"Beleriandi Lood: Uduvarjude maa"

Kõiksugu elajaid

Hämarik laius Hithlumi mägede üle. Kivisel, puudeta maastikul lookles rada, mis kogenud silmale kergesti märgatav ja kogenud ratsanikule kergesti läbitav. Kolm hobust. Kolm pead rännupatsidesse põimitud juustega, üks värvilt tume, üks hele ja üks just sinna vahele jääv helepruun.

Pilvede all libisev vari märkas neid.
Ning sööstis alla, küünised rebimiseks valmis.

Ta oli tundnud ära omasuguse, kusagil seal pruunide juuste ja valge naha varjus oli pimedus. Ning vari ründas, et nahk maha rebida ja juuksed välja katkuda, et veri voolama saaks ning süda üürikese hävitamisrõõmuga ööle vastu huilgaks. Et pimedus vallale pääseks.

Veri pääses voolama, aga tumedapäine pingutas oma vibu ning must tiibadega olevus vallandas viha-ja valukarjega oma küünised. Pruunijuukseline rabeles end temast vabaks ja taganes eemale, silmad kui kinnipüütud hirvel. Heledapäine lasi oma silmad ja käed kärmelt üle kaaslase libiseda, otsides vigastusi ja rahustades. „Pelethien! Pelethien, ta on surnud, unusta oma hirm! See oli üks neist mustadest elajatest, Põhja tumedate kunstide looming, aga nüüd on ta surnud. Ära pelga!“
Kuid naine vangutas vaid pead, kohkumusest sõnatu.

Tume olevus oli äratanud temas tumedaid mälestusi ning tema abikaasa mõistis seda paremini, kui ta sõnades väljendada võttis. Tema naine kartis mitte surma vaid kurjust ennast, kurjust ja pimedust selles olevuses. Oh, vaene Pelethien! Kuid mees oli siiski oma kuninga sõdalane ja oma garnisoni kapten, ja tal oli ka muid kohustusi kui abikaasa omad. Nõnda jättis ta naise, kelle vigastused vaid paari kriimuga piirdusid, ja pöördus tagasi tiivulise vaenlase ja tolle tapja juurde.

„Tänan sind, Morben! Sinu käsi vibuga on kiire ja silm terav. Võib-olla võlgnen ma sulle oma abikaasa elu,“ üles ta mustapäisele sindale. „Ma ei unusta seda.“

Morben noogutas. Ta ei olnud paljude sõnade mees. Kuid ühe küsimuse küsis ta oma kaptenilt siiski: „Mis elajas see on? Ma ei ole seesugust iial varem näinud ega temataolisest ka kuulnud.“

Ioldir kummardus laiba üle ning liigutas tolle nahkjaid tiibu. Tõusis võigast lehka, nagu polekski surm leidud aset ainult mõne minuti eest vaid juba palju varem. „Ma ei tea. Aga see on kindlasti Vaenlase teener. Mähime ta sadulatekki ja viime Kõrge Kuninga juurde kaasa. Vast seal teatakse temast midagi.“

***
Lossivalve

Kivilossi ees silitas sinisesse ja musta rõivastatud valvur ettevaatlikult suure musta ratsu nina. Loom oli väsinud ning janune, küljed kiiresti tõusmas ning langemas, peahoid rääkimas sellest, et ta on sõitnud mitte ainult kiiresti, vaid ka kaua ning kaugele. Valges rõivas haldjanaine, kes tema seljast maha kargas, libistas pihu üle ratsu nina. Kuid kohe, kui valvurid tema poole astusid, jättis ta hobuse ning puistas Kõrge Kuninga sõdalased üle käskival häälel hõigatud korraldustega hobuse eest hoolitsemise ning teelt eest kadumise kohta.

Calethor ei olnud seda naist eales varem näinud. Kuid temaga koos uksevalves olnud Calben, verinoor riiakas Calben, sosistas raevuka naise selja tagant, et see peab küll olema emand Aredehel, Kuninga tütar, kes kadus koos prints Turgoni lahkumisega.

Noldorite Valge Emand oli naasnud, ja paistab, et möödunud aeg ei olnud tema tuld raasugi taltsutanud.

Calethor ei pidanud hobuse talli juhtimiseks looma puudutamagi. Too oli heast tõust, üks Valinori vägevate ratsude hulgast, ja mõistis ka räägitud keelt. „Lähme siis tallidesse,“ sõnas haldjas uhkele hobusele. „Küllap emand Aredhelil on praegu vaja oma isa ja vennaga kohtuda ning sul tuleb harjamise ja joomise juures tallirahva leppida.“
Must hobune noogutas oma ilusat pead nagu nõustudes ning kohandas sammu haldja omale.

Kusagil lossi sisemuses paukusid uksed ja kõlasid valjud hääled.

***
Puutüvi

Inimesed on väsinud.

Loomulikult on nad väsinud, tee on pikk ja vaevaline, ohte täis. Ning keegi ei tea, kas sihile jõudes ootab neid viimaks puhkus ja kaitse või tuleb lihtsalt tagasi minema hakata. Inimesed ees, haldjad taga, venib voor piki sooserva.

Sääsed pinisevad. Neil on sedakorda rikkalik lõunasöök.

Keegi hüüab appi. Mitte voorist vaid eemalt, välja päält. Nagu kurjas muinasloos on seal onnike ja onnikeses...

„See on lõks,“ ütleb Haleth, heledad silmad pilvealuse päikese käes kissis. „Läheme edasi. Meie inimeste kaitse on esmatähtis.“
„Aga seal on keegi hädas. Kas me jätame inimese või haldja tundmatusse hädaohtu vaid seepärast, et kardame teelt kõrvale minna?“ Beorlaste noorem juht Boromir kortsutab kulmu.
„Mina olen sinuga nõus,“ sõnab kolmanda inimhõimu üks liidritest, karm ja tasane Magor noogutades. „Hirm on halb peremees – kuigi hea hoiataja. Me läheme, kuid oleme valvel.“

Onnike seisab, katus peal, põrand all. Oleks teine justkui tühi...
Aga mitte kauaks. Kes sinna sisse läheb, enam välja ei saa. Ning tee peal – tee peal on näha olnud orkijälgi.

***
Orkide ohver

Kui sa oled neil käes (neil olevustel: orkidel, elajatel, kutsu neid kuidas tahad), kui nad on pannud ahelad su kaela ning jäsemete ümber ning võtnud sult relvadele lisaks ka suurema osa rõivaid ja kogu toidu, kuivavad võimalikud tegutsemisvalikud väga kokku. Kui nad lohistavad sind läbi okste, lõikavad sind noaga ja kisuvad hammastega, lubavad rebida küljest erinevaid kehaosi ja need sulle seejärel sisse sööta – siis sa ei mõtle „Ootan sobivat hetke. Ei, veel mitte!“

Siis sa lihtsalt lähed, kasvõi roomates, kui sulle näib, et on vähimgi lootus minema pääseda.

Muidugi ei liigu sa ahelates eriti kiiresti edasi. Muidugi võtavad nad su kinni, peksavad sind, ähvardavad sind ja naeravad su üle käredat julma naeru, aga sa pead uuesti üritama. Esimesel võimalusel. Pikalt nuputamata. Hoolimata valust või hirmust või väsimusest, sest lootust ei ole vaid sel, kes ise võitlemast loobub.

Nad ei tee sinuga põgenemise eest karistuseks midagi hullemat kui see, mida nad nagunii varsti teeksid.

Arvatavasti.

***
Ork

Ah, Pelethieniks kutsus ta ise ennast, naine võitlejate verd, edev ja uhke ja nii toores oma enesekindluses, nii valmis murduma! Ta tappis Lahingus Tähtede All, nagu nemad seda hüüavad, ühe Variolevuse keha.

Neid varjuvennikesi pole palju ja lahingus on neist abi vaid nii palju, kui nende kantava keha jõud pakub, aga neid on raske tappa ja raske peletada ja nad otsivad oma vana keha surma järel endale lihtsalt uue ihu, mida kanda.

Too, kelle Pelethien tappis, valis oma uueks ihuks naise enda. Mis polnud paha valik, sest too Pelethien oli ülbe ja loll ja võinuks kergesti kaarduda varju tahte alla. Aga naine kohkus, kui teda nimepidi kõnetati ja pimeduses tervitati. Kui sina, kes sa praegu otsid teed tagasi oma Musta Isanda juurde põhja, teda tookord kõnetasid. See oli harilik lõbus väike julmus, aga too lilleke põrkus eemale ja sulges ennast seestpoolt – ja variolevus ei suutnud tema mõistust üle võtta ning jäi tema sisse ootele.

Tõenäoliselt on ta ikka veel seal, ootamas, et naine vihastuks või langeks meeleheitesse, murraks lubadust või pööraks oma südametunnistusele selja – muutuks nõrgemaks. Ja siis võtaks Pimedus ta üle ja varjul oleks uus keha, sealjuures selline, mida haldjad usaldavad ja kalliks peavad.

See võib võtta aega, võib-olla veel 400 aastat, võib-olla vaid 40 minutit, aga vari ei sure.
Ta ootab.
Ja kui ta on oma aja ära oodanud, oh, siis saab alles nalja.

Muidugi on sul praegu tegemist. Kadunud on üks Kivi, mida Kapten Põhjas tahaks meelsasti enda kätte saada, ja kuna sina oled kaotaja, oleks parem see üles leida. Sul on mitmeid võimalusi tegutsemiseks.
Üks neist see hale haldjapoisike, keda tuleb veel küsitleda.

Oh, küsitlemine! See on nii meeldiv viis aega veeta! Madalate olevuste murdumise ilu pakub säärast rafineeritud naudingut, ja selle lõhnal on peaaegu kehaliselt tajutav võlu.
Piisava aja möödumisel räägivad nad kõik.

***
Kuningas Fingolfin

Kuningas Fingolfin toetab lauba peopesale.

Senimaani ei ole see olnud mingi tavaline päev, ja oodata on, et läheb hullemaks.
Aredhel, tema Aredhel on kodus tagasi! Kuigi endist viisi kinnine (päris kindlasti ei avaldanud ta oma senise saatuse kohta kõike ja tal on ka mure hingel), oli tema tütar siiski koju naasnud. See oli rõõm ja vapustus isasüdamele, kuid kuningakrooni kandja ei saanud end sadu aastaid kadunu tervitamisele pühendada. Just täna peaksid saabuma inimkojad, just täna peab saama alus pandud Morgothi-vastasele liidule.

Fingolfin hingab sügavalt sisse ning kahetseb seda kohe. Musta olevuse kehast jäänud lehk heljub ikka veel ruumis ning ükski tuulutamine ei suuda seda päriselt minema puhuda. Mis küll sundis teda Ioldiri toodud laipa oma esindusruumides uurima?
Kiirustamine ning hoolimatus pisiasjade suhtes ilmselgelt. Nii et ülejäänud päeva jooksul seda lehka sisse hingata on talle küllap vääriline tasu.

Tiivuline olevus kandis sõnumit, vist šifreeritut, mitte lihtsalt võõrkeelset. Ioldir võttis selle lahendamise enda peale, kuigi üsna kindlasti oli tekst ka mustas keeles, mida keegi Hithlumi haldjatest päriselt ei mõista. Kõik teated mustade jõudude tegevusest Põhjas oleksid abiks, aga kesk ettevalmistusi inimeste tulekuks ei ole kuningal lihtsalt vabu abilisi, keda salakirja lahendamise töö peale panna. Ioldirist peab piisama. Lihtsalt peab.

Haldjas hingab sisse, ning lääge laibalehk kõditab uuesti tema sõõrmeid. Võib-olla oleks parem välja minna, aga ta vajab seda puhkehetke. Isegi söömiseks pole mahti olnud. Õnneks Fingon, kroonprints, ajab parasjagu pakilisimaid asju ja võimaldab isale üürikese mahaistumisvõimaluse.

Olla Noldorite Kõrge Kuningas ei ole privileeg. See on ränk töö.

***
Randiel

Sammud ragisesid üle okste ja rohu, veepiisad kukkusid. Keegi läks mööda.
Randiel surus end ligi maad ning hingas nii pealispindselt, kui suutis. Vaadata ta ei julenud, kartes et liigutamine annab peidukoha ära ning viimased elusolendid, keda ta oma teel nägi, olid orkid.

Neid võib siin veelgi olla.

Ükski eksinud ja vaevu relvastatud haldjas ei tahaks nendega kohtuda, eriti kui ta on viimased nädalad peaaegu nälginud ning kaotanud nii oma saapad kui sõjasalga.

Viimaks ronis Randiel tagasi teele, see tee oli tuttav ning Hithlum, kuningas Fingolfini asupaik, lähedal. Oleks rumal hukkuda pääsemisele nii lähedal olles! Veel veidi, ja veel veidi ja veel veidike, jalg jala ette – ning Randiel nägi paleed ja esimesi haldjaid üle kahe kuu.

Ta eskorditi lossi, kus viimaks said kurnatus ja nälg võitu ja sõdalane kukkus kokku. Valvurite abiga kanti naine laatsareti, kus juba sonis ning värises tema kadunud salga juht Celebarn.

Too oli lisaks saabastele ning oma kaitsesalgale kaotanud ka suurema osa oma kunagi nii säravast mõistusest (miks? mille läbi? millal?). Lossi oli ta jõudnud veidi varem, kui Randiel, kodu poole suunatud vist küll pigem vaistust kui mõistusest. Õnnetu mees ei mäletanud ei ennast ega oma kuningat, kuid needis Amrodit, Feanori poega.
Ja Randiel taipas, et võib-olla ei olnud Celebarn mitte mõistust kaotanud vaid näinud selgel pilgul tõtt ning unustanud ebaolulise selle ümbert.

Eks olnud ju Feanor ja tema järglased süüdi kõigis Keskmaa noldorite kannatustes?
Eks olnud nemad otseselt vastutavad nii paljude, sealhulgas Randieli ema ja vanaisa surmas?

Kuningas Fingolfin oli Feanori järgijatele andestanud.

Aga võib-olla ei ole veel hilja, võib-olla õnnestub kuningale siiski meenutada Helcaraxe kannatusi ja kutsuda teda õiglasele kohtupidamisele? Nõnda juhtus, et kui kuningas isiklikult pääsenuid külastama ning küsitlema saabus, asus Randiel teda aupaklikult, kuid järjekindlalt veenma.

***

Inimperekond

Boromir vajutab end kogu kehaga vastu ukseava, kuid õhk kannab teda nagu kivisein. Ta ei pääse välja.

Ükski haldjas nende vooris, isegi mitte Amrod, ei suuda needuse vastu midagi ette võtta.
Ta ei pääse välja, kuigi inimesed, tema rahvas ja nende hõimlased, on ümber onni kogunenud ja teelt lendavad nende suunas orkide nooled. Kui nad pagevad, on ta kaitsetu, orkid võivad hoone tema ümbert lihtsalt maha põletada. Kui nad jäävad, on nii beorlaste, marachialaste kui haladinide vanurid ja lapsed orkide noolte ees talle elavaks kilbiks.

Haleth, haladinide naisjuht astub ukse ligi, et nõu pidada. Aga siin ei olegi midagi arutada. Rahvas tuleb viia Fingolfini turvalistele maadele – ja Boromir peab ise hakkama saama. Nii hästi kui suudab.

Eks ole ta ju oma rahva juht ja varemgi mustade jõududega rinda pistnud?
Eks ole ta ju seni alati elama jäänud?
Küllap tal on ka seekord mingi võimalus eluga välja tulla.

Ja kui ei ole – tähtsaim on ikkagi, et rahvas oleks kaitstud.

***
Päkapikud kõrtsis

KÕRTS!

Tänud Mahalile ja kaaslaste vapratele südametele! Päkapikk ilma õlleta, see on nagu päkapikk ilma habemeta, ja see kena inimeste kõrts Hithlumi maadel ilmus nähtavale tõesti viimasel hetkel.

Oh, kena kõrtsiemandat ja usinat kokka! Oh muhedat kõrtsiisandat ja tema vahutavat kesvamärjukest! Oh sooja sööki ja pikka pinki ja mõnusat seltskonda! Saab kirvevarre reie najale toetada, kõhu täis parkida ja kannud kokku lüüa.

Nüüd – noh, nüüd on tarvis veel lepingud ära kinnitada ja – oot? Oot-oot, see kiri on ju ka veel tarvis läbi lugeda, mille suguvennad Pikkhabemete soost läkitanud on!

Saab loetud. Kasvõi läbi pudelipõhja, aga küll ta kuidagi loetud saab.

Sel hetkel ei tea päkapikk veel, et tema seltskonnas ei ole ainumastki kirjaoskajat.

***
Taaskohtumine

„Mu poeg!“ Aredhel peaaegu kukkus. Peaaegu, aga ometi mitte päriselt.

Sõna oli tulnud, et orkide käes on keegi haldjast vang. Ja räägiti ka, et see on kellegi poeg, kes haldjate seas kõrgel kohal ja kõrget päritolu on. Loomulikult otsustas Aredhel oma poja ära tuua!

Otsimissalk pandi kokku, kuid kuningas ei tahtnud oma vastleitud tütart sinna lubada. Uhke on Aredhel, ning ühtviisi kindel nii noolt vibule seades kui hobuse seljas. Kuid ta saabus alles sel hommikul oma pööraselt retkelt läbi kogu Beleriandi. Ta oli väsinud, tema ratsu oli väsinud – ja Fingolfin oli ka isa, lisaks Kõrge Kuninga tiitlile. Ta palus tütrel usaldada oma venda, ning kas polnud Fingon siis tuntud võimatute päästmiste poolest?

Aredhel taltus. Osalt süütundest kauase äraoleku pärast, osalt tundes, et oleks oma väsimuses vast tõesti pigem tüliks kui abiks.

Ta ootas.
Ja ootas.
Ja ootas. Pilk metsaservale kinnitunud ning süda kurgus.
Ja siis, viimaks, kostsid hüüded.

Päkapike salk oli naasnud ning näis, et edukalt. Naine jooksis treppidest alla, valge rüü lehvimas ja tõepoolest, oh valarid, seal ta oli.
„Mu poeg!“
Sest seal ta oli. Oli möödunud palju kuid nende viimasest kohtumisest, ja Maeglini ilusad juuksed oli kadunud, jõhkrate kätega maha nüsitud. Ta oli kõhn, räbalates ning tema kaela ümber oli raske ahel, aga ta oli elus ning tema pilk oli ergas ja selge.
Aredhel heitis käed ümber poja ja tema jalad värisesid, värisesid ning nõtkusid, nüüd tuli see kukkumine, millest ta hetk tagasi üle oli saanud.
Maeglin hoidis ema jalul ja naeratas kergelt.

Oli hea elus olla.

***
Udune hommik Hithliumis

Ma räägin sulle lugu. Sa võid vaadata seda siit või sealt, võid vaadata mehe või naise, haldja, orki või inimese silmade läbi – ja sul on tuhat erinevat lugu nagu lehti metsas – pealtnäha sarnased, aga väga erinevad, kui lähemalt uurida. Loos on tähtis kõik – jutustamise hetk, jutustaja suu, jutustaja silmad, kuulaja kõrvad, tuule vihin või vaikimine, tule mühin või kustumine.

Nad räägivad, et Päkapikud andsid haldjate kuningale neetud aarde.

Ja nad räägivad Nägemiskividest, mis tulid kagust ja olid Feanori poegade silmad ja kõrvad. Nägemiskividest, mida otsisid orkid öös ja orkidest hirmsamadki olevused. Kõrge kuningas sai enda kätte kaks, ühe kaksiku andis ta ära, ühe hoidis endale, ega olnud tal karme sõnu neile, kes kallisasju varjasid, ega ka neile, kes neid ära ei soovinud anda. Lood räägivad, et rünnati piiramistorni, mida poleks pidanud ründama, ja mõned lood ka, et see oli kuninga enda loss, mis rünnaku alla jäi.

Kindel võib olla vaid ühes asjas: surmas.

Vapper Boromir, oma rahva juht, lebas surnuna maas, sest nad lõikasid maha tema heleda pea.

Ja päkapikk Gamil, vapper ja kartmatu, suri lossitrepil, raiutud haavad rinnus, sellal kui haldjavahid lihtsalt pealt vaatasid. Ning tema kaaslane Uzbad sai raskelt pihta oma vägevat kirvest keerutades ja sõbra keha kaitstes.

Või nii vähemalt lood räägivad.

Ööd on hämarad ja keegi ei saa kunagi teada kõike, mida nad endas kannavad. Mõnikord juhtub, et lood on veelgi hämaramad.

***
Kuninglikud lauanõud

Prints Amrod Feanori Kojast (ainult et ta ei ole enam Feanori Kojast, kas pole, sest ta ütles lahti oma isa tegudest ja sõnadest?) istus laua taga ja kooris muna.

Suure hulga inimeste saabumine Hithlumi oli hommikusöögilaua vaeseks jätnud, aga kuna Amrod oli rännanud koos nendesamade inimestega ja teel samuti üsna tagasihoidliku toiduga läbi ajanud, ei pannud ta väga pahaks. Tema onu – Kõrge Kuningas – ja muud sugulased olid juba lahkunud ning väsinud mees lootis saada tunnikese rahu, enne kui päev nõudpidamistesse ja pidusöökidesse suubub.

Aga seda õnne ei olnud talle antud.

„Oh, sugulane! Ma kuulsin alles nüüd, missugune saatus tabas su venda,“ ja kellegi ei olnud tarvis küsida millist venda, kuigi Amrodil oli neid 5 ja oli olnud 6, „ja mul on kahju. Südamest kahju!“

Delikaatsus ei olnud Aredheli tugevamaid külgi. Ei olnud kunagi olnud. Tema räägib, mida mõtleb. Alati.

„Sellest on palju aega möödas,“ vastas Amrod, lootes selle teema kärmelt lõpetada, aga muidugi osutusid tema lootused taas tühjadeks. Aredhel ei olnud nende seast, kes laseb vastupanuta minna teemal, jahisaagil või isegi haldjal, kes juba tema huvi on püüdnud. Ning ta ei vaiki kergesti.

„...kuidas saame me kindel olla, et inimesed peavad oma sõna? Nad ju surevad nii kiiresti! Või võtab iga vanem surivoodil lastelt vande tema elu jooksul antud vanded täide viia? Kuidas saab luua liitu rahvaga, kes on nii surelik ja muutlik nagu õlekõrred tuulehoogude käes?“

Jajah, mõtles Amrod, isad, kes võtavad poegadel surivoodil vandeid – ja pojad, kes neil vannetel seista lasevad, sest... sest...

Ta kooris muna ja ei öelnud midagi. Las onutütar Aredhel räägib. Temal paistab leiduvat sõnu rääkimaks kõigest, mida Amrod meelsasti vaikusega kataks.

Aga kui eine oli võetud ja jutud (oh, neid oli palju!) räägitud, järgnes veel embus valgete tugevate naisekäte vahel. Keegi ei olnud Amrodit käte vahel hoidnud sestsaati, kui... juba väga kaua aega.

See oli veider ja ehmatav, ta jäi naise puudutuse ees kangeks ning vaevaliselt viisakaks; ja ometi – ja ometi oli teise elava olendi lähedalolu kuidagi – lunastav?

Kas see võis olla andestus?

***
Durin

„Vaata!“
„Mh?“
„See ta ongi!“
„Mis see?“
„See surnud päkapikk, kes ellu ärkas öösel!“
„Misasja?! Surnud päkapikk ärkas ellu? See... Gamil või?“
„Ei-ei... Neil olla mingi kuningas siis kuskil olnud kivisse maetud. Mitusada aastat juba, ja rohkem veel, enne Päikese tõusu. Ja nüüd nad äratasid ta üles.“
„Pole võimalik!“
„No ma ka ütlesin, et pole võimalik, aga näed, see ta ongi seal!“
„Uskumatu...“
„Imetegu... Kuningas Fingolfin on ta oma nõupidamisele kutsunud... aga ma ei tea, kuhu nad praegu küll lähevad?
„Pagan võtaks! Jahiodad! Nad lähevad küttima!
„Karusid?“
„Karusid? Muidugi karusid! Äkki võtavad meid ka?“

Kuninglik jahiseltskond naases hiljem koos kahe karu nahaga, aga nõupidamisest see neid ei säästnud. Nõupidamisi toimus tol hommikul veel ja veel ja veel.

Ja nagu paljud lootsid, kuigi paljud ka kahtlesid, sai liit Morgothi vastu sõlmitud ning mõistagi peeti selle auks ka pidusöök ning sellele järgnes tants ning avalike vannete vahetamine kogu rahva ees.

***
Ballitantsud

Oh seda muusika helinat ja kergete jalgade liikumist! Noorte naeru ning vanemate naeratusi. Kuningakoja väärilisi pidurüüsid ning külluslikke roogi.

See oli helge õhtu täis lootust ühisel jõul Pimedus tagasi hoida. Naersid need, kes alles hetk tagasi olid olnud kurvad, tantsisid needki, kes olid nõrkemiseni väsinud, ja sõid kõik, ka need kes polnud näljased.

Kuid kas lootustel on alust ja kas mineviku vead hakkavad tulevikus nõudma verist lunamaksu, ei tea keegi.

Tulevik on tundmatu maa!

Loss

Korraldajate kontaktid:

Marilin Rappu e. Inwe marilin.rappu(a)gmail.com
Triinu Meres e. Tindómë murumuna(a)gmail.com
Hoarmurath anubishoarmurath(a)gmail.com
Hannelore Kiiver e. Idril idril(a)keskmaa.ee
Agur Karukäpp e. Mant rolemancer(a)hot.ee
Veeb: Madis Uusjärv e. Gazhad madis242(a)gmail.com

Toetajad ja koostööpartnerid

Sangaste loss

Täname toetuse eest Euroopa Liidu programmi Euroopa Noored ning Hasartmängumaksu Nõukogu.
Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Noored Eesti büroo või HMN-i seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.
Mis ei vähenda meie tänulikkust.