Edainid

Inimeste päritolu

Inimesed on Iluvatari nooremad lapsed, kes pärivad Arda haldjatelt. Erinevalt haldjatest on inimesed surelikud, nad pole igaveseks Ardaga seotud, vaid nende hinged lahkuvad sealt peale surma. See on Iluvatari Kink inimestele, mida peetakse kibedaks, kuid samas ka kadestatakse.

 

Inimesed ärkasid Hildorienis, Keskmaa idapoolses osas, ajal, mil Päike esmakordselt tõusis. Peatselt sai Morgoth oma teenrite kaudu teada inimeste ärkamisest ning pidades seda sündmust äärmiselt tähtsaks, jättis ta Angbandi Sauroni juhtimise alla ja läks isiklikult Hildorieni. Tema plaan oli inimesed korrumpeerida ja oma võimu alla haarata ning hiljem kasutada neid sõjas Beleriandi haldjate vastu. Tema plaan õnnestus ainult osaliselt. Inimeste südametele langes Morgothi vari ning nad hakkasid teda austama kui jumalat. Kuid nende arv oli veel väike ja teated noldorite kuningriikide jõu kasvust sundisid Morgothit Angbandi naasma, misjärel inimesed jäid tema vähemvõimekate teenrite valitsuse alla. Peatselt mitmed inimeste hõimud tõstsidki Morgothi vasallide vastu mässu ja põgenesid Läände, jõudes lõpuks Beleriandi. Nii said alguse edainid, kes haldjasõpradena võtsid osa heitlusest Angbandi võimu vastu.


Bëori Koda

Iseloomustus:

Välimuselt olid Esimese koja inimesed mustade või pruunide juustega ja hallisilmsed. “Inimestest sarnanesid nemad kõige enam noldoritega ja olid neile kõige kallimad.”
Noldorite sarnased olid nad ka iseloomult, olles innukad, osavate käte, kiire taibu ja pika mäluga. Bëori rahvas oli pigem kaastundlik kui pilkehimuline. Nende perekonnad olid arvatavasti tavaliselt kahe- või kolmelapselised.

On teada, et edainide eluiga pikenes, kui nad jõudsid Beleriandi. Bëori Vana suri 93-aastasena. Inimeste lühike elu ja vanadussurm üllatasid ja kurvastasid Beleriandi eldareid.

Bëori rahva keel meenutas sõnadelt ja vormilt haldjakeelt (ilmselt sindarini). Keeleline sarnasus tulenes kokkupuutest Eriadoris elavate pimedusehaldjatega, kellelt inimesed palju õppisid. Kirja võtsid nad üle haldjailt. Ilmselt ei olnud kirjutamisoskus väga laialt levinud, vaid peamiselt Koja eliidi oskus.

Bëori rahva eluasemeid ei ole kirjeldatud, kuid võib arvata, et tavalisteks elamuteks olid palkmajad ning et asulate kaitseks rajati puitkindlustusi.

Tähtpäevadest olid tähtsaimad ilmselt sellised siirderiitused nagu pulmad ja matused.
Matmine toimus kääbastesse, tõenäoliselt pandi surnule kaasa hauapanuseid. Mida tähtsam oli lahkunu ühiskondlik positsioon, seda suurem oli tema kääbas ja rikkamad hauapanused.

Enne Beleriandi tulekut jutustasid inimesed haldjailt pärinevate teadete põhjal lugusid valaritest – Valgusest Läänes. Haldjailt olid inimesed õppinud ka mõningate muusikainstrumentide valmistamist. Valareid nimetati jumalaiks, kuid alguses oli ettekujutus nendest üsna udune. Beleriandi saabumise järel pärast Felagundilt kuuldut kujunes jumalate panteon ilmselt selgemini välja.

Inimesed laulsid kangelaslaule ning räägiti ja lauldi ka legende eldaritest.
Bëori koja suurimaks reliikviaks oli Barahiri sõrmus – selle andis Barahirile Finrod Felagund tänutäheks elupäästmise eest Dagor Bragollachis, Äkilise Leegi lahingus. Sõrmust anti edasi isalt pojale ning Kolmandal Ajastu lõpul jõudis see Aragorn II kätte.

Asustus:

Estolad
o geograafiline iseloomustus
Ida-Beleriandi osa Celoni jõe idakaldal, Nan Elmothi metsast lõunas. Kirjeldatud kui “rohelist ja viljakat maad”.
o pindala
9216 km2
o riigikord
Rahvast valitses pealik, kelle võim läks edasi isalt pojale.
o riigikeel
Bëori hõimu keel.

Dorthonion ja Ladros
o geograafiline iseloomustus
Dorthonion on kõrgmaa, mis asub Beleriandi põhjaosas. Taimestikuna on esile toodud männimetsad.
o pindala
8448 km2
o riigikord
Rahvast valitses pealik, kelle võim läks edasi isalt pojale.
o riigikeel
Bëori hõimu keel.


Bëori Koja ajalugu:

Üle kolmesaja aasta oli möödunud noldorite tulekust Beleriandi, kui sinna saabusid esimesed inimesed, Bëori rahvas. Nad tulid üle Ered Luini Ossiriandi ning seal nägi neid esimesena noldoritest Finrod Felagund:

“Kaua vaatas Finrod neid ja tema südames tärkas armastus nene vastu; kuid ta jäi puude vahele seni, kuni kõik olid uinunud. Siis läks ta magava rahva keskele ja istus nende kustuva lõkke äärde, kus keegi ei pidanud valvet; ning ta võttis kätte algelise harfi, mille Bëor oli kõrvale pannud, ja tegi sellel muusikat, millesarnast inimesed eales polnud kuulnud /../”
(Silmarillion, lk 134)

Alguses arvasid inimesed, et Finrod on valar, kelle kohta nad teadsid, et nad elavad kaugel Läänes. Mõnede arvates oli soov leida valareid nende rändamise põhjuseks, nende rahva minevikust ei olnud aga palju teada:

“Aga kui Felagund esitas talle küsimusi inimeste ärkamise kohta ja tahtis teada nende rännakutest, siis ei osanud Bëor palju öelda. Ta ei teadnudki suurt midagi, sest tema rahva esiisadest oli säilinud ainult vähe lugusid ja vaikus oli langenud mälestustele. “Meie taga on pimedus,” ütles Bëor, “ning me oleme pööranud sellele selja ja ei soovi minna sinna tagasi isegi mõtetes. Meie südamed on pöördunud läände ja me usume, et seal leiame me Valguse.”
(Silmarillion, lk 135)

Kui Finrod elas nende hulgas, õpetas ta neile palju sellest, mis maailmas tegelikult toimub. Kuna Bëori rahva keel sarnanes paljuski haldjakeelega, oli Finrodil lihtne see kiiresti ära õppida, nii sai ta inimestega palju rääkida ning neile palju õpetada sel ajal, kui ta nende seas elas. Inimesed armastasid seetõttu Finrodi ja võtsid ta endale isandaks ning olid edaspidi tema kojale ustavad.

Inimeste tulek Ossiriandi ei olnud rohehaldjaile meeltmööda ning nad saatsid Felagundi juurde saadikud sõnumiga, et inimesed Ossiriandist lahkuksid. Finrodi nõuandel koguski Bëor oma rahva kokku ning juhtis nad Celoni jõe idakallastele Nan Elmothi metsast lõunas, Fëanori poegade Amrodi ja Amrase maadele. Seda maad hakati kutsuma Estoladiks, mis tähendab laagrit. Kui Finrod aasta pärast pöördus tagasi oma maale, läks Bëor temaga, usaldades hõimu valitsemise oma vanemale pojale Baranile. Bëor (mis tähendab vasalli – see nimi anti talle, kui ta asus Finrodi teenistusse) jäi Nargothrondi kuninga teenistusse kogu eluks. Ta suri 93-aastasena ning tema surm, mis ei olnud tingitud ei haavast ega haigusest, täitis eldarid kurbusega, sest nad mõistsid, et inimesed kustuvad kiiresti ning surevad vanadussurma ning seeläbi kaotavad nad oma sõbrad.

Inimesed ei jäänud Estoladi pidama. Suurem osa Bëori rahvast tuli Dorthonioni ja elas sealseil maadel, mida valitses Finarfini hõim. Osad jäid ka maha ning paljud elasid seal koos teiste hõimudega. Oli ka neid, kes tahtsid rännata mööda omaenese radu ning olid Estoladis rahulolematud. Nad kartsid valgust eldarite silmis ning nende hulgas tekkis vastuolusid, milles oli märgata Morgothi varju. Rahulolematute juhtideks olid Bereg Bëori hõimust ja Amlach, üks Marachi pojapoegadest. Mõistes Morgothi kurjust loobus Amlach soovist Beleriandist lahkuda, kuid Bereg viis talle järgneda soovijad tagasi üle mägede Eriadori ning nende saatus on teadmata.
Boromir, Vana Bëori Boroni pojapoja pärija nimetati Dorthonioni ja Ladrose Isandaks ning sealne maa anti tema rahvale.

Dorthonioni ja Ladrosesse jäi sinnaläinud Esimese Koja rahvas pidama kuni Dagor Bragollachi, Äkilise Leegi lahinguni, kus suurem osa neist hukka sai. Pärast seda sulandusid Bëori koja riismed teiste kodade hulka.

Barahir, Boromiri pojapoeg, päästis selles lahingus kuningas Finrodi ja tänutäheks kinkis haldjas talle oma sõrmuse. Tema vanem vend Bregolas oli hukkunud rünnakus, külg-külje kõrval Fingolfini poegade Angrodi ja Aegnoriga. Barahirist sai seeläbi Bëori koja Isand, ja kuigi allesjäänud rahvas oli põgenenud Hithlumi, keeldus ta Dorthonioni maha jätmast. Järjest kahaneva rühma vaprate meestega pidas Barahir seal pikalt sissisõda, kuni Morgothi teener Sauron reetmise läbi nende rühma salajase peidupaiga teada sai ning nad tappis. Ainus ellujääja oli Beren, Barahiri poeg, kes viibis rünnaku hetkel peidupaigast eemal. Ta oli viimane Bëori kojast, kes Dorthonionist lahkus ning pärast raskeid rännakuid Doriathi jõudis. Seal kohtus ta Lúthien Tinúvieliga ning koos tõid nad ära Silmarili Morgothi raudkroonilt. Bereni ja Lúthieni lapselaps oli Elwing, Õnnistatud Ëarendili ema.


Prominentsed isikud läbi ajaloo (kronoloogilises järjekorras):

Bëor Vana (262 – 355) oli selle rahva juht, kes esimesena inimestest sisenesid Beleriandi ja võitsid noldorite sõpruse. Aastal 310 kohtus ta Finrodiga ning aastapärast asus ta teenistusse, kuhu jäi elu lõpuni.

Baran – Bëori poeg, võttis üle rahva juhtimise siis, kui isa läks Finrodi teenistusse.

Belen – Bëori noorem poeg, Beldiri isa ja Belmiri vanaisa. Belmir abiellus Adaneliga, Marachi lapselapsega. Nende poeg oli Beren, kes oli Emeldir Mehise, Barahiri naise, isa.

Boron – Barani vanem poeg, Boromiri ja Belegori isa.

Boromir – (338 – 432) Esimene Ladrose Isand. Tema pärija oli poeg Bregor.

Bregor – (359 – 448) Bregoril oli viis last: kolm tütart Gilwen, Hirwen ja Bregil ning kaks poega – Bregolas ja Barahir. Bregil abiellus Arachoniga ja tema lapsed olid Brandir ja Beldis. Beldis lahkus oma hõimlaste maalt ja elas Haladini Koja Handiri naisena Brethilis. Nende poeg oli Brandir Lombakas.

Bregolas – Bregori vanem poeg. Oli Ladrose Isand oma isa surmast kuni ta hukkus Dagor Bragollachis. Tal oli tütar Beleth ja kaks poega, Baragund ja Belegund.

Belegund – Bregolase poeg. Jäi koos vennaga Dorthonioni ka pärast Beleriandi hävingut. Lõpuks leidis Sauron nad Gorlimi reetlikkuse tõttu ning nad tapeti. Belagundi tütar oli Rían.

Baragund – Bregolase poeg. Jäi koos vennaga Dorthonioni ka pärast Beleriandi hävingut. Lõpuks leidis Sauron nad Gorlimi reetlikkuse tõttu ning nad tapeti. Baragundi tütar oli Morwen Eledhwen.

Barahir – (400 – 460) Oli Bregolase noorem vend. Ta abiellus Emeldir Mehisega ja neil oli poeg Beren ja tütar Hiril. Barahir päästis Dagor Bragollachis Finrodi elu ja tänutäheks andis Finrod talle oma sõrmuse. Barahiri Sõrmust anti isalt pojale edasi veel ka Kolmandal Ajastul. Barahir sai pärast venna surma Ladrose Isandaks ning jäi Dorthonioni kuni Sauron teda läbi Gorlimi reetmise võitis.

Beren – (432 – 465 – 505). Nimetatud Ermabwediks, Camlost Tühjakäeliseks ja Erchamion Ühekäeliseks. Beren oli ainus, kes Dorthonioni jäänud meestest ellu jäi ning sealt viimaks põgenes. Ta jõudis Doriathi, kus nägi Lúthieni, kuningas Elu Thingoli ja Meliani tütart. Beren nimetas Lúthieni Tinúvieliks ning suur oli nende armastus. Koos võitsid nad Morgothit ja tõid tagasi ühe Silmarili tema raudkroonilt. Beren suri Carcharothilt saadud haavadesse, kuid Lúthien järgnes talle Mandose saalidesse ja tema laul liigutas Mandost nii, et too läks Manwë jutule. Lúthienil lubati Beren ellu tagasi tuua oma surelikkuse hinnaga. Mõnda aega said nad elada koos Keskmaal, kuni surelike saatus tabas neid mõlemaid.

Rían – (451 – 473). Belegundi tütar. Abiellus Huoriga. Tema elu oli lühike ja lõppes ahastuses Haudh-en-Ndenginil, aga tema poeg oli Tuor.

Morwen – Morwen Eledhwen oli Baragundi tütar. Ta sai Húrini naiseks, neil oli kolm last: poeg Túrin ja tütred Lalaith, kes suri lapsena, ja Nienor Níniel. Morweni saatus oli traagiline ja ta suri kerjusena oma laste haual Brethilis.

Dior – (470 – 509) Bereni ja Lúthieni poeg ja ainus laps. Teda nimetati Eluchíliks – Thingoli Pärijaks. Ta abiellus Nimlothiga. Diori tapsid Fëanori pojad Teises Vennatapus. Tema pojad olid Eluréd ja Elurín, kes hukkusid, ja tema tütar oli Elwing Valge.

Elwing – Pärast Doriathi hävingut põgenes Sirioni suudmetesse, kus temast sai Eärendili naine. Nende pojad olid Elrond ja Elros.

 


Halethi Koda

Iseloomustus:

Haladinid sarnanesid välimuselt Bëori rahvaga, olles tumedapäised ja hallisilmsed, aga olid kasvult väiksemad. Nad ei olnud nii innukad õppima kui Bëori rahvas. Haladinid kasutasid vähe sõnu ega armastanud rahvakogunemisi. Paljud neist eelistasid üksindust ja rändasid vabalt rohelistes metsades. Eldarite kaunid maad täitsid neid endiselt imestusega, kuid lääne kuningriikides olid nende päevad lühikesed ja õnnetud. Üldiselt võis keskmine vanus ulatuda 75-80 eluaastani. Perekonnad olid arvatavasti tavaliselt kahe- kolmelapselised.

Haladinide keel sarnanes Bëori rahva keelega. Ilmselt olid nad Bëori rahva sugulashõim ning nende keeled pärinesid ühest algkeelest.
Kirjakunsti võtsid nad üle haldjailt. Pole täpselt teada, aga üldiselt võib arvata, et eriti selle rahva hulgas polnud kirjaoskus kuigi laialt levinud, olles võib-olla ainult koja eliidi oskus.

Elati ilmselt palktaredes, mis Thargelionis asusid eraldi majapidamistena. Ephel Brandir Brethili metsas oli seevastu palktaraga kindlustatud asula.
Sellelgi rahval olid tähtsaimad tavad ilmselt sellised siirderiitused nagu pulmad ja matused. Haladinid matsid oma surnud kääbastesse, surnule pandi kaasa hauapanuseid. Mida tähtsam ühiskondlik positsioon, seda suuremad olid kääpad ja rikkamad hauapanused.

Tõenäoliselt jutustati ka selle rahva hulgas enne Beleriandi tulekut haldjailt pärinevaid lugusid valaritest. Kindlasti lauldi laule vapratest tegudest ning Beleriandis ka legende eldaritest.


Asustus:

Thargelion
o geograafiline iseloomustus
Maa Gelioni taga. Gelioni, Sinimägede ja Ascari vahele jääv paikkond.
o pindala
15 436 km2
o riigikord
Thargelionis elades puudus neil kindel sotsiaalne struktuur, mida oleks võinud riigiks nimetada.
o riigikeel
Haladinide keel.

Estolad
o geograafiline iseloomustus
Ida-Beleriandi osa Celoni jõe idakaldal, Nan Elmothi metsast lõunas.
Kirjeldatud kui “rohelist ja viljakat maad”.

Brethili mets
o geograafiline iseloomustus
Doriathist läände jääv mets, asub Teiglini ja Sirioni jõgede vahel.
o pindala
5068 km2
o halduskeskus
Ephel Brandir
o riigikord
Rahvast valitses pealik, kelle võim läks edasi isalt pojale. Kui pärijat ei olnud, valis hõim endale pealiku.
o riigikeel
Haladinide keel.


Halethi Koja ajalugu

Haladinid jõudsid Beleriandi teistena, tulles samuti üle mägede Ossiriandi. Kohates rohehaldjate ebasõbralikkust, asusid nad elama Thargelioni, maale, mis asus Ossiriandist põhjas ja kuulus Fëanori pojale Caranthirile. Viimase rahvas pööras neile vähe tähelepanu ja nii elasid nad mõnda aega rahus. Kuid Morgoth, tahtes teha inimestele võimalikult palju kurja, saatis välja orkisalgad. Röövsalgad suundusid itta ja hiilisid mööda noldorite piiramisrõngast. Päkapikkude teed pidi tulid nad üle Ered Lindoni ja ründasid haladine. Haladinidel ei olnud isandaid ja nad elasid hajutatult, iga majapidamine eraldi, olles seega väga haavatavad. Haldad, üks kartmatu ja isandlik mees nende hulgast, suutis siiski koondada enda ümber kõik julged mehed. Nad taandusid maalapile Ascari ja Gelioni jõe vahel, ehitades sinna ühest jõest teiseni ulatuva palktara, mille taha toodi varjule kõik naised ja lapsed, keda päästa suudeti. Orkid piirasid neid seal, kuni haladinide toiduvarud lõppesid. Haldad ja tema poeg Haldar hukkusid rünnakus, kuid Haldadi tütar Haleth, kes oli tugev ja südamelt julge, hoidis rahva koos. Viimasel hetkel jõudis neile appi Caranthir koos oma vägedega ning lõi orkisalga puruks.

Haladinid valisid Halethi oma pealikuks ja tema juhtimisel suundusid nad Estoladi, kuhu ei jäänud aga kauaks pidama. Haleth soovis liikuda edasi lääne poole ja nii juhatas ta oma rahva läbi ohtliku maa Õuduse Mägede ja Meliani Loori vahel. Teekond oli ränk ja rahvas kandis kaotusi, kuid viimaks ületasid nad Brithiachi. Kuigi paljud kahetsesid teeleminekut, ei saanud nad enam tagasi pöörduda. Nad elasid sõltumatute kogukondadena Talath Dirneni metsades teisel poole Teiglini jõge. Osad lahkusid ja jõudsid lõpuks Nargothondi kuningriiki. Enamik aga armastas emand Halethit ja järgnes talle. Haleth juhtis nad Brethili metsa Teiglini ja Sirioni vahel, ja sinna kogunes kurjadel päevadel suur osa nende laialipuistatud rahvast. Felagund, olles kuulnud Halethi rahva kannatustest, palus Thingolit, et nad seal elada võiks. Thingol lubas, kuid seadis tingimuseks, et rahvas peab hoidma Teiglini koolmeid vaenlaste eest.

Emand Haleth valitses oma rahvast surmani, siis läks valitsemisõigus tema vennapojale Haldanile, kuna ta ise ei olnud abiellunud ega lapsi saanud.
Väliselt sarnanesid nad Bëori rahvale, olles tumedajuukselised, kuid nad olid lühemad. Ka iseloomult erinesid nad Esimesest Kojast:

“/…/ kuid selle inimesed olid väiksemad ja ei olnud nii innukad õppima; nad kasutasid ka vähe sõnu ega armastanud rahvakogunemisi. Paljud neist eelistasid üksindust ning rändasid vabalt rohelistes metsades. Eldarite kaunid maad täitsid neid endiselt imestusega. Kuid Lääne kuningriikides olid nende päevad lühikesed ja õnnetud.”
(Silmarillion, lk 142)

Haladinide peamiseks elupaigaks oli Ephel Brandir, taraga ümbritsetud kompleks Amon Obeli künkal keset metsa. Orkide pealetungid ja Sauroni asumine Minas Tirithisse ei pannud neid oma kodudest lahkuma. Kui orkid tulid rünnakule, panid haladinid nende vastu väe välja. Neid juhtis Halmir, Haldani poeg ning neile tulid appi Doriathi piirivalvuid Beleg Vägivibu juhtimisel.

Viienda Lahingu eel, kui Maedhros saatis kõigile sõna sõjaväed valmis panna, kogus Halmir kokku haladinide väed. Ta suri aga aasta enne lahingu algust ja rahva juhiks sai Haldir, tema poeg. Nirnaeth Arnoediadi, Loendamatute Pisarate lahingus hukkus Haldir koos enamuse oma meestega Fingoni armee koosseisus võideldes.

Siis valitses haladine Haldiri poeg Brandir, viimane Haldiri liinist, ning tema päevil tuli Brethili metsa Túrin. Túrin tappis Brandiri, kuna arvas teda endale valetavat oma õe ja ema kohta.

 

Prominentsed isikud läbi ajaloo (kronoloogilises järjekorras):

Haldad – Juhtis oma hõimu Beleriandi aastal 312. Langes koos oma poja Haldariga 375. aasta orkirünnakus Thargelionis.

Haleth – (341 – 420) Haldadi tütar, võttis üle rahva juhtimise pärast isa ja venna surma. Tõi oma rahva läbi Nan Dungorthebi Brethili metsa, kuhu nad jäid elama kuningas Thingoli nõusolekul. Haleth ei abiellunud.

Haldan – Haldari poeg, valitses haladine pärast Halethi surma. Tema poeg oli Halmir.

Halmir – (390 – 471) viimane Halad Pika Rahu ajal. Eluajal ootas ta sõja saabumist, kuid suri aasta enne Loendamatute Pisarate Lahingut.

Haldir – (414 – 472) Oli Halmiri vanem poeg, sai pärast isa surma Haladiks. Abiellus Glóredheliga Hadori Kojast. Langes Loendamatute Pisarate Lahingus.

Handir – (441 – 499) Haldiri poeg. Ta abiellus Beldisega Beori Kojast. Nende poeg oli Brandir.

Brandir – Handiri poeg, tuntud kui Brandir Lombakas. Tal ei olnud lapsi, sest armastas Nínieli, kes ta armastusele ei vastanud. Túrin tappis Brandiri. Tema surmaga lõppes Haldiri liin.

Hundar – (418 – 472) Oli Halmiri noorem poeg. Hukkus Loendamatute Pisarate Lahingus. Tema lapsed olid Hundad ja Hunleth. Hundadi poeg oli Hardang.

Hardang – (470 – 502) Tema valiti pärast Brandiri surma Haladiks. Ta süüdistas Húrinit mõrvas ja kutsus kokku nõukogu, kuid lõpuks puhkes mäss ja Hardang, viimane Brethili Halad, tapeti oma rahva poolt.

Hiril – Halmiri noorem tütar. Abiellus Enthoriga. Tema tütrel Melethil oli Agathoriga kaks poega: Hunthor ja Manthor.

Hunthor – (467 – 499) Melethili ja Agarothi poeg, järgnes truult Túrinile lohejahile. Kukkuv kivi tappis ta.

Manthor – (469 – 502) Melethili ja Agarothi poeg, kaitses nõukogus Húrinit ja tapeti ülestõusus. Sellega lõppes Halethi järeltulijate liin.

Hareth – Halmiri vanem tütar. Abiellus Galdoriga Dor-Lóminist. Tema järglased arvatakse Hadori Kotta. Kuid selles liinis elas Halethi Koda edasi.

 

 


Hadori Koda

Iseloomustus:

Kolmanda Koja inimesed olid tugevad ja pikakasvulised. Enamik neist olid heledapäised ja sinisilmsed. Iseloomult olid nad innukad, julged ja vankumatud, sõjakaimad Kolmest Kojast. Olid äkilise vihaga, aga samas rõõmsameelsed.
Nagu kahe eelneva koja puhulgi, pikenes selle rahva eluiga pärast Beleriandi jõudmist. Võisid elada umbes 80-aastaseks. Kõige tavalisemad olid ilmselt kahe- või kolmelapselised perekonnad.

Kolmanda Koja keel oli teistsugune kui Bëori rahval ja haladinidel. Dor-lóminis elades kõneldi Hadori Kojas ainult haldjakeelt, kuid vana keel ei ununenud ja selle baasil arenes hiljem numenoori kõnekeel adunaic.

Võtsid samuti kirja üle haldjailt. Selle rahva hulgas võis kirjaoskus olla rohkem levinud kui teiste inimeste juures, sest Esimese Ajastu inimtsivilisatsioonidest oli Hadori koja oma võimsaim ja enim arenenud.

Eluasemeteks olid suuremas osas ilmselt palkmajad. Dor-lóminis võis olla ka kiviarhitektuuri. Kindlustustel kasutati puitu ja kivi.

Tähtsaimad olid ilmselt sellised siirderiitused nagu pulmad ja matused.
Maeti kääbastesse, surnule pandi kaasa hauapanuseid. Mida tähtsam ühiskondlik positsioon, seda suuremad olid kääpad ja rikkamad hauapanused.

Enne Beleriandi tulekut levisid suulise pärandina haldjailt pärinevad lood valaritest – Valgusest Läänes. Beleriandis kujunes ettekujutus valaritest täpsemaks. Kindlasti lauldi selleski kojas kangelaslaule ning suurema tõenäosusegagi kui teistes kodades räägiti seal legende eldarite tegutest ja ajaloost.

Religioon võis üsna sarnaneda Bëori kojas kehtivate uskumustega, seda just Beleriandis elades. Valareid nimetati jumalaiks. Kokkupuutes haldjatega kujunes ettekujutus valaritest ja nende hierarhiast selgemaks – varem oli neil olnud udune ettekujutus millestki, mille kohta nende informandid – Eriadori morikvendid – väga palju öelda ei osanud.


Asustus:

Estolad
o geograafiline iseloomustus
Ida-Beleriandi osa Celoni jõe idakaldal, Nan Elmothi metsast lõunas. Kirjeldatud kui “rohelist ja viljakat maad”.
o pindala
9216 km2
o riigikord
Rahvast valitses pealik, kelle võim läks edasi isalt pojale.
o riigikeel
Marachi rahva keel.

Dor-lómin
o geograafiline iseloomustus
Hithlumi lõunaosa. Hithlum oli kõige loodepoolsem noldorite riik Keskmaal. mille rajas Fingolfin. See oli suletud tasandik, kindlustatud lõunast, idast ja läänest Ered Wethrini ja Ered Lomini ahelikuga, avatud ainult põhjast.
o pindala
7603 km2
o riigikord
Valitsemisõigus läks edasi vereliini pidi, Dor-lómini isand oli vasallisuhteis Hithlumi kuningaga.
o riigikeel
Haldjakeel.


Hadori Koja ajalugu:

Kolmanda Koja rahvas jõudis Beleriandi aasta pärast haladine. Nende rahvas oli kõige arvukam ja nad liikusid korrastatud salkades, nii et Ossiriandi haldjad peitsid end nende tulekul ära ja ei takistanud neid. Selle pikakasvulise ja sõjaka hõimu pealikuks oli Marach. Kui ta kuulis, et Bëori rahvas elab ilusal ja viljakal maal Estoladis, liikus ta edasi mööda Päkapikkude teed ning jäi oma rahvaga laagrisse Barani, Bëori poja, eluasemetest kagus. Marachi ja Bëori rahvad elasid Estoladis suures sõpruses.

Kui Fingolfin kõigi noldorite kuningana saatis saadikud inimesi tervitama, lahkusid paljud noormehed oma rahva hulgast, et astuda haldjakuningate teenistusse. Ka Malach, Marachi poeg, oli nende seas ja ta elas neliteist aastat Hithlumis, kus õppis ära haldjate keele ja kus talle anti nimeks Aradan.

Liikudes Estoladist edasi, suundus suurem osa Aradani rahvast läände ning osa neist jõudis Hithlumi. Marach ise jäi küll Estoladi elu lõpuni. Aradani poeg Magor läks koos paljude kaaslastega mööda Sirioni kallast edasi ja elas mõnda aega Ered Wethrini lõunanõlvade vahelistes orgudes.

Malach Aradani pojapoeg ja Hatholi poeg Hadol Lórindol astus Fingolfini teenistusse juba noormehena ning kuningas kiindus temasse väga. Selle tõttu usaldas Fingolfin talle Dor-Lómini, Hithlumi lõunaosa, valitsemisõiguse. Sellele maale koondas Hadol enamiku oma hõimlastest ja temast sai edainide võimsaim pealik. Selles kojas räägiti üksnes haldjakeelt, kuid nende oma keel ei vajunud unustusse ja sellest arenes hiljem numenoorlaste keel adunaic.

Hadori Koda olid Beleriandis kõige arvukam inimeste kodadest ning nende riik oli võimsaim. Hadori rahvas oli tugev ja pikakasvuline ning enamasti heledate juuste ja siniste silmadega. See rahvas talus hästi pakast ja pikki rännakuid, nii ei kartnud nad Piiramise ajal aeg-ajalt võtta ette teekonda kaugele põhja ja valvata seal Vaenlase üle. Hadori rahvas oli innukas, julge ja vankumatu; nad olid küll äkilise vihaga, kuid rõõmsameelsed.

Hadori pojad olid Galdor ja Gundor; ning Galdori pojad olid Húrin ja Huor. Húrini poeg oli Túrin Glaurungitapja; ning Huori poeg oli Tuor, Õnnistatud Ëarendili isa.
Húrin sai pärast isa surma Dor-Lómini valitsejaks, ta abiellus Morwen Eledhweniga Esimesest Kojast. Neil oli kolm last: Túrin, Urwen (keda hüüti Lalaithiks ja kes suri lapsena) ja Nienor. Loendamatute Pisarate Lahingus võttis aga Morgoth Húrini vangi, kuid ta jäi truuks ja ei reetnud Turgonit. Seetõttu said talle osaks suured piinad ja Morgoth needis ära ta soo. Húrin sai vabadusse siis, kui ta suguvõsa oli täielikult hävitatud. Morgothi needuse tõttu sai temast ta kibestuses veel hukatuse tooja Brethilile, Gondolinile ja Doriathile.

Túrinil oli palju nimesid, lapsepõlves kutsuti teda Thaliodriniks, kibedai päevil nimetas ta end Neithaniks ja Agarwaeniks. Õnnelikel aegadel, mida tema elus oli küll vähe, hüüdis ta end Mormegiliks ja Gortholiks. Nargothondis, millele ta lõpuks hukatuse tõi, oli ta nimeks Adanedhel. Kuid Orodethi tütar Finduilas nimetas teda Thuriniks. Finduilas armastas Túrinit, kuid vastuseta ning Túrin ei suutnud teda ka päästa pärast Nargothondi hukku. Isegi nimi Turambar ei suutnud eemale tõrjuda tema hukatust. Elades Brethili metsas, võttis teadmata, kes ta on, naiseks oma õe Nienori, keda ta kutsus Nínieliks. Nienor oli Glaurungi nõiduse läbi kaotanud varasema mälu. Túrin tappis lohe Glaurungi, kuid Nienor, saanud teada, kes ta tegelikult on, viskus ta Cabed-en-Arase kaldalt alla. Túrin tappis ennast veidi hiljem, viskudes oma mõõga otsa.

“Brandir nägi teda mäeküljelt ja pöördus, et temast võimaluse korral ette jõuda, kuid Níniel jõudis ikkagi enne Brandirit Cabed-en-Arase servale, mis kandis Glaurungi poolt tekitatud purustuse märke. Seal nägi ta lebamas lohet, kuid ei pööranud talle tähelepanu, nähes Glaurungi kõrval lamavat meest; ja ta jooksis Turambari juurde, hüüdes asjatult tema nime. Leides, et Túrini käsi on põlenud, pesi ta seda oma pisaratega ja sidus ribaga oma rüü küljest, ning suudles teda ja hüüdis veel kord, et teda äratada. Aga seepeale liigutas end Glaurung viimast korda enne surma ja ütles: “Ole tervitatud, Nienor, Húrini tütar. Me kohtume veel kord enne lõppu. Ma võin rõõmustada sind teatega, et sa oled viimaks leidnud oma venna. Ja nüüd tunned sa ta ära: pussitaja pimedusest, reetliku vaenlase, truudusetu sõbra, oma soo, Túrini, Húrini poja! Aga kõige halvemat tema tegudest tunned sa enda sees!”
Siis Glaurung suri ja Nienor pääses tema kurjuse küüsist lõplikult. Talle meenud kõik oma varasemast elust. Nähes lamavat Túrinit, hüüdis ta: “Hüvasti, oo kahekordselt armastatu! A Túrin Turambar turun ambartanen: saatuse valitseja, keda valitseb saatus! Mis rõõm on olla surnud!” Siis kiirustas Brandir, kes oli kõike kuulnud, seistes rabatuna purunenud mägede varjus, tema poole, kuid Nienor põgenes tema eest, meeletu ja täis piina, ning jõudnud Cabed-en-Arase kaldale, viskus ta alla ning kadus metsikutesse voogudesse.”
(Silmarillion, lk 211-212)

Huor hukkus Nirnaeth Arnoediadis, kaitstes, nagu ta vendki, Turgoni taganemist, kuid tema poeg Tuor abiellus Gondolini kuninga Turgoni tütre Idril Celebrindaliga ning nende poeg oli Ëarendil Meresõitja, kes seilas Läände, et kõigi Ilúvatari laste saadikuna paluda andestust Valaritelt. Valarid võtsid teda kuulda ning Raevusõjas lõpetasid Morgothi võimu Keskmaa üle ning heitsid ta maailmast välja. Ëarendil ise ei pöördunud Valinorist tagasi, Valarid panid ta laeva Vingiloti seilama taevasse, kust see kiirgab Silmarili valgust.

Ëarendili ja Elwingu lapsed on Elrond ja Elros, kelle soontes voolab peale haldjavere ka kõigi Kolme Koja verd. Esimese ajastu lõpul anti neile valida, kas jagada inimeste või haldjate saatust ning Elrond valis haldjate tee, Elros aga surelikkuse. Elrond elas hiljem Imladrises – Kaljulõhes ning Elrosest sai esimene Númenori kuningas Tar-Minyaturi nime all.


Prominentsed isikud läbi ajaloo (kronoloogilises järjekorras):

Marach – Juhatas oma rahva Beleriandi. Tal oli kaks poega, Malach ja Ilmach.

Malach Aradan – (307 – 398) Sai Marachi rahva pealikuks oma isa järel. Abiellus Zimrahiniga, keda nimetati Meldiseks. Neil oli kaks last: tütar Adanel, kes abiellus Belemiriga Esimesest Kojast, ja poeg Magor.

Magor – Malach Aradani poeg ja Marachi lapselaps. Teda hüüti Mõõgaks. Magori poeg oli Hathol.

Hathol – Magori poeg. Teda hüüti Kirveks. Tema poeg oli Hador.

Hador – (390 – 456) Teda hüüti Lórindol Kuldjuukseliseks, sai Fingolfinilt, noldorite Kõrgelt Kuningalt Keskmaal, Dor-Lómini valitsemisõiguse. Tal oli oma naise Gildisega kolm last: Glóredhel, kes abiellus Haldiriga Teisest Kojast, Gundor, kes hukkus koos isaga Eithel Sirioni piiramises, ja Galdor.

Galdor – (417 – 462) Teda hüüti Orchal Pikakasvuliseks. Nais Harethi Halethi Kojast, neil oli kaks poega: Húrin ja Huor. Tema valitsusaeg kestis lühikest aega, ta hukkus lahingus orkidega seitse aastat pärast Dagor Bragollachi.

Húrin – (441 – 502) Teda hüüti Thalioniks ja Erithamrodiks, Vankumatuks. Nooruses sattus koos oma venna Huoriga Gondolini. Sai pärast isa surma Dor-Lómini valitsejaks. Abiellus Morwen Eledhweniga Esimesest Kojast, neil oli kolm last: Túrin, Urwen (keda hüüti Lalaithiks) ja Nienor, kuid nende õnn oli üürike. Loendamatute Pisarate Lahingus võttis Morgoth Húrini vangi, kuid ta jäi truuks ja ei reetnud Turgonit. Seetõttu said talle osaks suured piinad ja Morgith needis ära ta soo. Húrin sai vabadusse siis, kui ta suguvõsa oli täielikult hävitatud. Morgothi needuse tõttu sai temast ta kibestuses veel hukatuse tooja Brethilile, Gondolinile ja Doriathile.

Túrin – (464 – 499) Palju oli tal nimesid, lapsepõlves kutsuti teda Thaliodriniks, kibedai päevil nimetas ta end Neithaniks ja Agarwaeniks. Õnnelikel aegadel, mida tema elus oli küll vähe, hüüdis ta end Mormegiliks ja Gortholiks. Nargothondis, millele ta lõpuks hukatuse tõi, oli ta nimeks Adanedhel. Kuid Orodethi tütar Finduilas nimetas teda Thuriniks. Finduilas armastas Túrinit, kuid vastuseta ning Túrin ei suutnud teda ka päästa pärast Nargothondi hukku. Isegi nimi Turambar ei suutnud eemale tõrjuda tema hukatust. Elades Brethili metsas võttis teadmata, kes ta on, naiseks oma õe Nienori, keda ta kutsus Nínieliks. Nienor oli Glaurungi nõiduse läbi kaotanud varasema mälu. Túrin tappis lohe Glaurungi, kuid Nienor, saanud teada, kes ta tegelikult on, viskus ta Cabed-en-Arase kaldalt alla. Túrin tappis ennast veidi hiljem, viskudes oma mõõga otsa.

Huor – (444 – 472) Galdori poeg. Abiellus Ríaniga esimesest Kojast ja nende poeg oli Tuor, kellest võrsus lootus nii haldjate kui inimeste jaoks. Huor hukkus Loendamatute Pisarate Lahingus, kaitstest Gondolini kuninga Turgoni taandumisteed.

Tuor – (472 – 530) Ta sündis kaks kuud pärast isa surma ja ema järris ta üsna pea. Tuori kasvatasid Mithrimi haldjad. Lorgan Idalane orjastas ta, kuid Ulmo abiga ta põgenes ja jõudis Gondolini. Seal nais ta Idril Celebrindali, Turgoni tütre Fingolfini Kojast. Nende poeg oli Eärendil.

Ëarendil – (sünd. 503) Teda hüüti Õnnistatuks ning ta oli kõigi aegade võimsaim meresõitja. Ëarendili soontes voolas kõigi inimeste Kolme Koja verd ning ema poolt oli ta suguluses Finwë ja Ingwëga. Ta abiellus Elwinguga, Elu Thingoli järeltulijaga. Kandes Silmarili seilas ta Läände, et kõigi Ilúvatari laste saadikuna paluda andestust Valaritelt. Valarid võtsid teda kuulda ning Raevusõjas lõpetasid Morgothi võimu Keskmaa üle ning heitsid ta maailmast välja. Ëarendil ise ei pöördunud Valinorist tagasi, Valarid panid ta laeva Vingiloti seilama taevasse, kust see kiirgab Silmarili valgust.

 

Tähtsamad edainidega seotud sündmused Keskmaa ajaloos Esimesel ajastul:

310 – Esimese koja inimesed saabusid Ossiriandi Beleriandis. Sealt läksid nad edasi Estoladi.
312 - Teise Koja rahvas jõudis Ossiriandi. Kohates Rohehaldjate ebasõbralikkust, liikusid edasi Thargelioni.
313 - Kolmanda Koja rahvas saabus Ossiriandi, kuid kuulnud Esimese Koja rahva elupaikadest, suundusid nad Estoladi, jäädes laagrisse nende elupaikadest kagus.
360 - Bëori rahvas läks Dorthonioni.
376 – Haleth juhtis allesjäänud haladinid Estoladi.
380 – Halethi juhtimisel jõudsid haladinid Brethili metsa.
Talv 455 kuni kevad 456 – Dagor Bragollach – Äkilise Leegi Lahing.
455 - Bëori rahva riismed põgenesid Hithlumi.
Kevad 471 – Nirnaeth Arnoediad – Loendamatute Pisarate Lahing.
545 - 587 Raevusõda.

 


Kasutatud materjalid:

http://www-ang.kfunigraz.ac.at/~katzer/1st
http://www.glyphweb.com/arda/default.htm

J.R.R. Tolkien “Silmarillion” Tallinn, Tiritamm 1999.

Autor Felicia Maelfuin, Keskmaa Ordu