Sőrmuste isand

“See raamat on kirjutatud mu südameverega, sellisena nagu ta on, olgu ta õhuke või paks – ja paremini ma ei oska.”
J.R.R.Tolkien

Sõrmuste isand: Sõrmuse vennaskond (Lord of the Rings: Fellowship of the Rings, 1954):

“Külmub süda ja palg ja luu,
külmub kivi all naer su suul
eal ei päästa sind kivine säng
eal ei lõpe su kivine äng”

Raamatus “Sõrmuse vennaskond” jätkab Tolkien “Kääbikus” alanud teekonda Keskmaal. Aastakümned on möödas “Kääbikus” kirjeldatud sündmustest. Päev–päeva järel kuldab päike ühtviisi rahulikku Maakonda ja näib, et miski siis maanurgas ei saa kunagi muutuda. Kääbikud elavad oma igapäevastes askeldustes ja paistab, et neid ei puuduta karvavõrdki mujal maailmas toimuv.

Aga tõsi on, et mujal on toimumas suured muudatused. Must Isand Sauron on taas tõusnud ning pöördunud tagasi oma iidsesse kindlusesse, Musta Kantsi Mordoris. See nimi pole võõras isegi kääbikutele, sest tumeda varjuna vilksatab see nende vanades lugudes. Vaenlane kogub jõudu. Vari hakkab Keskmaal kasvama.

“Kääbiku” kangelase Bilbo Bagginsi noor sugulane Frodo siirdub koos lähimate sõpradega retkele, mille eesmärgiks on aidata Keskmaa Vabadel Rahvastel seista vastu Musta Isanda kasvavale väele. Et maailm ei kattuks teise pimedusega. Retkel liitub nendega ka teisi Keskmaa Vabade Rahvaste esindajaid. Moodustatakse Sõrmuse Vennaskond.

Raamatust õhkab hiilivat õudust ja surmaohu hingust kuklal. “Sõrmuste vennaskonnas” valitsevad märksa süngemad toonid kui valdavalt rõõmsameelses stiilis kirjutatud “Kääbikus”.

"Äkitselt nad vakatasid. Frodo kargas püsti. Tuul kandis nendeni heli, mis kõlas nagu pikk, veniv ulg ning võis tulla küll üksnes äärmiselt õela ja üksiku olevuse suust. Ulg valjenes ja vaibus siis, lõppedes kileda kriiskega. Kääbikud kuulasid paigaletardunult, kes istudes, kes seistes ja otsekohe kostus vastuseks teine ulg, nõrgem ja kaugemal, kuid niisama verdtarretav. Järgnes vaikus; ainult tuul sahistas lehtedes.”


Sõrmuse isand: Kaks kantsi (Lord of the Rings: Two Towers, 1954):

“Kuhu jäid hobu ja ratsur? Kus on sarve hela?
Kus on kiiver ja turvis ja see palmik hele?”

Raamatus “Kaks kantsi” jätkub vennaskondlaste retk, kuigi erinevaid radu pidi - Sõrmuse Vennaskond on lagunenud. Vaatamata kõigile pingutustele tundub lõplik eesmärk olevat veel kaugemal kui retke algul. Meeleheide tõstab pead. Torm läheneb.

Lavale ilmuvad hiiglaslikud puukarjased, Rohani ratsanikud, Tiivulised Saadikud ja Guglunk oma täies hiilguses. Toimuvad Suure Sõrmuse Sõja esimesed lahingud.

“Sõrmuse vennaskonna” hiiliv õud pöördub “Kahes kantsis” avalikuks vastasseisuks Musta Isanda pooldajate ja vastaste vahel. Kõik seisab ikka veel noateral.

"Eomer ja Aragorn toetusid väsinult mõõkadele. Vasakul tõusis uuesti Kaljul peetava lahingu kära ja madin. Kuid Sarvelinn pidas ikka veel kindlalt vastu, otsekui saar keset merd. Selle väravad olid purustatud, aga üle palkide ja kivide kuhja polnud veel ükski vaenlane sisse pääsenud.
Aragorn vaatas kahvatuid tähti ja kuud, mis nüüd orgu sulgevate läänepoolsete küngaste taha veeres. "See öö on pikk nagu aastad," ütles ta. "Millal küll päev ükskord tuleb?"
"Koidik pole enam kaugel," kostis Gamling, kes oli nüüd üles tema kõrvale roninud. "Aga ma kardan, et see ei aita meid."
"Ometi on koit alati inimeste lootus," sõnas Aragorn"

Sõrmuse isand: Kuninga tagasitulek (Lord of the Rings: Return of the King, 1955):

“Pikk vari on laotumas üle maa,
läände sirutab pimedus tiivad.
Kants vappub; kuningakalmudel
kõndimas turm. Surnud ärkavad;
vandemurdjate tund on tulnud.”

Triloogia viimases osas omandab Keskmaa pärast peetav lahing lausa grandioossed mõõtmed. Sõjaleek lahvatab kõikjal – tapeldakse Orus ja Üksildase Mäe jalamil, Lorienis ja Thranduili kuningriigis. Gondori inimesed ühinevad Mordori julma sõjaväe vastu, et võita või surra. Torm raputab kogu Keskmaad.

Lahingutest suurim toimub Pelennori väljadel. Siin põrkuvad Rohani ratsanikud kokku haradrimidega, Gondori garnison orkide malevaga, Angmari Nõidkuningas Rohani Kilbineitsiga. Gothmog – Morguli asevalitseja kihutab lahingusse kirvestega idalasi, Khandi varjaage, lõunalasi sarlakpunases rüüs ning musti mehi Kaug-Haradist. Vari katab päikese Minas Tirithi taevas.

Raamatus käivad käsikäes võit ja surm, kaotus ja rõõmupisarad, kohtumised ja lahkumised. Saab selgeks, et igas võidus on omajagu kaotust ja igas rõõmus paras annus kurbust.

"Kõigile tänavaile ja jalgteile Värava taga kukkusid väikesed ümarad kuulid, mis ei põlenud. Aga kui mehed jooksid vaatama, mis see võib olla, siis karjatasid nad valjusti või puhkesid nutma. Sest vaenlane lingutas linna kõikide nende pead, kes olid langenud Osgiliathi kaitsmisel või Rammasel või väljadel. Neid oli jälk vaadata, sest kuigi mõned olid lömastatud ja kuju kaotanud ning mõnda oli julmalt raiutud, olid paljude näojooned siiski äratuntavad ning paistis, et nad olid valuga surnud. "

 

Loomeprotsess

Peale “Kääbiku” edu alustas Tolkien 1937. aastal suuresti kirjastaja pealekäimisel “Kääbikule” järje kirjutamist. Üsna pea leidis ta, et ei soovi kirjutada edasi “Kääbiku” laadis lugusid. Ta tahtis jätkata tõsise ja suure mütoloogia loomist. Päästvaks mõtteks sai idee isandasõrmusest – sõrmusest, mis on Mordori Musta Isanda Sauroni võimu allikaks ja mis tuleb hävitada, et kogu maailm Sauroni valitsuse alla ei langeks.

Raamistik oli loodud. “Kääbiku” lastekirjanduse tasemest kerkis uus raamat suurte ja heroiliste seiklusjuttude tasandile. Lõpptulemuseks on väärika eesmärgi ja lennuka stiiliga teos, mis köidab lugeja jäägitult esimestest ridadest alates.

Raamatu mõju on äärmiselt jõuline. Seda toetavad nii autori kirjeldusoskus, osavus pinge kruvimisel ja selle hoidmisel, kui ka lugu toetav detailideni läbitöötatud mütoloogiline taustsüsteem. Viimase all pean silmas nii rohkeid viiteid tekstis kui ka lisasid “Kuninga tagasituleku” lõpus, mis kõik lähtuvad soovist luua Maailmast läbinisti veenev pilt. Autor ise on öelnud: ”Tahtsin vaid, et inimesed saaksid loo sisse minna ning võtta seda (teatud mõttes) kui tõestisündinud ajalugu.”

Autor: Mati Nuut