Orulinn

Orulinn rajati Rhovanioni kuningriigi pagulaste poolt Keskmaa kirdeossa kusagil Kolmanda Ajastu teisel poolel. Riigi ja seal elava rahva (bardlaste) ajaloost pole palju räägitud. Esialgu saadi suurt tulu Erebori (Üksildase Mäe) päkapikega kaubandusest, kuid kui lohe Smaug III ajastu 2770. aastal Orulinna ja Erebori ründas, põgenesid elanikud Orust lõunas asuva Pikkjärve äärde, kus asus Esgaroth (Järvelinn). Peale Viie Väe lahingut Oru ja Erebori kuningriigid taastati ning mõlema võim hakkas kasvama. Koos elasid need riigid üle ka Sõrmuse Sõja ning õitsesid sellele järgnevatel aastatel.

 

Pindala: Kõrgajal oletatavalt u. 50 000 ruutkilomeetrit (mingeid täpseid andmeid pole).
Pealinn: Orulinn.
Riigikeel: Nagu ka rohirrimid, kõnelesid ka bardlased isekeskis oma keelt, mis pärines põhjalaste iidsest keelest ja ei erinenud paljus tollest, mida räägiti Rohanis. Loomulikult oskasid nad rääkida ka läänekeelt, ning see oli kasutusel teise riigikeelena.


Asustus

Antud teemast teame väga vähe, kuid midagi võib aimata tihedama asustusega piirkondade kohta:
· Orulinn oli riigi pealinn, mis asus Üksildase Mäe läheduses Orus. See oli suur ja jõukas linn, mis langes Smaugi rünnaku järel varemeisse. Linna taastas Bard Vibukütt ja see sai veelgi ilusamaks ja võimsamaks kui enne.
· Esgaroth (Jär velinn) oli linn Pikkjärve lõunaosas (ehitatud suurtele vaiadele järvevee kohale), kus elasid bardlaste hõimlased, samuti Rhovanioni põgenikud. Girioni ajal oli see iseseisev linn ja ei allunud Oru Kuninga võimule. Et linn hävis Smaugi rünnakus ja lohe surnukeha kohale ei soovitud uut püstitada, ehitati uus linn järve põhjakaldale. Võimalik, et Bardi ja tema järglaste ajal neelati Uus Esgaroth laieneva Oru Kuningriigi alla (vähemalt liitlased olid need kaks linna küll, raske on aga määrata Järvelinna ülemate sõltumatust Oru Kuningast).
· Sünklaane kirdeserv oli ala, kus elasid mitmed lõunast põgenenud metsamehed. Võimalik, et peale Oru Kuningate liini restauratsiooni neelati ka nemad laienevasse kuningriiki.
· Celduini ja Carneni vahelised alad – Viide sealsetele asundustele on selles lõigus:
“Thus the Northmen who lived between the Celduin (River Running) and Carnen (Redwater) became strong and drove back all enemies from the East …” – The Lord of the Rings, Appendix A.
Pole teada, kas nad allusid Oru Kuningale ka Girioni ja tema eelkäijate ajal, kuid kindlasti allusid nad Kuningale peale Restauratsiooni.
· Raudmäed – Arvatakse, et Raudmägedes võis olla päris mitu bardlaste või nende sugulasrahvaste asundust, mis sel juhul olid kindlasti tugevates kaubanduslikes sidemetes nii Orulinna kui Raudmägede päkapikkudega. Sellisel juhul neelati ka nemad peale Restauratsiooni Oru Kuningriigi alla.
· Dorwinion – Ainus viide sellele salapärasele kohale tuleb “Kääbikust”:
“This wine, it would seem, was the heady vintage of the great gardens of Dorwinion.” – The Hobbit, Barrels Out of Bond.
Ühe proua Pauline Baynes’I pool t joonistatud kaardi põhjal võime oletada, et Dorwinion oli Rhuni mere ääres asuv viinamarjaistanduste piirkond, mis tõenäoliselt ei kuulunud (tõenäoliselt ka mitte Brandi ajal, aga päris välistatud see pole) Oru Kuningriigi koosseisu, kuid oli asustatud mingi põhjalaste hõimuga ning omas mõjutusi nuumenorlaste kultuurist (Gondori provints riigi kõrgaegadel). Tõenäoliselt tõid viinamarja sinna just nuumenorlased, selle variandi võimalikku tõesust näitab ka tsitaat “Akallabethist”:
“And coming among them the Numenoreans taught them many things. Corn and winbe they brought…”

Loodus

Orulinna ümbruskonna maad olid enne Smaugi rünnakut viljakad ja elutingimuste kohalt vägagi sobivad. See ala asus meie mõistes parasvöötmes ja kuigi Tolkien on kaardil märkinud vaid Sünklaant, võib julgelt oletada, et väiksemaid metsi oli noil maadel Carneni ja Celduini ümbruses palju rohkem. Peamisteks sealkasvavateks puudeks olid kindlasti mänd (“The pines were roaring on the height…” – The Hobbit, An Unexpected Party) ja kuusk, kuid esines ka õistaimi (vt. tsitaati järgmises lõigus). Tõenäoliselt katsid aga enamuse sellest alast avarad tasased rohumaad, kus olid suurepärased tingimused põllupidamiseks.

Peale Smaugi rünnakut läbis kant suured muutused ja suur osa Üksildasele Mäele lähedale jäävatest aladest kõrbestusid. Pole päris täpselt teada, kuidas need ala d taastusid (vähemalt Balini jutu järgi “…and the desolation was now filled with birds and blossoms in spring and fruit and feasting in autumn. – The Hobbit, The Last Stage.), kuid piirkonna loodusele jättis see igatahes kustumatu mõju.

Vetevõrk oli selles maanurgas tihe, kahele suuremale jõele (Celduin ja Carnen) lisandus veel Pikkjärv, Laanejõgi ja kindlasti ka mitu teist suuremat või väiksemat lisajõge, mida Tolkien ei pidanud vajalikuks kaardile märkida (oleks ju ebaloogiline, et sellised suured jõed, mida mööda suudavad liikuda suured laevad ja laevastikud, on ilma lisajõgedeta).

Kuigi enamaltjaolt oli see kant tasane, leidus ka siin mägesid. Parimad näited on kindlasti Üksildane Mägi ja Raudmäed. Läheduses oli mäemassiive aga teisigi, näiteks Hallmäed või Sünklaane Mäed.

Rahvastik

Oru Kuningriigi rahvastiku ja etnilise koosseisu kohta pole eriti midagi teada. Lõviosa rahvast moodustasid kindlasti erinevad põhjalaste hõimud, kes olid Rhovanionist põhja poole liikunud. Võimalik, et nendega segunes ka õige vähe muid rahvaid, võib-olla mõned väiksemad kohalikud idalaste või mägilaste hõimud, kes sisserännanud põhjalastega segunesid.


Valitsemisvorm

Nagu ka enamus teisi Keskmaa inimeste rii ke, oli ka Orulinnas päritava piiramatu võimuga monarhia. Aadlikest ja riigiametnikest pole meil aga peaaegu mitte kui midagi teada, mistõttu jääb valitsuse struktuur paljuski selgusetuks.

Peale Orulinna hävingut pagesid selle elanikud Esgarothi (Järvelinna) ning sulandusid sealsesse ühiskonda. Järvelinna juhiks oli valitav linnaülem (enamasti valiti ta eakate tarkade meeste hulgast), keda abistasid arvukad nõunikud. Bardi päevil oli linnaülemaks üks väga rahaahne mees, kes võlgnes oma ametikoha just oma heale ärivaistule.

Monarhia ja kuninglik liin taastati peale Smaugi tapmist ja Viie Väe lahingut ning kuningaks sai Bard Vibukütt. Oru Kuninga võim suurenes sel ajal tublisti ja piirid laienesid nii Bardi kui tema järeltulijate ajal väga kaugele pealinnast.


Majandus

Orulinna elanikud tegelesid peamiselt kaubanduse, kalanduse ja põllundusega. Kuna ümberringi laiuvad maad olid põllunduseks vägagi sobivad (tihe vetevõrk, parasvöötmeline kliima) ja väga viljakad, tegeldi põllumajandusega ohtralt. Tõenäoliselt olid peaaegu kõik laiad maad Oru ümbruses põldude all. Ka nõudlus põllumajandusliku toodangu järele oli suur. Vaja oli toita nii Oru enda paisuvat rahvastikku, kui ka Erebori päkapikke, kellelt saadi vastutasuks ehitustöid, mitmesuguseid ehteid, relvi ning ilu- ja tarbeesemeid. Osa neist kasutati oma tarbeks, osa läks kaubandusse.

Smaugi rünnakul oli aga nii laastav mõju, et ümbruskond muutus viljakatest rohumaadest viljatuks Lohekõrbeks. Selle tulemusena pidid bardlased peale Orulinna restauratsiooni oma endisi põllumaid tõsiselt turgutama ja nende eest hoolt kandma, kuna Balini jutu järgi oli 8 aastat hiljem org jälle üles haritud ja jõukas.

Kaubandus oli bardlaste jaoks väga oluline, kuna veeteede olemasolu tõttu sai vahendada kaupu ka kaugemate maade ja ostjatega. Et Celduini ja Carnenit mööda võisid liikuda ka suured laevad, võisid kaubalaadungid olla üpris suured. Kindlasti käis elav kaubandus Dorwinioniga, kust saadud veini vahendati Sünklaane haldjatele (vähemalt peale Smaugi rünnakut paistis see Järvelinna kaubamärgiks olevat). Orulinna kaupmehed said seetõttu kiirelt rikkaks ja linn muutus aina uhkemaks. Võimalik, et Girion ja tema eelkäijad olid suure kaubandusliku võrgu formaalsed juhid ja just selline riiklik osalus tegi kaubandusest sedavõrd olulise majandusteguri. Suurt kaubanduslikku aktiivsust tõestab eelkõige just see tsitaat “Kääbikust”:

They still throve on the trade that came up the great river from the South and was carted past the falls to their town; but in the great days of old, when Dale in the North was rich and prosperous, they had been wealthy and powerful, and there had been fleets of boats on the waters, and some were filled with gold and some with warriors in armour, and there had been wars and deeds which were now only a legend.” – The Hobbit, A Warm Welcome.

Kombed ja tavad

Oru ja Järvelinna inimesed olid nagu ka muud põhjalased, uhked ja õiglased. Nad ei olnud just üleliia iidsete tarkuste hoidjad ja teadusemeistrid (nagu seda oldi duunedainide hulgas), kuid ka nende hulgas leidus palju tarku ja mõistlikke inimesi.

Nad ei pooldanud üleliia rahaahnust (meenutame “Kääbikust” tuttavat rahaahnet linnavanemat, kes kuulu järgi kuskil kõnnumaal kaaslastest mahajäätuna nälga suri), vaid üritasid seda vältida (sellesama linnavanema järelkäija samas ametis oli hoopis ausam ja rahva poolt armastatum mees).

Orulinna rahva hulgas oli levinud lugude ja laulude vestmine või esitamine ning neid hoiti ikka ja jälle meeles. Kõikidest suurematest sündmustest tehti laule ja muistendeid, mis küll aja jooksul oma usutavuses kõvasti kaotasid, käies läbi mitmeid ettekandjaid, kes midagi omalt poolt lisasid või ära jätsid. Enamasti oli selliste asjade mälusoppi talletamine vananaiste töö.

Parimaks näiteks selliste folklooriilmingute puhul on see, et Thorini päkapike saabumisel Järvelinna puhkes kohe suur vaimustusepuhang ja võeti üles kõik vanad laulud, mida Mäealuse kuningast osati või teati.


Relvajõud

Orulinna relvajõud sõltusid suuresti Ereboris elavatest p&aum l;kapikest, kes varustasid neid suurepäraste relvade ja muude sõjaks vajalike riistadega.

“To the Great Hall of Thrain, Thror brought back the Arkenstone, and he and his folk prospered and became rich, and they had the friendship of all Men that dwelt near. For they made not only things of wonder and beauty but weapons and armour of great worth; and there was great traffic of ore between them and their kin in the Iron Hills. Thus the Northmen who lived between Celduin (River Running) and Carnen (Redwater) became strong and drove back all enemies from the East; and the Dwarves lived in plenty, and there was feasting and song in the Halls of Erebor.” – The Lord of the Rings, Appendix A.

Throri valitsusajal Ereboris oli seega põhjalastel arvukaid konflikte idalastega, kes olid tõenäoliselt Vankrisõitjate ja Balchothide jäänukrahvad. Samad vaenlased ohustasid Kuningas Brandi ka Sõrmuse Sõja ajal.

“At the same time as the great armies besieged Minas Tirith a host of the allies of Sauron that had long threatened the borders of King Brand crossed the River Carnen, and Brand was driven back to Dale…” – The Lord of the Rings, Appendix B.

Võib arvata, et nagu ka mujal Keskmaal, oli ka Oru sõjaväe kõrgeim juht Kuningas, kuid üldiselt pole bardlaste armeede ega nende varustuse kohta midagi teada.

Esgarothi sõjaväe kohta teame seda, et peamised relvaüksused olid amburi d ja mõõgamehed. Lisaks kasutati ka odasid. Kui Smaugi rünnaku ajal olid peamiselt liikvel vibuküttide salgad, siis Viie Väe Lahingus võideldi peamiselt pikkade mõõkadega.


Ehituskunst

Oru arhitektuurinäiteid on meil teada vähe ja enamus on ehitatud päkapike poolt või nende abiga.

“You should see the waterways of Dale, Frodo, and the fountains, and the pools! You should see the stone-paved roads of many colours!” – The Lord of the Rings, Many Meetings.

“The bells were ringing in the dale and men looked up with faces pale; then dragon’s ire more fierce than fire laid low their towers and houses frail…” – The Hobbit, An Unexpected Party.

“Moreover I am by right descent the heir of Girion of Dale, and in your hoard is mingled much of the wealth of his halls and towns, which of old Smaug stole…” – The Hobbit, The Gathering of the Clouds.

Võib arvata, et tänu päkapike erakordsetele kivitöötlemisoskustele olid enamus Orulinna hooneid kivist, mitte puust, nagu tavaliselt põhjalaste asulates kombeks. Tolkieni poolt kirjutatud vihjavatest tsitaatidest võib kokku panna sellise oletusliku pildi:

Tõenäoliselt ümbritses linna suur kivist müür, millel asusid mitmed vahitornid. Kusagil tornides või väravatel asusid häirekellad, mida kasutati hädajuhtudel inimeste alarmeerimiseks ja sõjaväe operatiivseks kokkukutsumiseks. Müürist sissepoole jäid kivist majad, mõned neist elumajad, teised kauba paigutamise jaoks vajalikud laohooned. Linna keskel asus kuningapalee või raekoda, mille ees väljakul oli suur turg. Sealt viis kahtlemata vankrite jaoks piisavalt lai kivist plaatidega sillutatud tee kusagile Celduini kaldal paiknevasse sadamasse, kust võis kaupa nii linna kui sealt välja viia.

Järvelinna arhitektuuri ja ehitiste kohta on meil palju konkreetsemad näited. Linn asus suurtel puust taladel järve kohal ja sinna viis üks lai sild. Silda valvasid mõned valvurid väikses puust onnis, teisel pool silda asus aga linnavärav. Järvelinna majad olid enamuses puupalkidest (nii on ka Tolkien ise oma illustratsioonil kujutanud) ja kaetud roogkatustega. Kusagil linna keskmes paiknes turuplats (“This was a wide circle of quiet water surrounded by the tall piles on which were built the greater houses, and by long wooden quays with many steps and ladders going down to the surface of the lake…” – The Hobbit, A Warm Welcome-) ja raekoda, mille trepp viis otse järvepinnani. Illustratsioonilt (vt. kasutatud materjali all linki) võib näha, et ühe linna ääres oleva maja alt läheb läbi laevatamiseks mõeldud tunnel, millest võib oletada, et see viis turuplatsini ja põhiline sadam oli just seal.

Reliikviad

Reliikviaid, mida me bardlaste puhul teame, on ainult kaks:

Must Nool oli Bard Vibuküti nool, millega ta tappis Smaugi ja mille kohta ta ütles enne saatuslikku lasku:

“Black Arrow! I have saved you to the last. You have never failed me and always I have recovered you. I had you from my father and he from of old. If ever you came from the forges of the true king under the Mountain, go now and speed well!” – The Hobbit, Fire and Water.

Võimalik, et see nool kuulus kunagi Girionile ja tema oli saanud selle kas Erebori Kuningalt kingituseks või siis oli valmistatud tema enda eritellimusel.

Teiseks selliseks esemeks on Girioni kaelaehe, mis koosnes viiesajast rohurohelisest smaragdist (selle eest ostis ta päkapike meisterdatud rõngassärgi, millesarnast polnud varem tehtud ja mis oli valmistatud hõbedast, kuid kolmekordse terase tugevuse ja vastupidavusega; ta andis selle oma vanimale pojale).

Bard sai kaelakee hiljem tänu Dainile enda valdusse ja andes selle Haldjakuningale, hüvitas tema rahva vaeva ja tasus talle abi eest rasketel päevadel.

Ajalugu

Orulinna rajamise aeg on Tolkieni töödes erinev – “Kääbikus” väidab ta, et see rajati Thorini vanaisa (Throri) päevil, &ldqu o;Unfinished Tales”’is jutustab aga, et Orulinn eksisteeris juba enne Vankrisõitjate rünnakuid Rhovanionile ja Gondorile (1851).

Riigis ei toimunudki midagi Keskmaa ajaloos väga tähtsat, kuni valitseja Girioni ametiajal laskus Ereborile Smaug Kuldne, oma ajastu suurim lohe, ning hävitas nii Mäeluse kuningriigi kui Orulinna. Valvepostid olid pikkadel rahupäevadel sisuliselt unustatud ning keegi ei osanud lohe rünnakut oodata. Lohe süütas linna leekidesse ja purustas mitmed hooned. Kuigi Girion üritas tõenäoliselt sõjameestega talle vastu hakata, jäi Lohe võim peale ja Girion sai surma. Ka päkapike kuningriik Üksildase Mäe all tehti asukatest täiesti tühjaks. Nii mõnigi päkapikk langes, osa sai põgenema. Smaug kõrvaldas kõik ohustajad, kuhjas päkapikukuningas Throri varandused kokku ja heitis aardekuhilale magama. Mõni aeg peale seda jätkas ta veel Orulinna rüüstamist, süües sealt välja kõik elanikud, viimase isendini (iseäranis maitsesid talle noored neiud). Orulinn hüljati ja see langes varemeisse, mitmekümne kilomeetri raadiuses ei elanud aga enam mitte ühtki inimolendit.

Enamus ellujäänuid Orulinna elanikkonnast (nende hulgas ka Girioni naine ja laps) põgenesid Pikkjärve kaldal asuvasse Esgarothi (Järvelinna), kus olid elanud juba vanast ajast Oru rahva liitlased ja hõimukaaslased. Uustulnukad sulandusid sealse rahva hulka ja nii elasid nad kahanevas lohehirmus u. 150 aastat. Selle aja jooksul hakkas tegelikkus müüdiks muutuma ja paljud nooremad inimesed ei suutnud enam uskuda, et Üksildase Mäe all mõni lohe olla võiks ning pidasid seda vaid vanaeitede jutuks. Vahel Smaug küll käis oma urust väljas, et tõestada oma kohaolekut, kuid seda juhtus harva.

Kolmanda Ajastu 2941. aastal aga naases kodumaale Mäealuse Kuninga Throri pärija Thorin Tammiskilp, kes Orulinna rahva abiga asus Smaugilt varandust ja endisi maid tagasi võitma. Kuid tema plaan läks veidi “nihu”, sest Smaug ründas Esgarothi ja linna sildadel ning nende kohal toimus lahing. Girioni pärija Bard Vibuküti sihitud nool tappis Smaugi ning tema korjus lendas Pikkjärve, mattes enda alla ka Esgarothi linna.

Hävinud Järvelinna elanikud läksid ühes Sünklaane haldjatega Erebori osa varandusest kompensatsiooniks endale nõudma. Thorin keeldus ja kutsus Raudmägedest abivägesid. Kuid nende kahe armee vahel kokkupõrget siiski ei toimunud; tänu võlur Gandalfile ühendati jõud ja seisti ühiselt Gundabadi mäelt ootamatult saabunud orkivägede vastu.

Orus toimus Viie Väe Lahing, kus Järvelinna, Erebori, Raudmägede ja Laanekuninga väed alistasid Beorni ja Kotkaste abiga Gundabadi orki- ja vargiväed. Selle lahingu järel olid Udumäed mõnda aega taas turvalisemad, sest orkide kaotused olid väga suured.

Varemetes Orulinn taasrajati 2944. aastal ja ehitati ilusamaks kui kunagi varem ning Bard Vibuküti valitsuse all oli riik pikas õitsengus ning kõik ümbruskonna elanikud rikastusid kaubandusest ja äritsemisest Erebori päkapikega.

Ka Järvelinn ehitati uuesti & uuml;les, kuigi mitte enam samale kohale, kus ta ennist oli asunud. Uus ja kaunim linn rajati Pikkjärve põhjakaldale. Järve lõunaosas lebava Lohe surnukeha viimset puhkepaika julgesid hiljem paadiga ületada vähesed, kuna arvati, et see paik on neetud.

Kuid aeg veeres lähemale Sõrmuse Sõjale ja Bardi järel valitses tema poeg Bain ja tema järel tema poeg Brand, kelle ajal ulatusid Orulinna valdused kaugele lõunasse ja itta (tema riigi idapiir oli Carneni jõgi). Sõrmuse Sõja ajal saatis Sauron suure idalaste väe (mis oli pidevalt piiralasid ohustanud) üle Carneni Oru ja Mäe vastu ning Orus toimunud lahingus said päkapikud ja inimesed lüüa. Nad tõmbusid tagasi Erebori ja pidasid piiramisele vastu niikaua, kuni Lõunast tulid rõõmusõnumid ning Sauroni väed taganema lõid.

Bard II saatis saadikud Elessari kroonimisele ja saavutas seega alatise sõpruse Gondoriga, niikaua kui tema riik kestis; ja nad olid Lääne Kuninga krooni ja kaitse all.


Tähtsamad isikud

· Bladorthin“... the spears that were made for the armies of the great King Bladorthin (long since dead), each had a thrice-forged head and their shafts were inlaid with cunning gold, but they were never delivered or paid for...” – The Hobbit, Inside Information.
Bladorthin on üks suur mõistatus Tolkieni teostes, mille kohta otsest ja tõest vastust on raske leida. Tõenäoliselt oli ta mõni põhjalaste soost kuningas, kes Erebori läheduses elas. Inimesed on tema puhul pakkunud välja mitmeid teooriaid, kuid kõige loomulikumad oleksid, et ta oli kas Dorwinioni või Oru valitseja (vt. allpool linke).
· Girion – Esimene Oru valitseja, kellest konkreetselt juttu on. Tema ajal ründas Orulinna Smaug ja ta ise hukkus rünnakus.Tema naine ja üks laps (Tolkien vihjab, et tal oli mitu poega) olid põgenema pääsenud ja seetõttu säilis tema sugu.
· Bard Vibukütt – Girioni pärija, kes tappis oma noolelasuga Smaug Kuldse ning juhtis eufoorias Järvelinna väed Erebori (et kätte saada oma osa lohe varandusest) ning hiljem Gundabadi orkiväe vastu. Ta taastas Orulinna ning sai Oru Kuningaks.
· Bain – Bardi poeg ja troonipärija.
· Brand – Baini poeg ja troonipärija, kelle valitsuse all olid kuningriigi piirid laienenud kaugele itta ja lõunasse. Ta osales Oru lahingus Sõrmuse Sõja ajal ja langes Erebori väraval, kus Dain Raudjalg tema surnukeha vapralt kaitses.
· Bard II – Brandi poeg ja troonipärija, kelle ajal elas Oru kuningriik õndsas rahus ja Elessari kaitse all.


Tähtsamad sündmused

1856 Vankrisõitjad vallutavad Rhovanioni ja osa põhjalastest pagevad riigist. Mõned neist jõuavad Pikkjärve äärde ja neist saavad Järvelinna ja Orulinna elanikud.
1999 Thrain I rajab Erebori ning alustab kaubavahetust läheduses elavate inimestega.
2210 Enamus Erebori rahvast suundub Hallmägedesse ja Üksilda ne Mägi hüljatakse mõneks ajaks.
2590 Thror naaseb Erebori ja seab uuesti sisse kaubanduse lähedalolevate inimestega.
2770 Smaug Kuldne laskub Ereborile ning hävitab Orulinna ja Mäealuse kuningriigi. Kuningas Girion langeb, tema naine ja laps põgenevad koos osa rahvaga Esgarothi.
2941 Throri pärija Thorin Tammiskilp naaseb Erebori. Smaug ründab Esgarothi ja langeb Bard Vibuküti noole läbi. Viie Väe Lahing Orulinnas. Thorini surm. Mäealuse kuningaks saab Dain Raudjalg.
2944 Bard ehitab Orulinna uuesti üles ning saab Kuningaks.
3019 Sõrmuse Sõda. Idalased tungivad üle Carneni. Oru Lahing. Kuningas Brand ja Kuningas Dain Raudjalg langevad. Paljud päkapikud ja inimesed lähevad Erebori varjule ning piiratakse sisse. Piiratud tungivad välja ja löövad vaenuväe puruks. Erebori kuningaks saab Thorin III Kivikaap, Orus kroonitakse Bard II.


Kasutatud materjalid

Tolkien, J.R.R. The Hobbit.
Chapters I, X, XIV-XIX
Tolkien, J.R.R. The Lord of the Rings.
The Fellowship of the Ring,
2. Book, Chapter I
Appendices A, B, F.
Maps.
Tolkien, J.R.R. The Silmarillion.
Akallabeth
Tolkien, J.R.R. Unfinished Tales.
Cirion and Eorl
Martinez, Michael Parma Endorion.
Men of Arda
Things You Might Not Have Known About The Northmen

Bladorthini ja Oru teemalised artiklid:

http://www.suite101.com/article.cfm/tolkien/40848
Pilt Järvelinnast (veidi suurema pildi võib leida “Kääbikust”):
http://www.diar.ru/tolkien/texts/eng/pbjrrt/15.html

Autor Nolwendil, Keskmaa Ordu