi “maapealse paradiisi“ enne selle maailma lõppu, kuid seda ei teadnud ei endid ega haldjad. Kuigi võibolla jagasid nad Aragorni lootust, et nad “pole igaveseks seotud selle maailma külge ja neid ootab ees midagi rohkemat kui lihtsalt mälestus.“ (L338) Galadriel näis teadvat või tundvat veelgi rohkemat: tema hüvastijätt Puuparrale “kuni maad, mis lamavad lainete all taas üles tõstetakse. Siis kevadistel Tasarinani pajuaasadel võime me jälle kohtuda“ (RK) osutab tema usule või veendumusele, et endid, nagu haldjad, inimesed ja päkapikud võivad olla surematud. Igastahes jäid kõik Ilúvatari lapsed pärast keha kaotamist vabadeks vaimudeks, aga kindlasti mitte ainudeks.

Teiseks on entide keel tõestuseks, et nad polnud maiarid. Tõelistel maiaritel poleks olnud tõenäoliselt vajadust oma keelt välja arendada, sest neil juba oli üks (valarin). Siiski, “keel, mille nad lõid, oli kõigist teistest erinev“ (LP), isegi haldjatel oli raskusi selle õppimisega. Üksikud näited endikeelest on kirja pandud kuulmise järgi ja see ei sarnane tõepoolest ühelegi teisele Keskmaa keelele, kõige vähem valarinile.

Kolmandaks, kui endid äratati, olid nad võimelised ka ise puid äratama. “Suurem osa puudest (Fangornis) on muidugi lihtsalt puud, aga paljud on pooleldi ärkvel. Mõned on üsna tublisti ärkvel ja vähesed, mm-mnjah, muutuvad endilikuks. Niisuguseid asju on kogu aeg käimas.“ (TT) Puupard märgib samuti, et paljud puud saavad temaga rääkida. Nende hulgas “mõned vanad head pajud Endiuhtme ääres.“ Kui ta koos Merry ja Pippiniga Lättekotta jõudis, “tõstsid kaks suurt puud oma oksad üles ning kõik nende lehed võbelesid ja sahisesid.“ See viitab sellele, et puud olid võimalised ennast liigutama. Kummaline asjaolu, et puude äratamine polnud ühekordne sündmus vaid pidev protsess on tugevaim argument hüpoteesi vastu, et endid on maiarid.

Tegelikult on eelnev arutlus veidi kahtlane, kuna hiljem äratatud puud ei olnud endid vaid torved. Ente ei saa pidada lihtsalt äratatud puudeks, nad olid eraldi liik, puude karjased, aga mitte endiks muutunud puud. See, et endid said puid torvedeks muuta ja puudega rääkida, pole mingi argument selle vastu, et nad poleks võinud maiarid olla, kuigi ma ise ka ei usu, et nad maiarid olid. Kõige tõenäolisemalt olid nad ikkagi üks neljast Vabast Rahvast ja seda on ju erinevates raamatutes ka üsna otse välja öeldud.

Iseloomustus
Endid meenutasid välimuselt pooleldi inimesi, pooleldi puid, olid keskmiselt 4-5 meetrit kõrged ja vanimad neist olid elanud Keskmaal Kolmanda ajastu lõpuks juba 9 Tähtede ja Päikese ajastut.

Erinevad entide grupid meenutasid erinevaid puuliike ning varieerusid nii suuruse kui iseloomu poolest. Endid olid väga targad, kuigi mitte eriti kiire mõtlemisega. Nad ei tegutsenud kunagi tormakalt.

Torved (huorns)
Hiljem äratatud puud olid tuntud torvede nime all. Paljudel puudel (siiski mitte kõigil) oli potensiaal seda teha: puid, mis näisid olevat pooleldi ärkvel või üsna tublisti ärkvel, võis kohata ka Vanas Metsas, näiteks Vana Pajuätt, (FR) ja ka Sünklaanes (H). Kuid ilma endivõsudeta oli nendegi saatus ikkagi hääbumine, sest tõenäoliselt polnud ühegi teise liigi võimuses neid äratada peale entide.

Keel
Alguses, kui endid ärkasid, ei osanud nad rääkida, aga haldjad õpetasid neile seda kunsti ja nad armastasid seda väga. Nad õppisid rõõmuga paljusid keeli, isegi lühikest ja kiiret inimeste keelt. Kõige rohkem armastasid nad siiski keelt, mille nad iseendile lõid ja mida keegi peale entide ei osanud. See kõlas nagu aeglane kõuekõmin või ajatu lainete mühin unustatud randadel. Endilikult aeglaselt kulgeva aja jooksul vormisid nad oma mõtted rahulikku meditatsiooni, ja valasid need kõnesse, mis oli sama häirimatu ja voolav kui aastaaegade vaheldumine.

“Muidugi tegid haldjad puude äratamisega algust ning õpetasid neid kõnelema ja õppisid nende puukeelt. Vanad haldjad tahtsid alati kõigi asjadega kõnelda.“ (TT) Nii meenutab Puupard puukarjaste kõige vanemat ajalugu. Hilisemad allikad ütlevad, et “nad olid Eldaritele teada iidsetest aegadest ja neile võlgnevad endid tänu oma soovi eest rääkida, aga mitte oma keele eest.“ (LP) Siiski, peaksime me pigem siin lugema “Quendi“ ja mitte “Eldar“, sest entide mälu näib algavat alles sealt, kus Morgoth, neile tuntud kui “Suur Pimedus“, oli vangistatud ja seejärel Põhja tuli, (TT) ning Angbandi elama asus. Tema varasemast valitsemisest Utumnos ei näi Puupard midagi mäletavat.

Entide keel on aeglane, kõlav, kokkukuhjunud, korduv, tõeliselt pikaksvenitatud. See koosneb vokaalvarjundite mitmekesisusest ning tooni ja omaduste erinevustest, mida isegi eldarite meistrid pole katsunud üles kirjutada. Nad kasutasid seda ainult omavahel, kuid neil polnud vajadust seda saladuses hoida, sest keegi teine polnud suuteline seda ära õppima. Endid ise olid keelte peale osavad, õppisid neid kiiresti ega unustanud ära. Kuid nad eelistasid eldarite keeli ning kõige enam muistset kõrghaldjate keelt. Kääbikute poolt ülesmärgitud laused, mida endid on öelnud, on kas haldjakeelsed või entide kombel kokku põimitud haldjakeele fragmendid. Mõned on kvenjakeelsed, nagu: Taurelilómeatumbalemorna Tumbaletaurea Lómeanor, mida võib tõlkida “Metspaljuvarjulinesügavorgmust Sügavorgmetsane Süngemaa“, ja millega Puupard tahtis öelda enam-vähem seda: “Metsa sügavais orgudes on must vari“. Mõned on sindarikeelsed, nagu Fangorn “puu-habe“, või Fimbrethil “salekask“. Mõnes kohas on kääbikud püüdnud kirja panna entide lühemaid üminaid ja hüüdeid: a-lalla-lalla-rumba-kamanda-lindor-burumé – see on ainuke säilinud katse (tõenäoliselt väga ebatäpne) esitada lõiku tõelisest endikeelest. (“Sõrmuste Isand“, lisa F, Teistest rassidest, Endid)

Kombed
Kuigi entidel olid aeg-ajalt suured kogunemised, mida nad nimetasid Endikogudeks (Entmoots), siis suurema osa ajast olid nad üksildase eluviisiga rahvas ja elasid teistest eraldi Endimajades. Need olid sageli õõnsused mägede sees, kus oli külluslikult puhast vett ja mis olid ümbritsetud ilusate puudega. Nendes kohtades nad ka sõid, aga mitte tahket toitu vaid erilist endirüübet (Ent-draughts), mida nad kogusid suurtesse kivinõudesse ja mis helendas kuldsetes ja rohelistes toonides.
Endimajades nad ka puhkasid, sageli kogu öö kristalsete jahedate veekoskede all seistes.

Nii nad elasid oma praktiliselt surematuid elusid ja paljud rahvad tekkisid ja kadusid nende ümber nende rahu häirimata. Ainult kui orkid tulid oma relvadega, tõusid endid oma raevus nende vastu. Endid ei armastanud samuti eriti päkapikke, kes olid kirvekandjad ning raiusid puid. On räägitud, et kui Nogrodi päkapikk-sõdalased Esimesel Ajastul hallhaldjate Menegrothi kindlust rüüstasid, tabati ja hävitati nad nende koduteel entide poolt.

Karjased ja valvurid olid nad tõesti, entide raev oli kohutav, kui miski selle äratas, ning nad võisid purustada kive ja terast paljaste kätega. Hirm nende vastu oli õigustatud, aga nad olid ka leebed ja targad. Nad armastasid puid ja kõiki taimi ning kaitsesid neid kurja eest.

Entide ajalugu
Varasem ajalugu mainib neid ainult korra: “Endid ületasid Luunimäed, et aidata Berenit, kes tabas päkapike armee, mis oli tulnud mägedest, Doriathi rüüstanud ja tapnud kuningas Thingoli…On ilmne, et Beren, kellel polnud sõjaväge, palus abi entidelt – ja üks põhjus oli ka see, et entide ja päkapike vahel polnud kunagi soojad suhted olnud.“ (L248)

Teine tähtsam sündmus oli kindlasti Kolmanda ajastu lõpus Entide Suur Marss Isengardi. Selle kohta ütles Gandalf “Kahes kantsis“, et “on sündimas asi, mida pole sündinud vanadest aegadest saadik: endid ärkavad üles ja leiavad, et nad on tugevad.“ (TT)

Entide isand oli Fangorn, keda tavakeeles kutsuti Puuparraks (Treebeard). Tal oli tamme või pööki meenutav puukooretaoline tüvi, tema oksataolised käsivarred olid siledad ning seitsmesõrmelised käed sõlmelised ja pahklikud. Puuparra veider, peaaegu ilma kaelata pea oli pikk ja paks nagu tüvigi. Tema pruunid silmad olid suured ja targad ning vahel helkis neis roheline valgus. Tema metsik hall habe meenutas sammaldunud okstevihta. Ta näis puine, aga liikus väledalt oma paindumatutel jalgadel, mis nägid välja nagu elavad juured, kõikudes ja sirutades ennast nagu toonekurg.
Sõrmuse Sõja ajal loeti Puuparda kolme vanima endi hulka, kes olid tulnud tähevalgest Ärkamise Ajast.

Peale Puuparra oli nende seas Finglas, mis tähendas “Lehekiharat“ ja Fladrif, mis tähendas “Nahktohtu“, aga kaks viimast olid tagasitõmbunud isegi entide tegemistest. Finglas oli entide moel tagasi tõmbunud ja muutunud nö puulikuks. Ta liikus, aga vähe ja vähesed suutsid teda puudest eristada. Fladrif sai haavata võitluses orkide vastu ja lõpuks läks ta üksi kõrgele mägedesse.

Puuparra abikaasa oli Fimbrethil, kes kadus koos teiste endinaistega Teise ajastu lõpul.

Tähevalguse aegadel elasid nii mees- kui naissoost endid koos, kuid Päikeseajastutel hakkasid endinaisi meelitama lagedamad alad, kus nad kasvatasid vähemaid taimi – viljapuid, põõsaid, lilli, muru ja teravilja; samal ajal kui meessoost endid armastasid puid ja metsasid. Esimesel ajastul, “kui Pimedus Põhja tuli, ületasid endinaised Suure Jõe ja rajasid uued aiad ning põllud.“ (TT) Meessoost endid läksid lääne poole, kuni jõudsid Beleriandi ja mõned kõndisid ringi Dorthonionis ja Nan-Tathrenis.

“Peale Pimeduse kukutamist Esimese ajastu lõpul olid endinaiste maad õitsvad ja põllud täis vilja. Inimesed õppisid neilt seda kunsti ja nad olid suure au sees; aga meie (endid) olime inimeste jaoks üksnes legend, saladus sügaval metsa südames.“ (TT) (vt. ka ’The Indigenous Population of Middle-earth’) Aga siis, pärast Númenori langust, endinaised “kadusid lõplikult ja nende aiad olid hävinud Viimse Liidu Sõjas (TA 3429-3441). Mõned võisid minna itta, või sattusid isegi orjusse.“ (L144)
Puupard oli meeleheitel, kui ta ületas Anduini ja leidis endinaiste aiad hävinuna. “Inimesed kutsusid neid Pruunideks Maadeks. Kõik oli põlenud ja üleskistud, sõda oli sellest üle käinud. Aga endinaisi polnud seal.“ (TT) Nende kaotus erutas ente kõigist sündmustest kõige enam kuni nende marsini Isengardi.

Kuigi endid ei surnud nii nagu inimesed, muutusid nad aja jooksul siiski hääbuvaks rahvaks. Neid polnud kunagi väga palju ja osad olid tapetud kirveste või tulega, ja uusi endivõsusid ei tulnud enam pärast endinaiste kadumist. Ääretus Eriadori metsas rändas neid kunagi palju, aga Kolmandaks ajastuks olid paljud neist kirve või tule läbi hukkunud, nii et ainult suures Puuparra Endimetsas oli neid veel säilinud.

Peale Sõrmuse Sõda elasid endid jälle rahulikult Endimetsas, kuid nende kahanemine ja puulikuks muutumine jätkus ning Neljas ajastu oli arvatavalt nende viimane. Kolmanda ajastu lõpuks oli kõige noorem ent juba üle 3000 aasta vana.
Kuningas Elessar tagastas entidele lisaks Fangorni metsale ka alad Udumägedest lääne pool, kus nad kunagi nii kaua ringi kõndinud olid. (RK) Puupard oli siiski skeptiline ega uskunud, et entidel Ardal enam mingit tulevikku on.

Lühendid
L# - Letter No. #, in: The Letters of J.R.R. Tolkien, 1981.
LP - ‘The Languages and Peoples of the Third Age’, Appendix F in: The Return of the King, 1965.
H – ‘The Hobbit’ or ‘There and Back Again’, 1937 (chapters in roman numerals)
MR – ‘Morgoth's Ring’, ‘The History of Middle-earth’, Vol. X, 1993.
FR – ‘The Fellowship of the Ring’, 1965.
TT – ‘The
Two Towers’, 1965.
RK – ‘The Return of the King’, 1965.

Tähtsamate sündmuste kronoloogia
Esimene ajastu
1 – Päike tõuseb esmakordselt taevasse. Endinaised rajavad Anduinist itta oma aiad.
505 – Endid ründavad koos Bereni ja laikvendidega Doriathi rüüstamiselt tagasipöörduvaid päkapikke.
587 – Raevusõja lõpp.

Teine ajastu
1693 – 1701 – Haldjate ja Sauroni sõda. Eriadori metsade põletamine Sauroni poolt.
3429 – 3441 – Viimse Liidu sõda. Endinaiste aedade häving.

Kolmas ajastu
3019 – Entide marss Isengardi Sõrmuse Sõja käigus.


Kasutatud materjalid

Tolkien J.R.R. Silmarillion
“Sõrmuste Isand”, lisa F, Teistest rassidest, Endid
Tolkien J.R.R. ‘The Letters of J.R.R. Tolkien’
http://www.thetolkienwiki.org/wiki.cgi?Ents
Ents – The Shepards of the Trees - http://www.cabed-en-aras.com/races.html
Origin and History of the Ents - Lalaith ( \n E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud )
http://people.wiesbaden.netsurf.de/~lalaith/
He Shall Be Like a Tree Planted By the Rivers of Water - Michael Martinez ‘Visualising Middle-Earth’

Autor Elfriide, Keskmaa Ordu

 
< Eelmine   Järgmine >