Haldjad

Sissejuhatus 

Cirdan Laevameister on Tolkieni teostes jäänud väga salapäraseks tegelaseks. Kuigi ta oli Keskmaa ajaloos kahtlemata oluline tegelane, leidsid tema teod Tolkieni poolt vähe kajastamist ning meil on tema ja tema tegemistest vähe teada.

Näiteks “Sõrmuste Isandas” ütleb ta vaid ühe lihtlause, tsipa rohkem leiab ta kajastamist “Lisades”. Ka “Silmarillionis” jääb ta Beleriandi valitsejatest kõige enam tahaplaanile, põhjuseks tõenäoliselt see, et Morgothil oli Falase Sadamatesse vähe asja.

Tema teod olid enamasti alati mere ja sadamatega, mistõttu teeniski ta nime Cirdan(“Laevameister” sindarinis). Tema algupärane nimi telerite hulgas oli Nowe, mille tähendus jäi (nagu ka Olwe puhul) selgusetuks.

Järgnev uurimustöö püüab seletada mitmeid temaga seotud nähtusi ja tema osalust nendes, lahendada tema kohta tekkinud mõistatusi ja teha ülevaade selle Keskmaa ühe suurkuju elule.

Cirdan Keskmaa ajaloos

Cirdani vanus

Cirdani vanus on, nagu ka mitmed muud asjad tema puhul, jäänud selgusetuks. Sageli arvatakse, et ka tema oli nende 144 ha ldja hulgas, kes Cuivienenis ärkasid. Kuid selle vastu käib kaks argumenti:
1) Tolkien pole kunagi maininud tema abikaasat(Cuivienenis ärgenutel olid kõigil kaasad).
2) Cuivienenis ärganuna peaks ta olema vanem kui Fangorn(Endid nimelt ärkasid vahetult peale Esmasündinuid), kuid ometi nimetatakse Fangorni vanimaks olendiks Keskmaal.
Ometi ei välista see võimalust, et ta sündis Cuivienenis ja oli mõne Ärganu järeltulija. Esimest korda mainitakse Cirdani ajaloos seoses sellise juhtumiga:

“When many years had passed, Ulmo hearkened to the prayers of the Noldor and Finwe their king, who grieved at their long sundering from the Teleri, and besought him to bring them to Aman, if they would come. And most of them proved now willing indeed; but great was the grief of Osse when Ulmo returned to the coasts of Beleriand, to bear them away to Valinor; for his care was for the seas of Middle-earth and the shores of the Hither Lands, and he was ill-pleased that the voices of the Teleri should be heard no more in his domain. Some he persuaded to remain; and those were the Falathrim, the Elves of the Falas, who in after days had dwellings at the havens of Brithombar and Eglarest, the first mariners in Middle-earth and the first makers of ships. Cirdan the Shipwright was their lord.” – The Silmarillion, Of Eldamar and the Princes of the Eldalie.

Annals of Aman(“Morgoth’s Ring”, History of Middle-earth Vol X) märgib selle sündmuse daatumiks Kahe Puu Ajastu 1149. aasta. Haldjad ärkasid Cuivienenis aastal 1050 ja asusid Suurele Rännakule aastal 1105.

Kuid meile antud ka infot, et ta oli elus juba ammu enne Belerian di jõudmist, mis vihjab, et ta tegi kaasa kogu Rännaku(ja oli seega Cuivienenis sündinute hulgas):

Before ever they came to Beleriand the Teleri had developed a craft of boat-making; first as rafts, and soon as light boats with paddles made in imitation of the water-birds upon the lakes near their first homes, and later on the Great Journey in crossing rivers, or especially during their long tarrying on the shores of the ‘Sea of Rhun’, where their ships became larger and stronger. But in all this work Cirdan had ever been the foremost and most intentive and skilful…” – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Selle teadmisega on võimalik arvutada Cirdani ligikaudne vanus Sõrmuse Sõja ajal. Et Kahe Puu Ajastu lõppes Päikese Esimese Tõusuga aastal 1500, siis lihtsa lahutamistehte tagajärjel(1500 - 1149) saame vastuse 351.

Et üks Valarite Aasta oli võrdne 9,582 Päikese Aastaga, siis tuleb teha korrutamistehe(351 x 9,582). Tulemuseks saame u. 3363 aastat.

Seejärel tuleks sellele liita 590(umbes niikaua kestis Esimene Ajastu, kuigi Tolkieni antud daatumid on väga ebakindlad ja päris tõena ei saa võtta), 3441(Teine Ajastu) ja 3019(Kolmas Ajastu kuni Sõrmuse Sõjani):

3363 + 585 + 3441 + 3019 = 10408

Selline on ajavahemik temakohasest esimesest märkest ajaloos kuni Sõrmuse Sõjani.

Kui võtame arvutamise aluseks, et ta sündis Cuivienenis(oletame u. 1100. aastal), siis:

(1500 - 1100) x 9,582 + 585 + 3441 + 3019 = 400 x 9,582 + 585 + 3441 + 3019 = (u.) 3833 + 585 + 3441 + 3019 = 10878

Seega pidi tema vanus Sõrmuse Sõja ajal jääma vahemikku 11300-10500 aastat Päikse järgi.

Cirdan, Falas ja Beleriandi Sõjad

Terve Esimese Ajastu jooksul oli Cirdan Falase haldjate juht :

“…those were the Falathrim, the Elves of the Falas, who in after days had dwellings at the havens of Brithombar and Eglarest, the first mariners in Middle-earth and the first makers of ships. Cirdan the Shipwright was their lord. – The Silmarillion, Of Eldamar and the Princes of the Eldalie.

Falathrimid allusid Doriathi Kuningas Thingolile(Elwele), kes oli kõigi Beleriandi eldarite isand. Cirdan oli aga nende oma isand ja nö Thingoli asemik.

“Now as has been told the power of Elwe and Melian increased in Middle-earth, and all the Elves of Beleriand, from the mariners of Cirdan to the wandering hunters of the Blue Mountains, beyond the River Gelion, owned Elwe as their lord…” – The Silmarillion, Of the Sindar.

Ometi polnud Thingoli võim täielik(vt. ka allpool) ning falathrimid ei kuuletunud tema käskudele mitte alati. Nad jäid eraldatud rahvaks ja polnud täielikult sarnased teiste sindaritega:

But Cirdan and his people remained in many ways distinct from the rest of the Sindar. They retained the old name Teleri(in later Sindarin form Telir, or Telerrim) and remained in many ways a separate folk, speaking even in later days a more archaic language.” – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Esialgu polnud Cirdani meresõitjad küll erilise tähtsusega, sest Morgoth ei julgenud kunagi mereteid pidi oma rünnakuid sooritada ja tema teenrid kartsid vett, kuna selles oli Ulmo jõud. Ometi võib leida kaudseid seoseid, mille järgi juhtusid hiljem paljud ajaloo seisukohalt väga olulised sündmused just Cirdani ja tema rahva tõttu.

“…and Thingol rewarded them with many pearls. These Cirdan gave to him, for they were got in great number in the shallow waters about the Isle of Balar; but the Naugrim had not before seen their like; and they held them dear…” – The Silmarillion, Of the Sindar.

Võib väita, et just tänu neile pärlitele tekkisid Ered Luini päkapike ja Doriathi sindarite vahel püsivad kaubanduslikud suhted ja see omakorda viis hiljem Thingoli tapmise ja Doriathi Hävinguni.

Falase haldjad polnud e riti aktiivsed(võrreldes noldorite kuningriikidega) ka Beleriandi Sõdades, kuna nende maismaajõud oli väike. Esimeses Lahingus piirati nad Angbandi orkide läänepoolse maleva poolt umber ja sunniti Brithombari ja Eglaresti(Falase suurimate linnade) müüride sisse taanduma. Nad pidasid küll piiramisele vastu, kuni noldorid tulid ja piiramisrõnga murdsid, kuid sadamad said kõvasti kannatada ja need tuli uuesti üles ehitada.

Nii Dagor-nuin-Giliathi kui ka Dagor Aglarebi lahingus nad ei osalenud, vaid kindlustasid selle asemel oma tulevikku ja tagalat, juhuks kui Angbandi Piiramine murtakse:

“But the realm of Nargothrond extended to the west of Narog to the River Nenning, that reached the sea at Eglarest; and Finrod became the overlord of all the Elves of Beleriand between Sirion and the sea, save only in Falas. There dwelt those of the Sindar who still loved ships, and Cirdan the ship-builder was their lord; but between Cirdan and Finrod thjere was friendship and alliance, and with the aid of the Noldor the havens of Brithombar and Eglarest were built anew. Behind their great walls they became fair towns and harbours with quays and piers of stone. Upon the cape west of Eglarest Finrod raised the tower of Barad Nimras to watch the western sea, though needlessly, as it proved; for at no time ever did Morgoth essay to build ships or to make war by sea. Water all his servants shunned, and to the sea none would willingly go nigh, save in dire need. With the aid of the Elves of the Havens some of the folk of Nargothrond built new ships, and they went forth and explored the great Isle of Balar, thinking there to prepare a last refuge, if evil came…” – Silmarillion, Of Beleriand and its Realms.

Just Balari saar ja Sirioni suudmeala saidki ülioluliseks hilisematel aastatel, kui kõik ülejäänud Beleriandi kuningriigid põrmu olid varisenud ning sinna kogunesid kõik allesjäänud eldarid ja edainid. Tänu sellele need kaks hõimu püsima jäidki.

Kui Morgoth lõpuks Piiramise murdis ja Dagor Bragollachi lahingus oma vaenlased äkkrünnakuga segi paiskas, tuli aga taas aeg, mil Cirdan pidi oma alamad sõtta viima:

“But King Fingon was hard put to it to hold back the army of Angband that came down from the north; and the battle was joined upon the very plains of Hithlum. There Fingon was outnumbered; but the ships of Cirdan sailed in great strength up the Firth of Drengist, and in the hour of need the Elves of the Falas came upon the host of Morgoth from the west. Then the Orcs broke and fled, and the Eldar had the victory…” – The Silmarillion, Of the Ruin of Beleriand and the Fall of Fingolfin.

Tänu tema meresõitjatele hoiti tõenäoliselt suurem häda mõneks ajaks ära ja Hithlum kui Lääne-Beleriandi kaitserinne jäi esialgu püsima, luues sellega eeldused Viiendaks Lahinguks.

“…and among them was Ereinion Gil-galad, the son of Fingon, whom his father had sent to the Havens after the Dagor Bragollach…” – The Silmarillion, Of the Fifth Battle: Nirnaeth Arnoediad.

Seegi tegu oli hilisemate sündm uste valguses oluline, kuna Hithlumi jäädes oleks Gil-galad tõenäoliselt varem või hiljem langenud, Cirdani juures oli ta aga kaitstud ja jäi ellu selleks, et haldjad Viimse Liidu sõjas Sauroni vastu juhtida. Ilma selleta oleks ajalugu võinud olla sootuks erinev.

Peale Bereni ja Luthieni kangelastegusid tõusis Beleriandis uus lootus ja Maedhrose eestvedamisel koguti kokku pea kõik võimalikud väed, Viiendasse Lahingusse läksid ka Falase haldjad:

“On the appointed day, on the morning of Midsummer, the trumpets of the Eldar greeted the rising of the sun; and in the east was raised the standard of the sons of Feanor, and in the east was raised the standard of Fingon, High King of the Noldor.Then Fingon looked out from the walls of Eithel Sirion, and his host was arrayed in the valleys and the woods upon the east of Ered Wethrin, well hid from the eyes of the Enemy; but he knew it was very great. For there all the Noldor of Hithlum were assembled, together with Elves of the Falas and Gwindor’s company from Nargothrond….” – The Silmarillion, Of the Fifth Battle: Nirnaeth Arnoediad.

Seda võib tõlgendada sedaviisi, et Falase haldjad ei kuuletunud kõikidele Thingoli käskudele(Thingol teatavasti boikoteeris Maedhrose Liitu ja tema riigist läksid sõtta vaid Mablung ja Beleg) ja elasid ikka oma soovide järgi ning nende tegelik valitseja oli Cirdan.

Peale kaotust Nirnaeth Arnoediadis olid Falase haldjad raskes seisus. Morgothi teenrid vallutasid Hithlumi ja seega murdsid ka Falase riiki seni kaitsnud rinde. Parat amatult tuli Morgoth viimaks Cirdani vastu ja falathrimid pidid oma kaunitest linnadest taganema:

“Many fled now to the havens and took refuge behind Cirdan’s walls, and the mariners passed up and down the coast and harried the enemy with swift landings. But in the next year, ere winter was come, Morgoth sent great strength over Hithlum and Nevrast, and they came down the rivers Brithon and Nenning and ravaged all the Falas, and besieged the walls of Brithombar and Eglarest. Smiths and miners and masters of fire they brought with them, and they set up great engines; and valiantly though they were resisted the broke the walls at last. Then the Havens were laid in ruin, and the tower of Barad Nimras cast down; and the most part of Cirdan’s people were slain or enslaved. But some went aboard ship and escaped by sea; and among them was Ereinion Gil-galad, the son of Fingon, whom his father had sent to the Havens after the Dagor Bragollach. This remnant sailed with Cirdan south to the Isle of Balar, and they made a refuge for all that could come thither; for they kept a foothold also at the Mouths of Sirion, and there many light and swift ships lay hid in the creeks and waters where the reeds were dense as a forest. And when Turgon heard of this he sent again his messengers to Sirion’s mouths, and besought the aid of Cirdan the Shipwright. At the bidding of Turgon Cirdan built seven swift ships, and they sailed out into the West; but no tidings of them came ever back to Balar, save of one, and the last…” – The Silmarillion, Of the Fifth Battle: Nirnaeth Arnoediad.

Cirdan, Earendil ja Raevusõda

Cirdani juurde kogunesid aja m öödudes kõik, nii Doriathi, Nargothrondi kui ka Gondolini põgenikud. Turgoni meresõitjad Läände aga ei jõudnud ja esialgu ei tulnud sealt ka abi.

Now Earendil became fast in friendship with Cirdan the Shipwright, who dwelt on the Isle of Balar with those of his people who escaped from the sack of the Havens of Brithombar and Eglarest. With the aid of Cirdan Earendil built Vingilot, the Foam-flower, fairest of the ships of song…” – The Silmarillion, Of the Voyage of Earendil and the War of Wrath.

Earendil seilas läbi raskete katsumuste ja jõudis lõpuks Amanisse ning tänu temale tulid valarid appi Keskmaa haldjatele ja inimestele. Siis puhkes Morgothi ja Valarite vahel Raevusõda. Ning Cirdanil oli selle kõige põhjustamises asjas üpris suur osa.

Cirdan ja Hallid Sadamad

Peale Raevusõda ja sellega kaasnenud muutusi lahkusid paljud eldarid Keskmaalt, aga mitte Cirdan:

“Yet not all the Eldalie were willing to forsake the Hither Lands where they had long suffered and long dwelt; and some lingered many an age in Middle-earth. Among those were Cirdan the Shipwright…” – The Silmarillion, Of the Voyage of Earendil and the War of Wrath.

Tema rajas ühes vähestega, kes Falase hävingust olid temaga koos pääsenud ja siis Balari saarel või Sirioni suudmes elanud(nende hulgas ka Gil-galad), vastselt tekkinud Luunilahe äärde Lindonisse Mithlondi ehk Hallid Sadamad, millede kaudu järgnevate ajastute jooksul lahkusid pea kõik haldjad, kes olid tüdinenud Keskmaast ning soovisid jõuda Valinori. Cirdani meresõitjate abi oli vaja ka edainidel, keda nad transportisid üle mere Numenori:

“Since the boats that were used were of Elvish model, fleet but small, and each steered by one of the Eldar deputed by Cirdan, it would have taken a great navy to transport all the people and goods that were eventually brought from Middle-earth to Numenor./--/But the whole process of migration appears in fact to have occupied at least fifty years, possibly longer, and finally ended only when Cirdan(no doubt instructed by the Valar) would provide no more ships or guides.” – The Peoples of Middle-Earth, The History of the Akallabeth.

Cirdani roll oli suur ka Numenori laevastiku võimsuse kujunemisel, kuna just tema õpetas kuningas Tar-Aldarionile laevaehitust ja muid sellessepuutuvaid asju.

“It is said that his delay was due to the eagerness he had to learn all that he could of Cirdan, both in the making and management of ships, and in the building of walls to withstand the hunger of the sea. – Unfinished Tales, Aldarion and Erendis.

Et Numenori majanduslik võimsus ja eriti selle tõus Teisel Ajastul põhines just nende tugevas koloniaalpoliitikas, mille tähtsaim osa oli seninägematult võimas laevastik, oli ka siin Cirdani roll väga määrav.

Tol ajal elas Keskmaal veel palju kõrghaldjaid ja Lindoni eldarite seas tähtsamateks olid peale Cirdani veel Kõrge Kuningas Gil-galad, Earendili poeg ja Numenori kuninga Elrose vend Elrond(kes valis haldjasoo) ning Thingoli sugulane Celeborn oma naise Galadrieliga.

Cirdan, Sõrmused ja Viimne Liit

Varsti peale Teise Ajastu algust hakkas Sauron Keskmaal taas kuju võtma ja esialgu sai see kuju ilus. Kuid temas hakkas jälle süvenema Morgothi kurjus ning ta üritas selle kauni kuju abil haldjaid petta ja nad enda võimule alistada. Seetõttu läks ta Eregioni, esinedes Annatarina, ja pakkudes neile oma abi ja õpetusi.

Only to Lindon he did not come, for Gil-galad and Elrond doubted him and his fair-seeming, and though they knew not who in truth he was they would not admit him to that land…” – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Õieti tegid. Sest Sauron aitas küll Eregioni seppadel(kellest kuulsaim oli Celebrimbor) valmistada Võimusõrmuseid, ja pealtnäha tegi ka tema seda hea eesmärgi nimel, kuid salaja sepistas ta Mordoris Ühe Sõrmuse, milles oli võim kontrollida kõiki teisi Sõrmuseid ja nende omanikke. Kui haldjad sellest teada said, peitis Celebrimbor Kolm Haldjasõrmust ära, enne kui Sauron sõjaga Eriadori vallutas ja Eregioni laastas.

Sõrmuste saatuse kohta on Tolkienil mitmeid üksteisest veidi erinevaid versioone, kuid üldjoontes on nad suhteliselt sarnased:

“Throughout the Third Age the guardianship of the Three Rings was known only to those who posessed them. But at the end it became known that they had ben held at first by the three greatest of the Eldar: Gil-galad, Galadriel and Cirdan.” – The Lord of the Rings, Appendix B.

Selle esimese versiooni järgi andis Celebrimbor Vilya Gil-galadile(kes loobus sellest enne surma Elrondi kasuks), Nenya Galadrielile ja Narya Cirdanile.

At that time also Gil-galad gave Vilya, the Blue Ring, to Elrond, and appointed him to be his vice-regent in Eriador; but the Red Ring he kept, until he gave it to Cirdan when he set out from Lindon in the days of the Last Alliance. – Unfinished Tales, The History of Galadriel and Celeborn.

Selle versiooni järgi andis Celebrimbor Nenya Galadrielile ning Vilya ja Narya Gil-galadile, kes loovutas Vilya Elrondile. Siin saab Cirdan Narya endale alles Viimse Liidu päevil. Peale nende kahe on veel paar versiooni, mis erinevad üksteisest üpris väiksel määral, peamiselt just Vilya ja Narya esialgse jagamise poolest. Kolmandal Ajastul loovutas Cirdan oma Sõrmuse Gandalfile(Mithrandirile), kuna tollel oli seda nähtavasti palju enam vaja, kui temal.(vt. allpool)

Peale Sauroni rünnakut oli Eriador mõnda aega Sauroni ülemvõimu all ja Lindoni haldjad Ered Luini taha taganenud. Kuid Numenorist t ulid abiväed ja Sauron löödi tagasi. Teise Ajastu sündmustest, mis toimusid Sõrmuste Sõja ja Viimse Liidu vahel, pole mõtet pikemalt rääkida.

Cirdan osales aktiivselt Viimse Liidu sõjas ja oli ühena vähestest tunnistajaks Sauroni, Gil-galadi ja Elendili omavahelisele võitlusele:

“He alone stood by his father in that mortal contest; and by Gil-galad only Cirdan stood, and I. But Isildur would not listen to our counsel.” – The Lord of the Rings, The Council of Elrond.

Kui kõik kolm viimaks langesid, lõikas Isildur Sauroni sõrmest Ühe Sõrmuse ja võttis selle isa veretasuna endale:

“The Ruling Ring passed out of knowledge even of the Wise in that age; yet it was not unmade. For Isildur would not surrender it to Elrond and Cirdan who stood by. They councelled him to cast it into the fire of Orodruin nigh at hand, in which it had been forged, so that it should perish….” – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Cirdani ja Elrondi nõu oli kahtlemata palju enam küps ning tark, kuid Isildur oli leinast ning Sõrmuse laastavast mõjust nii sõge, et ta ei järginud nende soovitusi. Ja nii kestis Sauron Keskmaal veel järgmised 3000 aastat, kuni Sõrmuse Sõjani.

Cirdan ja Arnori sõjad

Peale Viimset Liitu suundus Cirdan tagasi Mithlondi ja elas seal kogu Kolmanda Ajastu. Ta oli sõprussuhetes Arnori kuningatega(hiljem Arthedaini omadega), niikaua kui nende riik kestis ja aitas neid mitmetes sõdades:

Amlaith and his descendants maintained friendship with the Eldar, especially with Cirdan at the Havens. – The Peoples of Middle-Earth, The Making of Appendix A.

Tõenäoliselt andis Elendil just sõpruse märgiks tema valvata ühe kolmest Põhja palantirist, mis seisis Elostirioni tornis terve Kolmanda Ajastu:

“The only Stone left in the North was the one in the Tower on Emyn Beraid that looks towards the Gulf of Lune. That was guarded by the Elves, and though we never knew it, it remained there, until Cirdan put it aboard Elrond’s ship when he left. But we are told that it was unlike the others and not in accord with them; it looked only to the Sea. Elendil set it there so that he could look back with ‘straight sight’ and see Eressea in the vamished West; but the bent seas below covered Numenor for ever.” – The Lord of the Rings, Appendix A.(vt. ka allpool)

Esmakordselt asub tema rahvas sõdades Arthedaini ja Angmari vahel tegevusse III Ajastu 1409. aastal, kui Angmarist tuleb esimene tõsisem rünnak:

It is said that Angmar was for a time subdued by the Elvenfolk coming from Lindon; and from Rivendell, for Elrond brought help over the Mountains out of Lorien.” – The Lord of the Rings, Appendix A.

Oluline roll oli tal ka Arthedaini hävingu kaasa toonud sõjas, tema juurde kogunesid enamus ellujäänud duunedaine, nende hulgas ka kuningas Arvedui poeg Aranarth:

When Cirdan heard from Aranarth son of Arvedui of the king’s flight to the north, he at once sent a ship to Forochel./--/…for the ship had not reached the open sea when a great storm of wind arose, and came with blinding snow out of the North; and it drove the ship back upon the ice and piled ice up against it. Even the mariners of Cirdan were helpless, and in the night the ice crushed the hull, and the ship foundered. So perished Arvedi last-king…” – The Lord of the Rings, Appendix A.

Seega oli Cirdani roll selles sündmuses kahepoolne: ühelt poolt aitas ta säilitada Elendili liini, teiselt poolt uputasid tema meresõitjad(loomulikult mitte meelega) aga Arthedaini Viimase Kuninga. Cirdanil oli teeneid ka selle armee kokkukutsumises, mis Nõidkuninga Arthedaini aladelt uuesti välja lõi ning tema väed lõplikult purustas:

Then Cirdan summoned all who would come to him, from Lindon and Arnor, and when all was ready the host crossed the Lune and marched north to challenge the Witch-king of Angmar.” – The Lord of the Rings, Appendix A.

Cirdan ja Istarid

Umbes Kolmanda Ajastu 1000-ndal aastal, ajal, mil Sauroni vari esmakordselt Suurel e Rohelaanele langes, ilmusid Keskmaa lääneossa istarid, keda inimesed kutsusid võluriteks.

None knew at that time whence they were, save Cirdan of the Havens, and only to Elrond and to Galadriel did he reveal that they came over the Sea.” – The Silmarillion, of the Rings of Power and the Third Age.

Tema oli ainus, kes nägi Istaride maabumist Keskmaa läänekallastel ning võttis nad Hallides Sadamates vastu.

“For Cirdan saw further and deeper than any other in Middle-earth, and he welcomed Mithrandir at the Grey Havens, knowing whence he came and whither he would return.
‘Take this ring, Master,’ he said, ‘ for your labours will be heavy; but it will support you in the weariness that you have taken upon yourself. For this is the Ring of Fire, and with it you may rekindle hearts in a world that grows chill. But as for me, my heart is with the Sea, and I will dwell by the grey shores until the last ship sails. I will await you.”
– The Lord of the Rings, Appendix B.

Cirdan andis talle Narya, Tule Sõrmuse, mis seni oli olnud tema valvata ja lõi aluse sõprusele Mithrandiriga. Tolkien on andnud mitmeid vihjeid, et Mithrandir(Gandalf) külastas Cirdani mitmel korral:

“But on a time it happened that Mithrandir was passing west through Eriador(journeying to see Cirdan, maybe…)” – The Peoples of Middle-Earth, The Making of Appendix A.

“But the last-comer was named among the Elves Mithrandir, the Grey Pilgrim, for he dwelt in no place, and gathered to himself neither wealth nor followers, but ever went to and fro in the Westlands from Gondor to Angmar, and from Lindon to Lorien, befriending all folk in times of need.” – Unfinished Tales, The Istari.

On tõenäoline, et ilma selle Sõrmuseta oleks Mithrandir oma ülesandes läbi kukkunud ja Kolmas Ajastu täiesti teisiti lõppeda võinud. Samas oli see Sõrmus esimeseks tõukeks Sarumani ebausaldusele ja kadedusele Gandalfi suhtes, milleta oleks Sarumani saatus võinud hoopis teistsugune olla.

Cirdan ja Valge Nõukogu

Umbes 1500 aastat peale istaride maabumist Keskmaal oli Dol Gulduri vari kasvamas ja mitmete Tarkade südameisse puges rahutus.

“…and in that time was first made the Council of the Wise that is called the White Council, and therein were Elrond and Galadriel and Cirdan, and other lords of the Eldar, an with them were Mithrandir and Curunir.” – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Cirdani roll ja sõnavõttude rohkus Nõukogus ei paista olevat eriti märkimisväärne, vaatamata tema eale ja tarkusele, peamiselt on Tolkien maininud või kirjeldanud Gandalfi ja Sarumani(Curuniri) vahelisi vaidlusi, kuid kahtlemata ei jäänud Cirdang i tahaplaanile.

Cirdan ja Sõrmuse Sõda

Cirdani roll Sõrmuse Sõjas oli võrreldes eelnevate Keskmaal toimunud suurte sõdadega(Beleriandi sõjad, Raevusõda, Haldjate ja Sauroni Sõda, Viimne Liit, Arnori Sõjad) väga väike. Tema osaks selle sõja eelsündmustes jäi esindatus(saadiku läbi) Elrondi Nõukogul, kuid suurte otsuste tegemisel ja lahingutegevuses ta ei osalenud:

“Beside Glorfindel there were several other councellors of Elrond’s household, of whom Erestor was the chief; and with him was Galdor, an Elf from the Grey Havens who had come on an errand from Cirdan the Shipwright.” – The Lord of the Rings, The Council of Elrond.

Säärase tagasitõmbumise põhjust võib otsida sellest, et ta tundis enda rahva hääbumist ning teadis, et tema lahkumise tund pole enam kaugel.

Cirdani lahkumine

Palju poleemikat ja arutelu on tekitanud küsimus: Kas ja millal lahkus Cirdan Laevameister Keskmaalt?

Variante on mitmeid, kuna Tolkien pole seda kunagi otse välja öelnud. Selge on see, et Keskmaalt ta lahkus, sellekohase lubaduse andis ta juba siis, kui ta Olwe kaaslastest Keskmaale maha jäi:

I will follow that light, alone if none will come with me …” – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Tema saatuseks oli aga lahkuda Keskmaalt Viimase Laevaga:

“But as for me, my heart is with the Sea, and I will dwell by the grey shores, guarding the Havens until the last ship sails. Then I shall await thee. – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Raske on aga määratleda seda Viimast Laeva, kuna selleks on enamasti kutsutud Elrondi oma, kuigi see polnud tehniliselt võttes sugugi viimane haldjalaev, mis Valinori läks. Esimene variant on igatahes see, et Cirdan lahkus koos Elrondi ja tema kaaskonnaga, kuigi “Sõrmuste Isanda” vastav peatükk vaikib sellel teemal.

White was that ship and long was it a-building, and long it awaited the end of which Cirdan had spoken./--/ And latest of all the Keepers of the Three Rings rode to the Sea, and Master Elrond took there the ship that Cirdan had made ready.” – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Sellest lõigust jääb küll mulje, et niinimetatud Viimane Laev(tegelikkuses oli ka hilisemaid) oli just Elrondi oma ja et ka Cirdan lahkus sellel Keskmaalt. Ometi on sellele mitmeid ümberlükkavaid väiteid:

“At the Grey Havens dwelt Cirdan the Shipwright, and some say he dwells there still, until the Last Shi p sets sail into the West. – The Lord of the Rings, Appendix A(Tsitaat Punasest Raamatust).

Kuna Punane Raamat ühes oma täienduste ja lisadega valmis lõplikult alles mõni aeg peale Elrondi lahkumist, siis võib arvata, et Cirdan siiski ei läinud mitte Elrondi laevale. Teine variant on see, et ta lahkus koos isand Tobajussiga(Samwise):

“Among them the tradition is handed down from Elanor that Samwise passed the Towers, and went to the Grey Havens, and passed over the Sea, last of the Ring-bearers.– The Lord of the Rings, Appendix B(sündmuse daatumiks on 1482 M.a.j. ehk siis 61 NA).

Midagi muud selle kohta kirjas pole ja miski seda ka väga veenvalt ümber ei lükka. Kolmas variant on aga see, et ta lahkus ühes Celeborniga(mida pean ise kõige tõenäolisemaks):

“It is said that Celeborn went to dwell there after the departure of Galadriel; but there is no record of the day when at last he sought the Grey Havens, and with him went the last living memory of the Elder Days in Middle-earth.” – The Lord of the Rings, Prologue.

Selge on see, et Cirdan ei saanud lahkuda peale Celeborni, kuna temagi oli elav mälestus Keskmaa Vanadest Aegadest. Et keegi pidi Sadamatesse jääma, selleks et Celeborn üle Mere viia ja et Cirdan oli määratud lahkuma Viimase Laevaga, siis ongi kõige tõenäolisem variant, et ta lahkus koos Celeborniga. Väga võimalik, et koos nende ga lahkusid ka viimased Kaljulõhe elanikud, nende hulgas ka Elrondi pojad Elladan ja Elrohir, kellega koos Celeborn enne oma lahkumist Imladrises elas:

“There, though Elrond had departed, his sons long remained, together with some of the High-elven folk…” – The Lord of the Rings, Prologue.

Kuna Celeborni lahkumise päev pole teada, võib arvata, et see jõudis kätte lihtsalt nii hilja, et Punases Raamatus seda kajastada ei jõutudki. Kuna Punase Raamatu viimane daatum on 172 NA(Findegil lõpetab Minas Tirithi Taani Raamatu koopia), võib arvata, et Celeborni ja Cirdani lahkumine jäigi umbes samasse perioodi, ehk siis Neljanda Ajastu Teise Sajandi Teise Poolde.

Cirdani välimus ja iseloom

Cirdani habe

Cirdani habe on olnud mõistatus väga pikka aega. Põhjuseks on see, et haldjatel ei kasvanud tavaliselt näokarvu ja nad ei ilmutanud mingeid vananemise märke. Ometi kasvas Cirdani lõual pikk habe:

“As they came to the gates Cirdan the Shipwright came forth to greet them. Very tall he was, and his beard was long, and he was grey and old, save that his eyes were keen as stars…” – The Lord of the Rings. The Grey Havens.

Ühegi teise Keskmaa haldja puhul pole Tolkien selli st nähtust märkinud. Christopher Tolkieni või Humphrey Carpenteri avaldatud tekstide hulgas sellele nähtusele otsest seletust pole. Kuid seletuse võib leida sellisest lõigust:

“A note elsewhere in the papers associated with this essay reads: "Elves did not have beards until they entered their third cycle of life. Nerdanel's father [cf. XII:365-66 n.61] was exceptional, being only early in his second.” – Vinyar Tengwar #41.

See informatsiooniallikas(ingliskeelne tolkienistlik ajaleht nimega Vinyar Tengwar) on kanooniline, kuna selle tegijatel on ligipääs “vanameistri” märkmetele. Antud tekstilõigukest on seostatud “Peoples of Middle-earth’is” ilmunud esseega “The Shibboleth of Feanor”.

Kuna teadaolevalt polnud ühelgi teisel Keskmaa haldjal sellist nähtust, võime eeldada, et see “Third Cycle of Life”(ehk siis “Kolmas Elutsükkel”) algas just Cirdani eas (u. 10 000 aasta vanuselt).

Cirdani tarkus ja võim

Cirdanit loeti Tarkade hulka, mistõttu oli ta ka Valge Nõukogu liige. Samuti oli ta vanim haldjas Keskmaal, mistõttu pidi ta juba oma pika elukogemusega ülejäänutest märksa targem olema.

Cirdan oli targem ja kaugelenägevam kõigist Keskmaa elanikest peale Istaride(ja võib-olla ka Tom Bombadili) isegi Elrondist ja Galadrielist, kelle n ägijavõimed ja tarkus olid samuti suurelt tunnustatud:

For Cirdan saw further and deeper than any other in Middle-earth…” – The Lord of the Rings, Appendix B.

“From that night onwards Cirdan received a foresight touching all matters of importance, beyond measure of all other Elves upon Middle-earth.” – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

“He is said in the Annals of the Third Age to have seen further and deeper into the future than anyone else in Middle-earth. This does not include the Istari(who came from Valinor), but must include even Elrond, Galadriel, and Celeborn. – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Peale suure tarkuse ja ettenägelikkuse oli Cirdan ka üks võimsamaid indiviide Keskmaal. Loomulikult on võim ja tarkus Keskmaal tihedalt seotud, kuid nad ei kattu mitte alati. Cirdani võimule(ja tarkusele) andis palju juurde ka tema sugulus Elwe Thingoli(vt. allpool), ühe võimsaima haldjaga üldse ning Narya, Tule Sõrmus, millest ka küll hiljem Gandalfi kasuks loobus(vt. ülalpool).

““Power to defy our Enemy is not in him, unless such power is in the earth itself And yet we see that Sauron can torture and destroy the very hills. What power still remains lies with us, here in Imladris, or with Cirdan at the Havens, oir in Lorien. But have they the strength, have we here the strength to wi thstand the Enemy, the coming of Sauron at the last, when all else is overthrown?”
“I have not the strength,” said Elrond, “neither have they.””
– The Lord of the Rings, The Council of Elrond.

Seega ka võimu poolest olid Cirdan võrdne(või isegi suurem) Galadrieli ja Elrondiga.

Cirdan ja palantirid

The only Stone left in the North was the one in the Tower on Emyn Beraid that looks towards the Gulf of Lune. That was guarded by the Elves, and though we never knew it, it remained there, until Cirdan put it aboard Elrond’s ship when he left. But we are told that it was unlike the others and not in accord with them; it looked only to the Sea. Elendil set it there so that he could look back with ‘straight sight’ and see Eressea in the vanished West; but the bent seas below covered Numenor for ever. – The Lord of the Rings, Appendix A.

On pakutud välja ka selline võimalus, et Cirdan kasutas Elostirioni palantiri Avallone Ülima Kiviga suhtlemiseks ja tema nägemused Keskmaa sündmustest(But even as he said this he received in his heart a message, which he knew to come from the Valar… From that night onwards Cirdan received a foresight touching all matters of importance, beyond measure of all other Elves upon Middle-earth.) pärinesid just sealt:

“…and it is believed that thus he would at whiles see far away even the Tower of Avallone upon Eressea, where the Mast er-stone abode, and yet abides. – The Silmarillion, Of the Rings of Power and the Third Age.

Kuid minu meelest käib selle väite vastu see, et Cirdan sai neid nägemusi valaritelt juba ammu enne palantiri tema kätte andmist. On mõistusevastane, et kui mingi infoedastamise süsteem(mille täpne olemus antud juhul veidi ebaselgeks jääb) on edukalt kestnud juba ligi 7000 aastat, siis lisatakse äkki sellele infokanalile veel üks lüli. Sellega peaks ju ühendus vaid aeglasemaks ja ebakindlamaks muutuma. Seega pean seda varianti ebatõenäoliseks; mulle tundub viide Elostirioni kivile ja selle omadustele iseloomustavat seda, et kivi oli tõesti kasutu, ka Avallone eldaritega suhtlemisel. Minu arvamus on siis, et ta oli vaid palantiride valvur ja hoidja, kuid ta ei kasutanud neid Keskmaa ajaloo seisukohalt olulistes tegevustes.

Cirdani sugulased

Cirdani puhul pole Tolkien kunagi maininud naist ega lapsi. Tõenäoliselt oli ta sedavõrd pühendunud oma laevadele ning armastas sedavõrd merd, et naise jaoks polnud aega ega leidunud armastust. Kuid ometi oli tal sugulasi, ja prominentseid pealekauba:

“Cirdan was a Telerin Elf, one of the highest of those who were not transported to Valinor but became known as the Sindar, the Grey-elves; he was akin to Olwe, one of the two kings of the Teleri, and lord of those who departed over the Great Sea. He was thus also akin to Elwe, Olwe’s elder brother…” – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Tõenäoliselt just sugulus Elwe ja Olwe, telerite kuningatega, oli määrav tema hilisemate liidriomaduste, suure tarkuse ja võimu olemasolus.

My mother was of the Grey-elves of the Falas, and akin to Cirdan himself – there was much mingling of the peoples in Nevrast in the first days of Turgon’s kingship – and I have the sea-heart of my mother’s people.” - Unfinished Tales, Of Tuor and his Coming to Gondolin.

Nii rääkis Voronwe, ainus ellujäänu Turgoni saadikutest, Tuor Haldjasõbrale. Arvatavasti aitas just veresugulus Cirdaniga tal pääseda Osse raevust ja Ulmo säästis teda, ainsana Gondolini meresõitjatest.

Cirdan ja Meri

Cirdan ja Osse

Varajastel aegadel, enne Olwe juhitud telerite lahkumist Läände, oli Osse telerite suur sõber ning ta õpetas neid, kui ta Beleriandi rannikule juhtus tulema.

“…but great was the grief of Osse when Ulmo returned to the coasts of Beleriand, to bear them away to Valinor; for his care was for the seas of Middle-earth and the shores of the Hither Lands, and he was ill-pleased that the voices of the Teleri should be heard no more in his domain. Some he persuaded to remain; and those were the Falathrim, the Elves of the Falas, who in after days had dwelli ngs at the havens of Brithombar and Eglarest, the first mariners in Middle-earth and the first makers of ships. Cirdan the Shipwright was their lord.” – The Silmarillion, Of Eldamar and the Princes of the Eldalie.

Siit võib järeldada, et Cirdan ja tema meresõitjad tundsid Osse vastu erilist sõprust ja see oli tõesti peamiseks põhjuseks, miks nad Beleriandist ei lahkunud. Osse(ja Ulmo) õpetustest ja sõprusest sai Cirdan tõenäoliselt väga palju kasu ning lisa juba kaasasündinud annetele:

“Osse therefore persuaded many to remain in Beleriand, and when King Olwe and his host were embarked upon the isle and passed over the Sea they abode still by the shore; and Osse returned to them, and continued in friendship with them. And he taught to them the craft of shipbuilding and of sailing; and they became a folk of mariners, the first in Middle-earth…” – The War of the Jewels, The Grey Annals.

“But the eastern horn of the island, which was deep-grounded in the shoals off the mouhts of Sirion, was broken asunder and remained behind; and that, it is said, was the Isle of balar, to which afterwards Osse often came…” – The Silmarillion, Of Eldamar and the Princes of the Eldalie.

Ka Cirdan elas peale Falase hävingut Balari saarel ning pole just väga raske leida siin seost kahe asja vahel. Tõenäoliselt külastas Osse Cirdanit ja tema rahvast sageli Falases ning jätkas neid külaskäike ka peale viimaste kolimist Balari saarele.

Cirdan ja Ulmo

Cirdani ja Ulmo vahel oli kahtlemata suur sõprus, kuna Veteisanda soosinguta poleks temast tõenäoliselt sedavõrd võimas meresõitja saanud. Arvatavasti kasutas Ulmo Cirdanit oma sõnumite edastajana haldjatele:

“…and they told also that Ulmo had come to Cirdan, giving warning that great peril drew nigh to Nargothrond.
Hear the words of the Lord of Waters!” said they to the King. “Thus he spoke to Cirdan the Shipwright…””
– The Silmarillion, Of Turin Turambar.

“Herein, it is said, the power of Ulmo was shown. For he gathered tidings of all that passed in Beleriand, and every stream that flowed from Middle-Earth to the Great Sea was to him a messenger, both to and fro; and he remained also in friendship, as of old, with Cirdan and the Shipwrights at the Mouths of Sirion. – Unfinished Tales, Of Tuor and his Coming to Gondolin.

Ulmo hoiatas teda ka mitmete teiste asjade eest ning Ulmo abiga[tõenäoliselt võib selle valarite hääle(millest allpool antud tsitaadis juttu on) ja Ulmo hääle vahele tõmmata võrdusmärgi] saadud ettenägelikkus oligi võib-olla põhjus, miks Cirdan suutis vältida suuremaid hävinguid ja isegi nende puhul taganemine edukalt läbi viia(nt. Falase häving ja taganemine Balari saarele):

“But even as he said this he received in his heart a message, which he knew to come from the Valar, though in his mind it was remembered as a voice speaking in his own tongue. And the voice warned him not to attempt this peril; for his strength and skill would not be able to build any ship able to dare the winds and waves of the Great Sea for many long years yet. “Abide now that time, for when it comes then will your work be of utmost worth, and it will be remembered in song for many ages after.” “I obey,” Cirdan answered…From that night onwards Cirdan received a foresight touching all matters of importance, beyond measure of all other Elves upon Middle-earth. – The Peoples of Middle-Earth, The Last Writings.

Kasutatud materjal

Tolkien, J.R.R. The Lord of the Rings,
Prologue
The Fellowship of the Ring
2. Book, Chapter I
The Return of the King,
2. Book, Chapter IX
Appendices A, B.
Tolkien, J.R.R. The Silmarillion,
Quenta Silmarillion, Chapters III, X, XIV, XVIII, XX-XXI, XXIV
Of the Rings of Power and the Third Age
Tolkien, J.R.R. The Unfinished Tales,
Of Tuor and his Coming to Gondolin
Aldarion and Erendis
The History of Galadriel and Celeborn
The Istari
Tolkien, J.R.R. The History of Middle-Earth
The Lost Road and Other Writings
The Later Annals of Beleriand
Quenta Silmarillion
Morgoth’s Ring
The Annals of Aman
The War of the Jewels
The Grey Annals
The Tale of Years
Quendi and Eldar
The Peoples of Middle-Earth
The History of the Akallabeth
The Making of Appendix A
The Last Writings
Elvish Linguistic Fellowship, Vinyar Tengwar nr. 41

http://valarguild.org/varda/Tolkien/encyc/papers/Cirdan.htm

Autor Nolwendil, Keskmaa Ordu