Üldisi teadmisi haldjate kohta

Koostanud: Curunir, Éowyn ja Simbelmyne, toimetanud Tindómë

Märkus: selles artiklis on kasutatud Tolkieni loodud haldjakeelseid sõnu nii õigesti, kui autorid ja toimetaja on osanud. Sõnade nagu „noldo, noldod, noldor [tähenduses „kogu noldode rahvas“], tele, teled, teler“ jne tarvitamine on selle artikli raames järjekindel, kuid teised Keskmaa Ordu lehelt leitavad artiklid kasutavad enamasti kõigile kättesaadava eestikeelse raamatu tõlkes esinevaid termineid (nt noldor [tähenduses 1 noldo] ja noldorid).

Püüdke mitte segadusse sattuda!
Päritolu ning hõimudeks jagunemine

Haldjate ärkamisest

Neil aegadel, mil haldjad kaugel idas Cuiviénenis, Ärkamise vette ääres uinusid, valitses Keskmaal veel pimedus ning öötaevas särasid vaid tuhmid tähed.
Taniqueli tipust vaatas Keskmaa poole Varda ning tundis kurbust, sest Keskmaa tähed olid kahvatud ja kauged. Nõnda alustas ta suurt tööd – ta võttis Telperioni tõrtest hõbedast kastet ja lõi sellest uue tähe, Tintallë, mida haldjad hiljem Tähekuningannaks, Elentáriks, kutsusid. Lisaks tollele kirkale tähele lõi Varda veel tähti ning tähtkujusid ning riputas taevasse Wilwarini, Teleumendili, Soronúmë ja Anarríma ja särava vööga Menelmacari, ettekuulutuse Viimase Lahingu päevadeks. Kõrgele põhja seadis ta Valacirca, valarite Sirbi, kuulutamaks ette Viimset Päeva ning Melkori hävingut.


Ja sel tunnil kui Varda oma töö lõpetas, ärkasid Ilútavari Esmasündinud Cuiviéneni järve kaldal voolavate vete ning männipuude vahel. Esimese asjana nägid Esmasündinud kirgast tähte ning seejärel märkasid nad aina uusi ja uusi tähti ning sellest ajast alates on nad alati tähevalgust armastanud ning austanud Vardat rohkem kui ühtegi teist valadest. Esimene heli, mida haldjad kuulsid, oli vee voolamine ja langemine üle kivide, ning alati on haldjad ka vett austanud.

Kõigepealt ärkasid kolm haldjat, Imin, Tata ja Enel. Kui nende pilk viimaks tähtedest eemaldus, nägid nad enda kõrval uinuvaid haldjanaisi, oma tulevasi abikaasasid. Nad kõik tõusid ning uidates ümber Cuiviéneni leidsid nad teisigi ärkavaid haldjaid ning kolme esimesena ärganu ümber kujunesid kogukonnad, millest Suure Rännaku ajaks olid välja kujunenud erinevad hõimud [vanjar (Imin), noldor (Tata) ja teler (Enel)].

Haldjad räägivad, et pärast nende ärkamist on maailma palju ümber tehtud: on lõhutud ja parandatud, ning tagasiteed Cuiviéneni juurde enam ei ole. Siiski usutakse, et Ärkamise järv oli üks Keskmaa kirdeosas asuva Helcari sisemere lahtedest. [WoJ]

Haldjate jagunemine ja Suur Rännak

Esimene haldjate jagunemine toimus juba peale ärkamist, kui haldjad kolme esimesena ärganu ümber koondusid ning neist kogukonnad kujunesid.  Suure Rännaku ajaks, nagu juba mainitud, olid haldjate seas välja kujunenud erinevad hõimud [vanjar (Imini järgnejad), noldor (Tata järgnejad) ja teler (Eneli järgnejad)]. [MR]

Osa haldjaid aga sattusid oma hõimlastest eemale – seda Melkori õeluse pärast, kes saatis oma käsilasi haldjaid kimbutama. Melkor kartis Oromët ning talle sobis hästi, et haldjad valasid pelgaksid. Arvatakse, et need haldjad, kes kaduma läksid, sattusid Utumno vangikongidesse ja julmade kunstide ning võigaste piinamistega lõi Morgoth neist orkid. [SIL]

Suurem ja olulisem haldjate jagunemine toimus seoses Suure Rännakuga, mis sai alguse nõnda:
Oromël oli kombeks Keskmaal ringi ratsutada ja seal Pimeduse olendeid jahtida. Ning ühel oma sellisel retkel leidis ta oma suureks rõõmuks ja üllatuseks juba mõni aeg tagasi ärganud haldjad. Alguses haldjad pelgasid teda tema vägevahäälse jahisarve ja suure ratsu pärast, kuid tal õnnestus peagi julgematega jutu peale saada ning ta kutsus neid endaga kaasa kaunisse Valinori.
Mõte pikast teekonnast ei ahvatlenud haldjaid kuigivõrd, kuid kolm uljast noorukit, üks igast hõimust, läksid siiski valaga kaasa. Palju aega hiljem nad naasid ja kinnitasid Oromë sõnu Valinori võrratuse kohta. Selle meeldiva uudise peale tehti neist jalamaid kuningad ning nad asusid ette valmistama haldjate üleüldist Valinori ümber asumist.

Suurem osa haldjatest olid peagi valmis rännakule asuma, kuid paljud lükkasid kutse ka tagasi, sest nad olid näinud valasid vaid siis, kui nood sõtta läksid, ning kartsid neid. Nad eelistades tähevalgust ja Keskmaa avarusi Valinori õndsusele. Need olid tõrksad, avarid, kes jäid Morwe ja Nurwe valitsuse alla teistest haldjatest pikaks ajaks lahutatuks.

Esimesena asus teele kõige väiksem hõim, keda juhtis Ingwë, kes oli suur haldjaisand. Tema ja tema rahvas, vanjar, olid õhinal valmis teele asuma. Nemad ei naasnud enam Keskmaale ega vaadanud kunagi tagasi. Nad austasid kõige enam Manwët ja Vardat ning olid õilsamad haldjate seast – Kõrghaldjad. Neid kutsuti ka õnnistatuteks, jumalate sõpradeks, surematuteks, Ingwë lasteks ja valgeks rahvaks.

Teisena järgnesid neile noldor, Finwë rahvas, kes oli tuntud oma tarkuse ja oskuste poolest ning kes olid alati valmis uusi teadmisi hankima. Nemad oli Aulë sõbrad. Noldosid nimetati veel tarkadeks, kuldseteks, vaprateks, mõõga-haldjateks, maahaldjateks, Morgothi vaenlasteks, inimeste kaaslasteks, kalliskiviloojateks…

Viimasena asus teele teler, seda rahvast oli kõige arvukamalt. Nad ei olnud aga eriti kiired lahkuma, sest nad armastasid oma kodu ja Keskmaa avarusi ning laiu laasi, ning mitmed neist mõtlesid Rännakul ümber ning teistegi minek venis, kuna nad, uudistades tähtedealust Keskmaad, ei olnud kindlad, kas nad ikka soovivad üldse Valinori valgusesse minna.
Need teled, kes jõudsid viimaks läänerannikule, olid võlutud merest ning vesi oli neile alati armas. Sellepärast kutsuti neid tihti merehaldjateks. Nood, kes mere ka ületasid ja Valinori jõudsid, said falmariks, merehaldjate rahvaks, kes tegid muusikat merelainete ääres. Telesid juhtisid Elwë Singollo ja tema vend Olwë. Neid haldjaid kutsuti veel ka ranniku laulikuteks, vabadeks, luigesüdameteks, pärlikogujateks, sinihaldjateks.

Räägitakse, et kui rändajad teele asusid, sõitis Oromë nende ees oma valgel hobusel ning nad läksid põhja poolt Helcari merd ja pöörasid seejärel läände. Nähes selle laastamise tulemusi, mille Morgothi vangistamine oli tinginud, lõid paljud kartma ning pöördusid tagasi. Need, kes edasi läksid, ei liikunud kiiresti, sest Keskmaa avarused olid mõõtmatud, väsitavad ja radadeta. Pealegi ei tahetud ka kiirustada, sest rännaku käigus vaatasid nad imetlusega kõike, mida nägid. Rändajad peatusid paljude jõgede ääres ning paljudes laantes ning soovisid nendesse kaunitesse paikadesse elama jääda – kuid ometi elas neis ka soov edasi minna. Vahel käis Oromë ära ning siis ei liikunud haldjad kuhugi. Ja viimaks, kui nad niimoodi palju aastaid olid rännanud, jõudsid nad suure ja laia jõe äärde, mida hiljem kutsuti Anduiniks. See jõgi tähistab Keskmaa läänealade piire, ning nad nägid vee taga tõusmas kõrgeid mäetippe, Udumägesid. Tol päevil olid need veel kõrgemad ja jubedamad, sest need oli maast kergitatud Morgothi enda poolt.

Telerid elasid kaua seal Anduini idakaldal ning kui Oromë koos vanjari ning noldoriga jõe ületas, tõusis üks teleri hõimust, Lenwë, kes oli alati rännaku lõpus olnud, ning loobus rännakust. Lenwë juhtis suure hulga rahvast ühes endaga allajõge lõunasse ning kaua aega ei teatud neist midagi.
Hiljem kutsuti neid nandoriks ning nemad sarnanesid oma hõimlastega teleri soost vaid selle poolest, et armastasid vett ja elasid põhiliselt koskede ja kiirevooluliste jõgede ääres. Nandorit kutsuti veel metshaldjateks, rändajaiks, rohehaldjateks ja peidetud rahvaks. Kõigist elusolenditest, puudest, taimedest, lindudest ja loomadest olid neil haldjate hulgas kõige suuremad teadmised.
Hulk aastaid hiljem naasid nad Lenwë poja Denethori juhtimisel uuesti läände ning osa sellest rahval jõudis kuud järgides Beleriandi, Ossiriandi. Need haldjad sulasid puudega nii oskuslikult ühte, et võõras võis käia nende maa otsani läbi, ühtegi haldjat nägemata. Nad olid nii kevadel kui suvel riietatud rohelisse ja nende laulvad hääled kostsid isegi teisele poole Gelioni jõge. Neid nimetati ka Seitsme Jõe haldjateks, nägematuteks lauljateks, relvituteks ja kuningata rahvaks.

Ja viimaks ületas ka allesjäänud teler Udumäed, sest neid juhtis Elwë, kes ei tahtnud lahku minna noldodest, kellega teda sõprus sidus, ning kes ihkas veel korra näha Kahe Puu valgust. Nad jõudsid Beleriandi ja peatusid jälle tükk aega, sedakorda Gelioni jõe kaldal. Paljud neist käisid aga tihti läänepoolsematel aladel, metsades. Ka Elwë armastas metsades ringi jalutada ja juhtus nii, et ükskord sattus ta kuuvalgel Nan Elmothi metsa ja kuulis maia Meliani laulmas. Elwë langes lummusesse ja jäi seisma: ta unustas oma rahva ja plaanid ning lauluhäält järgides läks ta aina sügavamale metsa kuni ära eksis. Viimaks jõudis ta aga ühele tasandikule, kus seisis Melian ning mees vaatas pimeduses tema poole ja tundis naise näos ära Valinori valguse, ning nende kahe vahel tekkis armastus, mis jäi püsima kauaks.
Aga Elwë rahvas ei suutnud oma isandat leida ja nii sai Olwë, Elwë vend, telede kuningaks.

Lõpuks ületasid vanjar ja noldor Sinimäed ning jõudsid Beleriandi. Tol ajal ei olnud Valinor veel peidetud ning teda eraldas Keskmaast vaid kitsas meri, mida täitis Morgothi karmide pakaste tõttu krigisev jää. Aga Sirioni suudme juures, kuhu Oromë haldjad juhatas, lainetas suur ja lai meri. Osad haldjaist kohkusid merd nähes ja läksid tagasi lagendikele ja metsadesse. Enamik olid küll hirmul, kuid kui tuli Ulmo ning kõneles nendega ning mängis neile merekarpidest sarvedega lugusid, nende hirm hajus ning muutus igatsuseks.
Nõnda juuris Ulmo merepõhjast lahti saare ja lükkas selle Balari lahte, kuhu Sirion suubus. Selle saarega veeti noldor ja vanjar Valinori.

Teler aga ei kuulnud Ulmo kutset õigeaegselt, sest see rahvas olid merest kaugel, ning nad ei tahtnud lahkuda ilma Elwëta. Kui siis kuuldi, et nende hõimlased on juba üle mere, mindi uue kuninga juhtimisel Sirioni suudme lähedusse ja elati seal. Ossë ja Uinen tulid nende juurde ning sõbrunesid nendega, õpetades teledele palju meretarkusi ja –muusikat.
Sellepärast ongi teler, kes kõige enam vett armastab, lisaks sellele ka parimate lauljate rahvas haldjate seas ning nende lauludes kõlab rannikule jooksvate lainete hääl.

Paljude aastate pärast võttis Ulmo kuulde Finwë palvet, keda kurvastas noldori ja teleri rahvaste pikk lahusolek. Ja siis toodi viimaks need telede seast, kes tahtsid Valinori jõuda, samuti üle mere, mille peale jälle Ossë nukraks jäi, kuna kaunid lauluhääled lahkusid tema rannikutelt. Kuid osad telerist jäi paigale ning neid tuntakse falathrimina, kes elas hiljem Brithombari ja Eglaresti sadamates ning see rahvas oli Keskmaa osavaim meresõitmises ja laevaehitamises. Nende isandaks oli Círdan Laevameister.

Ossë järgnes aga Olwë rahvale ning kui nood jõudsid Eldamari lahte, hüüdis ta telesid. Nood tundsid tema hääle ära ja teled Ulmol nende reis peatada. Niimoodi kinnitati too saar Eldamari lahte ning seda saart hakati nimetama Tol Eressëaks, Üksildaseks Saareks. Seal elas teler oma tahtmist mööda taevatähtede all, kuid ometi Amani vaateulatuses, ning eraldatuse tõttu hakkas nende keel ajapikku erinema nii noldori kui vanjari keelest. [SIL ja MR]

Iseloomustus

Nii inimesed kui haldjad on Ilutavatari lapsed ning nad ei erinegi üksteisest nii väga. Haldjad on üldjuhul pikemad, sihvakamad, sirge ja kuningliku rühiga. Näo poolest olid nad kaunid ja heledad. Nende silmad olid säravad ning enamasti heledad, neis peegeldus hästi tähevalgus, ning nende hääl kõlas kui muusika. Haldjad ei vananenud nagu inimesed, kuid ometi jäid ka nemad ajapikku vanaks ning piisavalt pikka elu näinud meeshaldjate nägu kasvas habemesse. [L#153, L#245, Hob,  FotR, RotK, BoLT I]

Samas olid haldjad ka sarnased valadele, kes parema meelega suhtlesid haldjate kui inimestega, sest Iluvatar lõi haldjad loomult rohkem ainude sarnaseks – kuigi nad olid jõult ja suuruselt väiksemad. [SiL]

Enamik noldode seast olid tumedate juustega, kuid vanjari juuksed olid heledad kui kuld. Läbi Indise, Finwë teise naise, tuli vanjari veri noldode sekka ning Finarfin, tema lapsed, ka tütar Galadriel, ja ka Glorfindel olid kuldjuukselised. Fëanori poegade seas oli punajuukselisi ning teleri kuningasoo kiharad olid enamjaolt hõbedased. [SIL, FotR ]

Haldjaid on peetud kaunimateks ja andekamaiks kõigist elusolenditest. Nende au, teadmised ja ilu on suurimad Iluvatari laste hulgas. Nad suhtusid austusega vanematesse ja targematesse, austasid valasid. Nad pidasid hoolega kinni oma lubadustest ega murdnud vandeid. Nende tarkus kasvas aastatega ning nad olid nii suursugused, et näisid inimsilmadele kõik kuningate ja kuningannadena. [SIL, FotR, BoLT I]

Eluiga

Iluvatar kinkis haldjatele surematuse – haldjate saatus jääb seotuks maailmaga kuni aegade lõpuni, ning nende armastus Maa ja kogu ilma vastu on seetõttu tunduvalt pühendunum ning valulisem kui teistel rahvastel –  ning aastate möödudes üha nukram. Haldjad ei sure enne, kui sureb maailm, kui neid just ei tapeta või kui nad ei hääbu kurbusest või leinast. Samuti ei hääbu nende jõud, kui mõni neist just kümnest tuhandest aastast ära ei väsi. Kui nad juhtuvad surema, kutsutakse nende hinged Mandose saalidesse, kust nad peale mõne aja möödumist võivad uuesti ellu naasta. [SIL, MR

Surematus

Eru kingitus ja samas paratamatu saatus haldjatele oli surematus. Nad on maaga seotud ega saa lahkuda väljaspoole maailma piire. Nende saatuseks on elada Ardal kuni selle aja lõpuni, armastada maailma ilu, muuta see terviklikuks oma oskuste ja andidega, kaunistada seda kuni see veel kestab, jätmata seda isegi "surres", sest nad on seotud Ardaga ja tulevad tagasi. Nad olid hingelt surematud (nagu hiljem uskumuste all pikemalt seletatud saab) kuid nende kehad olid maised ja nende kehasid sai tappa ning surmavalt vigastada. Samas ei hakanud neile külge ükski haigus ja arvati, et nad ei vananegi –  kuigi nad siiski tegid seda, inimsilmadele lihtsalt liiga aeglaselt.
Ja haldjate saatus läbi surematuse oli ka õpetada Järgnejaid, inimesi, juhatada neile teed ning näidata neile valgust, et üheskoos hoida seda, mis Ardal kasvab. Eru kingitus teisenasündinutele oli surelikkus ning Tolkien ise on arvanud, et need kaks rahvast olid bioloogiliselt ühte rassi. Ta on veel öelnud, et haldjate surematus ei ole inimestele müstiliselt seletatav, kuid ometi on see müsteerium, mille on loonud Eru ja millest ei teata enamat kui "Erul on põhjus, mis on inimeste eest varjatud" [Sil], [#131] [#153]

Füüsiline areng

Haldjad kasvavad füüsiselt aeglasemalt aga vaimult kiiremini kui inimlapsed. Nende lapsed õpivad rääkima enne kui nad aastaseks saavad ja samas vanuses saavad nad selgeks ka käimise, laulmise ning tantsimise. Inimsilmadele võiksid haldjalapsed nende varases nooruses ka inimlastena tunduda, kuid haldjavõsukesed on rõõmsameelsemad, naeravad rohkem ning nende südameis põlev tuli ei ole neid veel koormanud.
Kolmanda eluaasta lõpuks hakkavad inimlapsed aina enam sarnanema täiskasvanutega kuid haldjalaste näos särab ikka kevade esimene noorus. Kui inimesed oma täiskasvu saavutavad, võivad nendega ühevanused haldjalapsed neile alles 7-aastaste inimlastena tunduda. Haldjad ei jõua täisea künnisele enne viitekümmet aastat ning täiskasvanuks saavad nad alles peale saja aasta möödumist. [MR]
Kui vaadata haldjate arengukõverat võib öelda, et esimestel eluaastatel arenevad nad kiiremini kui inimesed, siis tempo aeglustub, ning noorukiikka jõudmiseks läheb neil 3. eluaastast arvates umbes 40-50 aastat, samas kui inimestel kulub selleks 10-12. Ümmarguselt võiks öelda, et 18-aastane inimene ja 50-aastane haldjas on umbes ühevanused. Siis aeglustub haldja vananemine võrreldes inimesega veelgi, ning kui inimene kasvab igas punktis täis kuskil 21. eluaastaks, ehk siis veel vaid kolme aastaga, kulub haldjal selleks teised 50 aastat. 21-aastane inimene ja 100-aastane haldjas on umbes ühevanused.
Ja sealt edasi aeglustub haldjate vananemine veel väga ja väga palju, nõnda et tihe habe hakkab meestel kasvama vanuses tublisti üle 10 000 aasta. Ka haldja jaoks tõeliselt vanasse ikka jõudes nende jõud ei lõpe ja nende kehad ei vaju küüru, vaid muutuvad udusemaks, läbipaistvamaks, kuni alles jääb vaid puhas energia, paljale silmale nähtamatu, kuid ikkagi täiesti reaalne keha, hoopis teine asi kui alasti hing.

Poolhaldjad

Keskmaa ajaloos on tulnud ette neli juhtumit, kui inimene ja haldjas on sõlminud armastuse liidu. Need on – Beren ja Luthien, Tuor ja Idril, Imrazor ja Mithrellas ning Aragorn ja Arwen. Imrazori järeltulijad, Dol-Amrothi printsid, olid surelikud ja neile ei antud poolhaldja valikut –millise rassi saatust nad valivad jagada. Sama käib ka Aragorni ja Arweni laste kohta. Poolhaldjad võisid valikuga viivitada, kuid mitte igavesti. Poolhaldjateks peetakse Diori, Elwingit, Elurini, Eluredi, Earendili, Elrondi, Elrost, Arwenit, Elladani, Elrohiri. Luthien valis surelikkuse, et elada veel üks kord koos Bereniga. Elwing ja Earendil valisid surematuse. Elrond valis surematuse, Elros aga surelikkuse ja temast sai alguse Numenori kuningate liin. Arwen valis surelikkuse ja teiste valikutest ei ole täpselt teada. [Sil], [Rotk], [#153]

Haldjate kahanemine ja hääbumine

Tolkien on öelnud, et haldjad peavad hääbuma enne, kui nende ajaloost saab legend. Haldjate kahanemine sai alguse juba Valinoris, mil Morgoth noldode südameisse oma vaenuseemned külvas ja need vilja hakkasid kandma. Fëanor oli üks suurimatest haldjate seast ja tema oli esimene, kes langes.
Haldjate esialgse vaimse languse peamiseks põhjuseks oli soov omandada materiaalseid väärtusi – just sellest sai alguse pagendusse minek, Fëanori Vanne ning laevade põletamine.  Peale Vennatappu ilmus pagendusse minevate noldorite juurde saadik, kes kõneles neile nende süngest saatusest, aga teda ei võetud kuulda, vaid Finarfin pööras koos väikese kaaskonnaga tagasi.
I Ajastu algul olid  noldod Keskmaal tugevad ning noored ja neil oli tahet ja jõudu, kuid pidev sõda Morgothi vastu ning häving ja kurbus muutsid nad nukraks ning nende võimsus hääbus. Paljud suurimatest noldode seast olid surnud, maa hävitatud ning Silmarilid haldjate haardeulatusest väljas. Earendil, kes poolhaldjana esindas nii inimesi kui haldjaid, võttis koos Elwingiga ette hulljulge teekonna Valinori ja tänu Silmarili valgusele jõudsid nad sinna ka välja. Earendil palus haldjatele halastust osutada. Ja seega, peale raevusõda ning I ajastu lõppu lubatigi lahkunuil naasta, kuid mitte Valinori vaid Tol Eressëale, ja ka mitte kõigil.
Samas kõik ei soovinudki naasta ja mõned viivitasid, sest tee Läände on surematutele sellest ajast alatiseks avatuks jäänud ning Hallides Sadamates on alati mõni laev, mis võib haldjaid Läände kanda.
Peale II ajastu lõppu võeti Valinor ja Eressëa saar maailma ringidest välja, et iial ei juhtuks enam seda, mis juhtus Numenoriga. Nüüd võivad inimesed purjetada nii kaugele Läände kui soovivad, aga Valinori nad sealt ei leia. Ainult surematutele avaneb otsetee ning nemad võivad minna Amanisse. [Sil] [WoJ] [#131] [#153] [#154]

KULTUUR
Kombed ja tavad:

Perekonnast:
Haldjad abiellusid tavaliselt nooruses, peale viiekümneseks saamist. Neil oli vähe lapsi, kuid nood, kes olid, olid vanematele väga kallid. Peredes ei olnud tavaliselt üle nelja järeltulija ning aja möödudes vähenes seegi arv. Kõige enam lapsi on olnud Fëanoril – 7 poega.
Haldjaperekondi ja hõime hoidis koos ühtekuuluvustunne ning armastus.
Abiellumine oli haldjate jaoks loomulik käik. Eldad (eldari sekka kuulusid kõik need haldjad, kes vähemalt alustasid Suurt Rännakut) abiellusid teatud füsioloogilistel ja moraalsetel põhjustel ainult ühe korra elus (ka pärast abikaasa surma ei võetud uut, kuna haldjate surematus tõi kaasa selle, et üldjuhul tuleb surnud abielupool mõne tuhande aasta pärast tagasi ja oleks väga plass, kui tema armastatul selleks ajaks uus naine või mees oleks võetud). Ainuke teadaolev erand sellest reeglist on Finwë.
 
Abiellusid haldjad ikka armastusest või siis vähemalt vabast tahtest. Need, kes hiljem omavahel abielluda ihkasid, võisid üksteise välja valida juba varajases nooruses.

Rohkem on teada noldode kihluse- ja pulmakommetest, kuna need on isand Tolkien selgelt kirja pannud, ja need on järgnevad:
Kihluse pidid kinnitama mõlema noore perekonnad, kui nad just ei tahtnud abielluda kiiresti ning olid juba üle viiekümne aasta vanad. Oma kihluse kinnitamiseks kinkisid mõlemad pooled üksteisele hõbedased sõrmused. Eldarite tavad nägid ette, et kihlatuna peavad tulevased abikaasad ootama aasta, enamjaolt aga oodati kauemgi. Selle aja jooksul võidi sõrmused avalikult üksteisele tagastada. Tagastatud sõrmused sulatati ega kasutatud saadud hõbedat enam kihlasõrmusteks. Selline oli kord, kuid sõrmuste tagastamist sündis harva, sest oma otsuseid tehes eldar ei kiirusta.
Abielu pühitseti kahe perekonna ühise peoga, kuhu kutsuti ka külalisi, ning mille lõpus pruudi ema ning peigmehe isa ühendasid abiellujate käed ja õnnistasid neid. See õnnistus oli püha, ning ükski surelik ei ole seda kuulnud, kuid ometi räägitakse, et õnnistust palutakse Vardalt ja Manwëlt ning mainitakse ka Eru, kellest tavaliselt ei räägita.
Tseremoonia ajal tagastatakse üksteisele hõbesõrmused, mida jäädakse seejärel hoidma kui hinnalist aaret, ning kingitakse teineteisele kuldsõrmused, mida kantakse paremas käes.
Mõnede noldode seas on levinud ka komme, et pruudi ema peab andma peigmehele juveeli ketti või paela otsas ning peigmehe isa teeb sarnase kingi pruudile. Need kingid võidakse ka enne pulmapidu välja anda (nagu Aragorni ja Galadrieli puhul, viimane asendas Arweni Läände läinud ema)
Antud kombed ei olnud aga abiellumiseks vajalikud, vaid neil oli rohkem rituaalne tähendus, mis pidi kaks perekonda siduma. Tihtilugu ei olnud sellisteks peensusteks sõja ja vaenupäevil aga aega. Abielu sõlmiti ikkagi otsese armatsemisakti käigus ning juba kord teoks saanud, ei olnud võimalik seda enam iial lahutada – see mees ja see naine jäid alatiseks kokku kuuluma.

Kui vanalt ka ei abielluti, abielu ja esimese lapse vahele ei jäänud palju aastaid – kuigi imestele võiks see mõnikord pikka ajana tunduda. Enamik haldjaid sündisid kevadel ning erinevalt inimestest kandsid haldjaemad oma lapsi terve aasta. Eldad usuvad ka, et iga vanem annab osakese endast ja oma väest tulevasele lapsele. Ja kuna haldjad armastasid oma lapsi väga ning tahtsid, et neil oleks õnnelik lapsepõlv, sündis uusi haldjaid ainult rahu ja rõõmupäevil. [MR]

Töödest:
Eldade seas on välja kujunenud mõned tavad seoses ametite ja töödega: ravimine ning sellega seonduv on peamiselt naiste töö, kuid relvakandmine ning nende valmistamine ja hooldamine meeste tegevusala. Samas ei jäänud naised meestele füüsiliste võimete poolest alla, olles sama kiired jooksmises kui mehedki, ning isegi kergema sammuga. Paljud haldjamehed on samas osavad ravijad ja neil on suuri teadmisi elavatest hingedest ning kehadest. Nad hindavad elu ning ei armasta küttimist, sõtta lähevad aga alles äärmisel vajadusel.
Noldode seas, kellest Keskmaal kõige enam teatakse, on leiva küpsetamine naiste töö. Lembase tegemine oli vana komme ja seda oskasid ainult naised. Söögitegemine ja einete valmistamine oli aga muidu meeste ülesanne.
Naised hoolitsesid aedade ning taimede eest, mängisid muusikainstrumentidel, kudusid, õmblesid, tikkisid ja valmistasid igasuguseid rõivaid. Teadmistest armastasid nad kõige enam ajalugu.
Mehed aga olid osavad sepad ja käsitöölised, olgu siis materjaliks puu, metall või hoopis vääriskivid. Nad austasid luulet ning keeli, mõtlesid välja uusi sõnu. Paljusid neist köitsid metsad ning nad rändasid ringi metsikutel aladel, sõlmides sõprusi ja muidu suhteid kõigega, mis looduses vabalt kasvab või elab. [MR]

Nimepanekust:
Noldode seas oli levinud kombeks, et pärast lapse sündi paneb lapse isa talle tema esimese nime. Seda nime nimetati isanimeks, ning see seisis alati kõige ees ja seda ei muudetud.  Isanime kuulutamise tseremooniat nimetatakse Essecarmeks (nimepanekuks) ning hilisemat tseremooniat, kus laps ise endale nime valis Esseclimeks (nimevalikuks), kuna igal noldost lapsel oli ka õigus end ise nimetada – just sellise nimega, mis talle õigena tundus.
Nimevalik ei toimunud mingil kindlalt ettemääratud ajal, kuid see ei saanud juhtuda enne, kui laps on saavutanud Iámatyáve, sest noldorid hindasid sõnaloomisoskust. Nimevalimisel valiti seega nimi vastavalt haldja iseloomule ja tavaliselt toimus nimevalik peale kümnendat eluaastat. Vanadel aegadel oli selle juures tähtis uute, seni veel esinemata nimede välja mõtlemine, kuid mida enam aeg edasi läks, seda enam valiti endale teiseks nimeks (nagu iseendale pandud nime kutsuti) juba olemasolevaid nimesid - kas täpselt samasugustena või siis väikeste muudatustega.
Mõlemad nimed, isanimi ja teine nimi, olid pärisnimed, mitte hüüdnimed. Isanimi oli aga ametlik nimi ja endavalitud nimi seotud eraeluga.
Seda teist nime peeti oma omandiks nagu näiteks nuge, sõrmuseid või ehteid, mida võis välja laenutada või jagada sõprade ja sugulastega, kuid mida keegi ei tohtinud võtta ning kasutada eelnevalt luba küsimata.  Kuna haldjad olid surematud, aega oli neil palju, võis neil pikapeale tekkida ka soov nime vahetada. See aga ei muutnud eelmist nime kehtetuks, võeti lihtsalt uus nimi juurde.
Eldarile oli tuntud veel üks võimalik liik nimesid: anessi, antud nimi. Seda nime kutsuti ka emanimeks, sest selle nime andis ema oma lapsele kas kohe sündimisel või ka mingil muul hetkel, lähtudes lapse iseloomujoontest või saatusest, mille poole nimekandja suundub. Neid nimesid anti harva, kuid nendes nimedes sisalduvad ettekuulutused täitusid.
Emanimed kuulusid pärisnime juurde ning olid avalikud.
Teised antud või hüüdnimed ei olnud pärisnimed ning isik, kellele need nimed anti, ei pidanud neid enda külge kuuluvaks – või ka pidas, seda  siis, kui need võeti hiljem oma valitud nimedeks. Kui nõnda juhtus, ei pruukinud need nimed olla pärit perekonnaliikmetelt, vaid võidi anda ükskõik kelle poolt. Tavaliselt võeti sellised nimed jäädvustamaks suuri tegusid. [MR]

Lembasest:
Ainult Valinori juurtega haldjad teavad, kuidas lembast valmistada, ja nad hoiavad seda viisi saladuses. Lembas, haldjate teeleib, on lohutus neile, keda ootab ees pikk rännak või neile, kes vajavad ravimit väsimuse, valu ja elu koorma vastu. Ainult neil oli lubatud seda süüa. Lembast ei jagatud inimestele; ainult üksikud mitteeldade seast on seda proovinud ja neid austati väga. Esimesena inimeste seast sai haldjaleiba proovida Turin Turambar. Sellega näitas Melian oma suurimat austust, sest vastavalt kommetele on õigus lembast jagada vaid kuningannadel.
Haldjad räägivad, et nad said esimesed teeleivad valaritelt, kui asusid Suurele Rännakule, ning see olevat tehtud erilisest teraviljast, mida korjas Yavanna Amani põldudelt, ning Oromë olevat need leivad siis haldjatele andud. Kuna too teeleib tuli Yavannalt, siis kutsusid haldjad teda ka Massanieks või Besainiks – Emandaks või siis Leivaandjaks.
Too teravili, millest lembas valmistatakse, kasvab aasta läbi, välja arvatud pakase ajal, ning seega on see käepärast alati, kui keegi seda vajab. Haldjad kasvatavad seda valvatud aededes, kus ükski kuri jõud sellele liiga ei saa teha ega pääse ükski rott selle juuri närima.
Selle viljaga – alates viljapeast kuni vahvlini välja –  tegelevad vaid emandad, keda kutsutakse yavannildideks, ning lembase küpsetamise oskus, mis on algselt õpitud valadelt, on saladus ja seda hoitakse hästi.
Lembas pakitakse tavaliselt lehtedesse ning seotakse kinni lõimega. Sellel lembasel, mille Melian saatis Turinile, oli lõimed ühendatud kuninganna valgest vahast pitseriga, mis oli Telperioni õie kujuline.
Lembase koogid on maitsvad – palju paremad kui ükskõik millised inimeste küpsetatud koogid ning ka paremad kui Beorni meekoogid. Nad seisavad palju päevi värskena, kui neid katki ei murta ja lehekattes hoitakse. Üks kook suudab hoida ränduri jalul terve raske tööpäeva. [Sil], [FotR], [PoME]

Eluasemed:
Haldjate eluasemetest ei ole nii palju teada, et saaks üldistusi tegema hakata. On teada vaid suuremate kindluste ja kantside kohta, natuke ka muudest elukommetest, kuid see ei anna terviklikku pilti.

Siiski: teada on see, et haldjad armastasid avarust ning looduslähedust. Sünklaane rohehaldjad elasid koobastes, mis sindari haldjate seas ebatavaline polnud – Menegroth rajati päkapike poolt ju samuti sügavasse maasse. [Hob] [Sil]
Menegrothi rajamisel osalesid nii päkapikud kui haldjad ning mõlemad kujundasid seda oma oskustest sõltuvalt. Tuhande Koopa kujundamise aluseks võeti Meliani mälestused Valinorist – Menegrothi sambad olid tahutud Oromë pöökide sarnasteks ja seisid kui kivist puud ning nende võrasid valgustasid kuldsed laternad. Ööbikud laulsid seal nagu Lorieni aedades ja seal leidus hõbedase veega purskkaeve, marmorbasseine ja mitmevärvilisest kivist põrandaid. Lindude ja loomade nikerdatud kujud jooksid seintel või ronisid sammastel ja piilusid välja kivist okste vahelt, mille ümber põimusid paljud õied. Ja saalid täideti kootud seinavaipadega, millel võis näha valade tegusid. [SiL]

Finrodki rajas oma kindluse – Thingoli eeskujul – Norogi koobastesse ja ehitas sinna Menegrothile sarnaselt sügavaid saale ja relvaladusid. Seda kindlust kutsuti Nargothrondiks. [SiL]

Ja ka Turgon elas Nevrastis koobastes, millele ta Vinyamar nimeks andis. Pärast seda rajas ta endale ühe tugevaima kindluse, mis esimesel ajatul Ardal oli, Gondolini. Ja Gondolin on silmale ilus vaadata, kirgas ja kaunis, ja selle keskmine torn riivas taevast tasandike kohal. Linna tänavad olid kivisillutisega ning laiad, marmoriga viimistletud, ja kenad majad ning kojad säravate lilleaedade keskel seisid teede kõrval, ja palju sihvakaid ning kauneid valgest marmorist torne tõusid taevani. Väljakuid elustasid purskkaevud,  palju linde elas seal iidsete puude võrades. Eriti võimsa mulje jättis kuningapalee ning selle ümbrus, samuti Kaevupaik.
Linna ja Amon-Gwareth'i põhjaküljel asus Caragduri kalju, seesama, kust Eöl alla tõugati. [SiL] [BoLT II]

Hilisematel aegadel oli haldjate suuremad tugipunktid veel Rivendellis, Kaljulõhel, millest mõndagi teame – Elrondi Viimane Lahke Maja asus järsul jõekaldal, kiirevoolulise oja lähedal ning oru kohale kummarduvate Udumägede lähedal. Imladris kujutas endast haldjate pelgupaika ja Bilbol oli täiesti õigus, kui ta kirjeldas Lahket Maja kui täiuslikku kohta igale külalisele: võrratult hea, tahad sa siis süüa või magada, juttu vesta või laulda, või lihtsalt istuda ja mõtiskleda, või mõnusat segu neist kõigist. Juba seal viibimine ise on ravim väsimuse, hirmu ja kurbuse vastu.
Maja pidi olema suur ning ümber maja asusid aiad – hommikune kaste sädeles kollastel lehtedel ning iga põõsa küljes välkus härmalõngade loor. Sam tuli Frodo tuppa ja juhatas ta alla, juhtides teda läbi paljude vahekäikude ja paljudest astmetest alla suurte aeda järsu jõekalda kohal. Ja nagu edasi kirjeldatakse, oli õhk soe, kõlas voolava ja langeva vee vali pladin ning õhku täitis puude ja lillede lõhn.
Allkorrusel asus Elrondi saal, kus majaperemees istus oma suures toolis pika laua otsas asuval kõrgendikul. Seinu katsid kootud kangad ning laua keskosas varju all asus tool, millel istus emand Arwen.
Üks ustest Elrondi saali tagaosas viis läbi laia vahekäigu, kust läbi teiste uste minnes jõudis välja kaugemasse kotta. Seal ei olnud laudu, ainult hele tuli põles hiigelsuures koldes kahe nikerdatud samba vahel. See oli koht, kus lauldakse laule ja räägitakse lugusid, kuid pidupäevade väliselt seisis see enamasti tühja ja vaiksena ning siis tulid sinna need, kes soovisid rahus mõtiskleda.
See oli Tule Koda – ja seal põles alati tuli, aasta ringi, aga muud valgust oli vähem.
Kui Frodo magamisruum asus maja idaküljes, siis Bilbo ruum jäi lõunapoole. Bilbo toa aknad vaatasid välja aedadesse ja jõekaldale, paistsid ka puud teisel kaldal. [Lotr] [Hob]

Samuti teame me üht-teist Lothlorienist – sindari haljad pidasid sellest kohast väga lugu ning Legolas nimetas seda kauneimaks kõigist haldjarahva elupaikadest, sest selle maa puudele ei olevat võrdseid ning sügisel ei lange nende lehed maha vaid muutuvad kuldseks. Ja lehed varisevad alles kevadel, mis toob kaasa uue roheluse ning täidab oksad kollaste õitega, metsa põrand on kuldne ja seinad hõbedased, sest puude koor on sile ja hall.
Lorieni haldjatel oli komme puu otsas elada. See ei ole kindlasti omane kõigile haldjatele, sest Lorieni haldjaid kutsuti nende eluviisi pärast puurahvaks. Legolase sõnade järgi, kes ütles, et metsarahvas ei kaevanud maa sisse koopaid ega ehitanud kivist kindluseid enne Varju tulekut, võib oletada, et puude otsas elamine polnud siiski võõras ka teistele metshaldjatele – kes enamasti olid teleri päritolu, olid nad siis tegelikult sindari, avari, nandori, laikvendi või muud tõugu.
Igatahes Lothlorieni haldjad elasid mallornipuu ladva lähedal krooniks jagunenud oksteharude vahele ehitatud puust lavadel ehk talanitel. Talanile pääses vaid läbi ümmarguse ava lava keskelt, kust redel, tehtud hõbehallist hämaruses helkivast köiest, alla lasti.
Lorieni haldjate elupaikadest rääkides peaks ära mainima ka "sillad", mida nad kolmandal ajastul kasutasid – köied, mis seoti ühele ja teisele poole jõge ning mida mööda üle jõgede saadi.
Cerin Amroth – Lothlorieni süda – asus muruga kaetud künkal. Selle peal kasvas kroonina kaks ringi puid – välimiste koor oli lumivalge ning nad olid talvisel ajal, mil vennaskond Lothlorieni jõudis, lehtedeta, sisemised olid aga kõrged kuldselehelised mallornid. Hiigelpuude ladvaokste keskel säras valge tarand.
Caras Galadhon oli galadhrimide linn, mille värav asus linna lõunaküljel ning mille ümber oli valgete kividega sillutatud tee. Peale väravast sisenemist satub saabuja sügavasse käiku müüri otste vahel ja edasi minnes sisenebki ta Puude Linna. Caras Galadhonis on palju radu ning palju treppe ja kauneid purskaeve.
Ühte neist, asukohaga lagendiku keskel, valgustasid okstel õõtsuvad laternad ning vesi langes hõbedasse tiiki, millest voolas välja valge oja. Välu lõunaosas seisis võimsaim kõigist puudest; selle jäme sile tüvi läikis nagu hall siid ning sirutus aina ülespoole, kuni esimesed oksad kõrgele pea kohale tumedate lehepilvede all oma hiiglaslikud kämblad välja sirutasid. Puu kõrval oli valge redel, mida mööda üles Celebroni ja Galadrieli juurde sai.
Celebroni ja Galadrieli koda oli ehitatud talanile, mis oli suur nagu laevatekk. Ja maja oli vägev, nagu oleks see olnud inimeste koda maa peal. Seda kambrit täitis mahe valgus, seinad olid rohelised ja hõbedased ning lagi kuldne. [LoTR

RELIGIOON
Haldjate puhul ei saa päriselt religioonist rääkida, sest nad ei harrastanud kultusi, mida Morgoth ja Sauron edukalt ida ja lõuna inimeste puhul kasutasid. Samas saab nende puhul tinglikult religiooniks pidada valade, maiade ja Eru austamist. [#156] Tasub siiski märkida, et on vaks vahet nähtamatu jumala kummardamisel ja sellise vala austamisel, keda eelmise pööripäeva paiku peol tantsimas nägid.

Valgushaldjate teadmised maailma loomisest ja toimimisest pärinevad küllaltki otsestest allikatest ning kuna nad need teadmised hiljem Keskmaale kaasa tõid, on haldjate religioonis vast ehk 50% usku, aga ülejäänud 50% moodustavad käegakatsutavad faktid.

Maailma loomine:
Räägitakse, et alguses oli Eru, Ainus, keda haldjad ka Iluvatariks hüüavad. Kõigepealt lõi ta oma mõtetes pühad, ainud, ja Eru kõneles nendega ja esitas neile muusikalisi teemasid ning nad laulsid tema ees, teised aga kuulasid.
Kui nad laulsid juba väga võimsalt, kutsus Iluvatar nad kõik kokku, andis neile vägeva teema ning lausus: "Soovin, et looksite sellest teemast, mis ma olen teile kuulutanud, üheskoos Suure Muusika. Ja kuna ma olen läitnud teis Hävitamatu Leegi, siis näidaku igaüks teist oma jõudu selle muusika kaunistamisel vastavalt oma soovidele ja nägemusele."
Ja siis nad laulsid ning hiljem ei ole keegi teinud sellist muusikat kui too. Kuid räägitakse, et veel suurem saab olema see muusika, mida teeb ainurite ja Iluvatari Laste koor päevade lõpus.
Kuulates tundus Iluvatarile, et muusikas ei ole ühtegi mõra aga teemat arendades tekkis Melkori südames soov põimida muusikasse omaenese kujutluse vilju. Ja koheselt tekkis tema ümber ebakõla ning paljud tema lähedal lauljad kaotasid julguse.
Siis Iluvatar tõusis ja ta naeratas ning tõstis vasaku käe ja keset tormi algas uus teema, mis oli varasema teemaga sarnane, kuid ometi erinev – ja see kogus jõudu ning selles oli uutmoodi ilu. Aga Melkori lahkheli kerkis mürinal taas ja jälle algas helide sõda, vihasem kui enne. Siis tõusis Iluvatar uuesti ja ta ei naeratanud enam, tema nägu oli karm, ning ta tõstis oma parema käe ja segadusest kerkis kolmas teema, mis oli eelmistest erinev. Algselt tundus see pehme ja mahe, kõigest õrnade häälte virvendus, kuid seda polnud võimalik lämmatada ning see kogus jõudu ja sügavust. Kuid Melkor jätkas oma teemat ning see oli vali ning plekine. Lõpuks tundus Iluvatarile, et tema ees arenevad kaks muusikat, ja need on täiesti vastandlikud.
Ja kui muusika lakkas, osutas Iluvatar tühjusele ja näitas neile nende Muusikat. Ja seal nägid ainud nägemust uuest maailmast. Ja Iluvatar rääkis neile veel muustki, rääkis neile oma Lastest – Esmasündinutest ja Järgnejatest. Aga siis võeti ainudelt nägemus ning Iluvatar saatis Tühjusese Hävitumatu Leegi ja sellest sai maailma süda. Arda sai loodud.

Veel räägitakse, et mõned ainud jäid väljapoole maailma piire koos Iluvatariga, aga osad tulid maailma, et see üles ehitada. Aga Melkor himustas juba siis maailma enda omaks ning ütes teiste valade ees: "See saab olema minu kuningriik!" Manwë, kes oli Iluvatari mõtetes Melkori vend, vastas: "Seda kuningriiki ei võta sa mitte ülekohtuselt endale."
Ja nii tekkisid valade ja Melkori vahel esimesed lahkhelid ning esimene lahing peeti ülemvõimu pärast Arda veel enne selle valmimist. [Sil] [BoLT I]

Valad:
Räägitakse, et valad on suurimad vaimude seast ning inimesed kutsuvad neid sageli jumalateks.
Valasid on 14:
Manwë, kes valitseb tuulte ja pilvede ning kõige üle, mis asub õhus.
Varda, tema kaasa, kes hoolitseb tähtede eest. Haldjad räägivad, et just sel tunnil, kui Varda sai valmis 7 eredat tähte, ärkasid ka nemad Idas.
Veteisand Ulmo, kes ei püsi pikemalt ühes kohas vaid liigub omatahtsi ringi. Tema armastab haldjaid ja inimesi ning vahel käib ta ka jõgedes, et olla rahvale lähemal.
Aulë on valarite sepp ning tema sõbrustas hilisematel aegadel palju noldoritega. Tema abikaasa oli Yavanna, Viljade Andja, kes hoolitses kõige elava eest ning tema kurvastas kõige enam maale Morgothi loodud haavade pärast.
Feenturid, hingede isandad, kes on vennad, on Mandos tegeliku nimega Namo ja Lórien, tõelise nimega Irmo. Lórien on nägemuste ja unede isand. Tema aiad Valinoris on kauneimad paigad maailmas ja seal elab palju hingi – ning tema aedades leiavad kõik puhkust. Tema naine on Estë, kelle nimi tähendab puhkust. Tema toob rahu väsinutele ja tervendust nii haavatutele kui kurnatutele.
Mandos valitseb aga Ootamise Saale, kuhu kogunevad surnute hinged. Tema naine on Vairë, ,,Kangur, kes koob imelistesse seinavaipadesse kogu Arda ajaloo kõik sündmused.
Mandosel ning Lorienil on ka õde, Nienna, kellele on tuttav kurbus ja tema leinab iga haava, mille Arda on Morgothi hävitustöös saanud. Kuid tema kurbus ei ole kibe vaid teeb targaks ning õpetab kaastunnet.
Suurim jõult ja vahvuselt on Tulkas, kes tuli Keskmaale viimasena, et toetada valareid esimeses lahingus Melkoriga. Tema kaasa on Nessa, Oromë õde, kes armastas hirvi ning tantsimist ja kes tihti tantsis Valimari rohelisel murul.
Oromë oli vägev isand ja kuigi ta polnud nii tugev kui Tulkas, oli ta oma vihas hirmsam kui too. Oromë armastas Keskmaad. Sellepärast käis ta tihti seal jahil, et hävitada koletisi ja metselajaid. Ta armastab ka hobuseid ning jahikoeri, samuti puid, ja tema kaasaks on Vána, kes jääb igavesti nooreks (nime tähendus eesti keeles on mõistagi juhus) ning armastab tantsida ja metsades ringi joosta, kusjuures kõik linnud loomad ja taimed rõõmustavad alati tema kohaolu üle. Tema on Yavanna noorem õde ning jagab vanema õe huvisid ja armastusi. [Sil]

Maiad:
Koos valadega tuli Ardale ka väiksemaid vaime, kes olid valade abilised. Haldjad teavad neist kõige paremini Ilmariet, Varda ümmardajat, ja Eonwët, Manwë lipukandjat ja heeroldit. Ja ka Ossët teatakse, tema on Ulmo alam ning suur sõber teleritega. Tema abikaasa on Uinen, Merede Emand, kes armastab kõiki olendeid, kes soolastes vetes elavad. Teda austasid väga nuumenorlased. Aga sindari soost haldjad teadsid kõige paremini Meliani, kes Keskmaale jäi ning Elwë oma abikaasaks võttis. [Sil]

Mandose Saalid:
Öeldakse, et Mandose saalid asuvad Valinori kõige läänepoolsemas tipus, Öö Vallide kõrval, ning need rajas Eru, et kodutud fead ei peaks üksinda ringi hulkuma vaid neil oleks, kuhu tulla ja kus olla.
Nende saalide isandaks määrati Namo, keda tuntakse ka Mandose nime all, ja tema on Surma Koja hoidja ning langenud hingede koguja.
Mandose saalidesse kogutakse kõikide inimeste ja haldjate hinged, kes oma saatust ootavad. Need saatused on aga erinevad. Haldjad võivad peale mõningast ootamist maailma naasta, kuigi kõik ei taha seda ja kõiki ka ei lubata. (Räägitakse, et üks haldjaid, kes tagasi tuli oli Glorfindel.) Aga öeldakse ka, et nende haldjate fea sünnib enamjaolt uuesti, mitte ei tule samal kujul tagasi. (Antud teema nõuab põhjalikumat käsitlust ja omaette artiklit).
(Haldjad, kes on maailmast väsinud, võivad ka vabatahtlikult oma hroast lahkuda ning lasta feal Mandosse saalidesse minna.)
Inimese saatusest ei tea haldjad palju, sest see teadmine on vaid Manwël, Mandosel ja Iluvataril endal. Kindel on, et see on erinev haldjate saatusest ning inimeste hinged ei jää maailma piiridesse vaid lahkuvad Mandosest peagi.
 [Sil] [MR] [PoME]

Ettekuulutus Viimasest Lahingust:
Haldjate religioonis on maailma lõpu kohta erinevaid keerukaid uskumusi. Üks lihtsamaid on usk Viimasesse Lahingusse.
Ettekuulutus, mille Mandos enne Raevusõda lausus, räägib, et kui maailm on vana ja Jõud väsinud, siis tuleb Morgoth, kes kasutab ära valvurite und, läbi Öö Ukse tagasi. Ta hävitab siis päikese ja kuu.
Aga Earendil laskub tema peale nagu ere ning põletav leek ning tõrjub ta taevast alla. Ja siis toimub Viimane Lahing Valinori väljadel. Sel päeval võitleb Tulkas Morgothiga ja tema paremal käel seisab Eonwë ning vasakul Turin Turambar, Hurini poeg, ning Turini Must Mõõk saab olema Morgothi surma põhjustaja kõige lõpus. Nii saavad Hurini lapsed ja kõik inimesed oma kättemaksu.
Seejärel purustatakse Maa ja luuakse uuesti ning Silmarilid kogutakse taas kokku Taevast, Veest ja Maast. Fëanor võtab siis oma Kolm Kalliskivi ja annab need Yavannale. Ja tema murrab kivid ja nende kalliskivide tuli süütab taas Kaks Puud ja suur valgus saab jälle olema. Valinori ümbritsevad mäed saavad siis väiksemaks, nii et Puude valgus pääseb kõikjale maailma ning selles valguses muutuvad valad taas noorteks, haldjad ärkavad ja surnud tõusevad, ning Iluvatari eesmärk saab nende poolt täidetud.
Aga inimeste saatusest ettekuulutus ei räägi, kui Turin välja jätta, aga temale on ka antud koht valari poegade seas. [LR]

TÄHTSAMAD SÜNDMUSED

Kronoloogia

Kronoloogia
(Puude aastate järgi, 1 Puude aasta = umbkaudu 14,3 päikeseaastat)
1050 Haldjad ärkavad
1080 Melkor avastab haldjate olemasolu ja saadab oma õelused neid kiusama.
1085 Haldjad avastatakse Oromë poolt.
1090 Valar ründab Melkorit, et vabastada Keskmaa tema mõjust. Selle sõja põhjuseks olid haldjad ning seda ei unustanud Morgoth kunagi.
1102 Ingwë, Finwë ja Elwë tuuakse saadikutena Amanisse
1105 Haldjate suur rännak algab
1112 Haldjad saabuvad Anduini juurde. Vanjar ja noldor ületavad jõe. Lenwë juhib oma rahva lõunasse.
1115 Vanjar ja noldor jõuab Eriadori
1117 Teled tulevad üle mägede Eriadori
1128 Teled jõuavad Beleriandi
1130 Thingol kohtab Meliani
1133 Vanjar ja noldor jõuab Valinori.
1141 Teled seavad ennast sisse Sirioni suudmes. Olwë saab nende kuningaks
1149 Ulmo toob teled Valinori. Cirdan alustab sadamate rajamist
1150 Olwë rahvas lahkub Beleriandist Valinori.
1152 Thingol kogub enda ümber Beleriandi jäänud haldjaid
1157 Nevrast asutatakse hallhaldjate poolt
1161 Ossë õpetab teledele laevaehitust
1161 Rajatakse Alqualondë
1168  Finwë abiellub Mirieliga
1169  Fëanor sünnib Tirionis
1170  Miriel lahkub Mandose saalidesse
1179 Rumil loob esimesed tähed
1185 Finwë abiellub Indisega
1190 Fingolfin sünnib Tirionis
1199 Fëanor arendab Rumili tähti edasi
1200 Luthien Tinuviel sünnib Doriathis
1221 Maedhros sünnib
1223 Maglor sünnib
1230 Finarfin sünnib
1236 Celegorm sünnib
1270 Fingon sünnib
1280 Finarfin abiellub Earweniga Alqualondëst
1287 Finrod sünnib Tirionis
1300 Tuhande Koopa ehitamine algab
1311 Turgon sünnib
1326 Orodreth sünnib
1330 Kurjad olendid naasevad Beleriandi
1348 Curufin sünnib
1350 Denethor, Lenwë poeg juhib laikvendid Ossiriandi
1400 Melkor vabastatakse vangistusest
1437 Fëanor leiutab palantirid
1449 Fëanor alustab Silmarilide loomist
1465 Noldorid hakkavad relvi valmistama
1490 Fëanor saadetakse 12 aastaks Tirionist pagendusse
1495 Melkor hävitab puud. Fëanor astub üle oma pagendusest ja ilmub Tirioni. Finwë tapetakse ja Silmarillid langevad Melkori kätte. Lausutakse Fëanori Vanne. Noldod otsustavad minna Melkorit jälitama. Teled ei anna neile laevu ja järgneb Alqualondë Vennatapp.
1496 Finarfin ja tema kaaslased pöörduvad tagasi Tirioni
1497 I Beleriandi lahing: sõda Morgothi ja Sindari haldjate vahel. Doriath ümbritsetakse Meliani looriga. Noldod jõuavad Põhja-Amanisse. Fëanor maabub Beleriandis ja põletab laevad
1499 II Beleriandi lahing – Dagor Nuin Giliath. Fëanor tapetakse Gothmogi poolt. Fingolfini haldjad ületavad Helcaraxë
1500 Fingolfin ja tema rahvas jõuab Beleriandi. Tõuseb kuu

(Alates I Päikeseajastust loetakse aega päikeseaastates)
5 Fingon päästab Maedhrose Angbandist
9 Turgon ehitab Vinyamari
15 Finrod ehitab Tol Sirioni
52 Finrod ja Galadriel külastavad Thingolit Menegrothis. Thingol räägib Finrodile koobastest, tulevasest Nargothrondist.
53 Finrod alustab Nargothrondi rajamist. Turgon leiab salajase oru ja plaanib Gondolini rajamist
60 III Beleriandi lahing – Dagor Agraleb. Algab Angbandi piiramine
66 Galadriel räägib Melianile, miks Fëanor tegelikult Amanist lahkus.
67 Thingol saab teada Vennatapust, kuulutab Fëanori pojad mitteteretulnuks ja keelab kvenja keele kasutamise
116 Gondolin saab valmis. Ulmo annab Turgonile edasi hoiatuse ning Turgon jätab Vinyamari turvise, mille järgi ta hiljem sõnumitooja ära tunneks. Turgoni rahvas lahkub Gondolini.
155 Morgoth proovib haldjate tähelepanu ja saadab orkid Hithlumi – need aetakse merre.
260 Glaurung ilmub esimest korda, kuid Fingon peletab ta nooltega eemale
261 Morgoth tõmbub tagasi. Beleriandi saabub pikadeks aegadeks rahu.
311 Beorist saab Finrodi vasall ja ta läheb Nargothrondi
316 Aredhel, Turgoni õde, lahkub Gondolinist, et külastada Fëanori poegi. Eol pimedusehaldjas vangistab ta Nan Emlothis.
377 Gil-Galad sünnib Beleriandis
400 Aredhel ja Maeglin, tema poeg, põgenevad Gondolini. Eol järgneb neile ning tapab Aredheli.
455 Rahupäevad lõppevad – Dagor Bragollachi lahing. Angrod ja Aegnor tapetakse, Gelmir langeb vangi.
456 Findolfini ja Morgothi kahevõitlus. Fingolfin tapetakse ja Fingonist saab Noldode kuningas
463 Maedhros sõlmib liidu Bori ja Ulfandi poolt juhitavate inimestega
464 Beren kohtab Neldorethis esimest korda Luthien Tinuvieli
465 Beren lubab Silmarili Thingolile tuua. Ta jõuab oma rännakuil Nargothrondi. Finrod ja Beren tabatakse Sauroni poolt Tol Sirionis. Luthien põgeneb Doriathist, kuid sattub Celegormi ja Curufini küüsi, kes Finrodi asemel Nargothrondis valitsevad. Huan aitab Luthienil põgeneda ja nad päästavad ka Bereni.
466 Beren ja Luthien lähevad Angbandi ning Beren lõikab Silmarilli Morgothi Raudkroonilt
467 Maedhrose liit
469 Maedhros ajab orkid Beleriandist minema. Fëanori pojad nõuavad Silmarili. Luthien ja Beren asuvad elama Tol Galeni.
472 Nirnaeth Arnoediad – haldjate vägi saab hävitatud. Turgonil õnnestub taganeda Gondolini.
495 Nargothrond hävitatakse. Tuor saabub Vinyamari ja Ulmo räägib temaga.
502 Silmaril ühendatakse Nauglamiriga. Päkapikud nõuavad kaelakeed endale ja selle pärast tapetakse Thingol.
504 Meliani loor kaob. Diorist saab Doriathi valitseja
505 Fëanori pojad nõuavad Silmarili endale
506 Doriathi rünnatakse Fëanori poegade poolt. Elwing pääseb koos Silmariliga
509 Morgoth tabab Maeglini ja lubab talle Gondolini reetmise eest Idrili.
510 Gondolini häving
511 Gondolini hävingust pääsejad kogunevad koos Doriathi rahva jäänustega Sirioni suudmetesse.
525 Tuor ehitab Eärrámë ja lahkub koos Idriliga Läände
534 Earendil ja Cirdan hakkavad hästi läbi saama. Earendil ehitab Vingiloti.
538 Fëanori pojad ründavad Sadamaid. Amrod ja Amras tapetakse. Elwing põgeneb ja viskub lainetesse. Elrond ja Elros võetakse pantvangideks
540 Earendil ja Elwing, kes Ulmo abil kanti Earendili laevale, seilavad Läände.
542 Tänu Silmarili valgusele jõuavad nad Valinori. Earendil palub Manwëlt vabandust ning anub abi järele.
544 Valar läheb sõtta. Silmaril pannakse taevasse
  
Angband hävitatakse, Morgoth vangistatakse ja Keskmaa kuju muutub. Haldjad rändavad üle Sinimäge. 2 Keskmaale jäänud Silmarili kaovad – üks vajub maa sügavusse, teine vee voogudesse. I ajastu lõpp. [MR], [WoJ],  [Sil],  [LR]
 
1 (II ajastu) Rajatakse Mithlondi ja Lindoni haldjariigid. Elrondile ja Elrosele antakse poolhaldja valik. Elrond valib surematu elu, Elrosest saab esimene Numenori kuningas. Enamik haldjaid lahkub üle Mere Amanisse. Cirdan, Celeborn, Galadriel, Elrond ja Gil-Galad jäävad Keskmaale.
750 Noldorid asuvad Eriadori. Galadriel ning haldjasepad saavad sõbralikult läbi Moria päkapikega.
1200 Sauron hakkab noldodega suhtlema ja üritab neid ära keelitada. Gil-Galad keeldub temaga rääkimast, Eregioni sepad on valmis kõige uue õppimiseks ja hakkavad Sauroniga suhtlema. Nad täiendavad üksteise oskusi.
U 1500 Haldjasepad saavutavad Sauroni juhtimisel oma oskuste lae. Nad hakkavad sepistama võimusõrmuseid
U 1590 Valmivad Kolm Sõrmust, mille üle Sauronil võimu pole.
U 1600 Sauron sepitseb Ühe Sõrmuse. Celebrimor mõistab Sauroni kavatsusi.
1693 Algab Sauroni ja Haldjate sõda. Kolm Sõrmust peidetakse – üks antakse Galadrielile, teine Gil-Galadile ja kolmas Cirdanile.
1965 Sauroni väed tungivad Eriadori. Gil-Galad saadab Elrondi Eregioni.
1967 Eregioni laastamine. Celebrimbori surm. Moria väravad suletakse. Elrond taganeb Imladrisse.
1701 Sauron aetakse Eriadorist välja.
3430 Moodustatakse Haldjate ja Inimeste Viimane Liit
3431 Gil-Galad ja Elendil marsivad Imladrisest itta.
3434 Dagorladi lahing. Algab Barad-duri piiramine
3441 Sauron tapab Gil-Galadi ja Elendili. Isildur lõikab Sõrmuse Sauroni sõrmest.
II ajastu lõpp. [RoTK]
 
Kolmandal ajastul ei toimunud enam haldjate jaoks midagi olulist. Nad elasid vaikselt oma viimastes riikides – Cirdan Sadamates, Elrond Imladrises, Galadriel ja Celeborn Lothlorienis. Peale kolmanda ajastu lõppu lahkuvad Kolme Sõrmuse kandjad (Gil-Galadi sõrmus läks edasi Elrondile) Läände. [RoTK]

Kasutatud materjalid:

# - Letter No. #, in: The Letters of J.R.R. Tolkien, 1981
Sil – The Silmarillion, 1977
UT - Unfinished Tales, 1980
BoLT I  - The Book of Lost Tales I, The History of Middle-earth, Vol. I 1983
BoLT II - The Book of Lost Tales II, The History of Middle-earth, Vol. II 1984
LoB – The Lay of Beleriand, The History of Middle-earth, Vol. III, 1985
LR- The Lost Road and Other Writings , The History of Middle-earth, Vol. V, 1987
MR - Morgoth's Ring, The History of Middle-earth, Vol. X, 1993
WoJ – War of the Jewel, The History of Middle-earth, Vol. XI, 1994
PoME – The People of Middle-Earth, The History of Middle-earth, Vol. XII, 1996
Hob – The Hobbit, 1937
FotR - The Fellowship of the Ring, 1954
TT - The Two Towers, 1954
RoTK - The Return of the King, 1955
An Introducion to Elvish by Jim Allan, 1978
http://www.uib.no/People/hnohf
http://www.annalsofarda.dk