Haldjad

Haldjad olid Iluvatari vanemad lapsed ehk Esmasündinud, kes ärkasid Keskmaal Cuivieneni järve kallastel. Esimese asi, mida haldjad pärast ärkamist nägid oli Varda taevatähed ning esimene heli, mida haldjad kuulsid, oli vee voolamine ja langemine üle kivide. Seetõttu armastasid haldjad valaritest kõige rohkem just Vardat, Tähtede Emandat, ning austasid vetevoogude vulinat, kuhu on jäänud osake Aegade alguses tehtud ainurite Laulust.

Esimesena ärkasid kolm meesoost haldjat, kelle nimed olid Imin, Tata ja Enel. Nemad omakorda äratasid neile Iluvatari poolt määratud abikaasad, kelleks olid vastavalt Iminye, Tatie ja Enelye. Kui need kuus haldjat hakkasid Cuivieneni ääres ringi käima, sattusid nad peale teistele ärkavatele paaridele, kellede seast valisid Imin, Tata ja Enel endale järgijad. Lõpuks olid haldjad jaotunud järgnevalt:

• Imin – 14 haldjat
• Tata – 56 haldjat
• Enel – 74 haldjat

Ärkavaid haldjaid oli seega kokku 144, ülejäänud haldjad pärast neid olid kõik nende otsesed järeltulijad. Selle jaotuse alusel kujunes välja kolm suurt haldjate hõimu – vanjarid (Imin), noldorid (Tata) ja telerid (Enel). Eelpoolnimetatud populatsiooni suhtarv on haldjatel säilinud pea konstantsena kogu nende ajaloo vältel.

Järgmine suur jagunemine toimus haldjate seas seoses Suure Rännakuga. Valarid olid pikisilmi oodanud haldjate ärkamist ning armastusest nende vastu kutsusid nad oma vanemad lapsed Valinori elama. Suurem osa haldjatest oli valmis Rännakule asuma, kuid paljud lükkasid kutse tagasi, sest nad olid näinud valareid minemas lahingusse ning seetõttu kartsid neid. Nemad olid avarid, kes jäid teistest pikaks ajaks lahutatuks.

Esimesena asusid teele vanjarid, keda juhtis Ingwe. Ingwe oli haldjaisand, kellel oli haldjate seas tohutu autoriteet ning teda tunti hiljem kui Kõigi Haldjate Kõrget Kuningat. Vanjarid austasid kõige enam Manwët ja Vardat ning neid peeti õilsaimateks haldjate seast. Neid kutsuti Õnnistatuteks, Jumalate Sõpradeks, Surematuteks, Ingwe Lasteks, Valgeks Rahvaks.

Neile järgnesid noldorid Finwe juhtimisel, kes olid tuntud oma tarkuse, oskuste ja vapruse poolest. Noldoreid nimetati veel Tarkadeks, Kuldseteks, Vaprateks, Mõõgahaldjateks, Maahaldjateks, Morgothi Vaenlasteks, Kalliskivide Loojateks.

Viimasena asusid teele telerid, keda oli kõige arvukamalt. Telereid juhtis Elwe (Thingol) ja tema vend Olwe. Nad ei olnud kiired lahkuma, kuna armastasid Keskmaa avarusi ning selle laiasid laasi. Need telerid, kes jõudsid viimaks läänerannikule, olid võlutud merest ning vesi jäi neile alati südamelähedaseks. Seda osa teleridest, kes ületasid mere ja jõudsid Valinori, hakati kutsuma falmariteks. Telereid kutsuti veel ka Ranniku Laulikuteks, Vabadeks, Luigesüdameteks, Pärlikogujateks, Sinihaldjateks.

Nii inimesed kui ka haldjad olid Iluvatari lapsed, kuid haldjad olid pikemad, sihvakamad ja kuningliku rühiga. Näo poolest olid nad kaunid ja heledad, täis hellust ja lahkust. Nende silmad olid säravad, kirkad ja terased ning neis peegeldus tähevalgus. Ja nende hääl kõlas kui muusika. Haldjad ei vananenud nagu inimesed, kuid ometi jäid ka nemad vanemaks ning kolmandas elutsüklis võis kohata meessoost haldjaid, kellele oli kasvanud habe (näiteks Cirdan). Eru kingitus haldjatele oli surematus - nad olid seotud Ardaga ega saanud lahkuda väljapoole selle piire. Nende saatuseks oli elada kuni Arda lõpuni, armastada selle ilu, muuta see terviklikuks oma oskuste ja andidega ning kaunistada seda, kuni see veel kestab. Nad olid hingelt surematud, kuid nende kehad olid maised - neid sai tappa ning surmavalt vigastada. Pärast surma kutsuti nende hinged Mandose Saalidesse, kus nad peale mõne aja möödumist võisid uuesti ellu naasta.

Haldjad arenesid füüsiliselt aeglasemini, aga vaimult kiiremini kui inimlapsed. Haldjad õppisid rääkima enne, kui said aastaseks ja samas vanuses õppisid nad ka käima, laulma ning tantsima. Nad ei jõudnud nooruki ikka enne 50 aastat ning täiskasvanuks peeti neid alles peale 100 aasta möödumist.

Haldjad abiellusid tavaliselt oma nooruses peale 50-aastaseks saamist. Peres ei olnud reeglina üle 4 lapse ning aja möödudes see vähenes. Haldjad abiellusid ainult üks kord elus (ainus erand on Finwe). Kihluse pidid kinnitama mõlema noore perekonnad, kui nad just ei tahtnud abielluda kiiresti ning olid juba üle 50-aasta vanad. Oma kihluse kinnitamiseks kinkisid kihlatud üksteisele hõbedased sõrmused. Tava nägi ette, et kihlatud peavad enne abielu sõlmimist ootama ühe aasta, mille jooksul saab sõrmused avalikult üksteisele tagastada. Tagastatud sõrmused sulatati ega kasutatud enam kunagi kihlasõrmusteks. Abiellu pühitseti kahe perekonna ühisel võõruspeol, mille lõpus pruudi ema ning peigmehe isa ühendasid abiellujate käed ja andsid neile oma õnnistuse. Tseremoonia ajal tagastati üksteisele hõbedased kihlasõrmused, mida jäädi seejärel hoidma kui hinnalist vara. Nende asemel kinkisid värskelt abiellunud üksteisele kuldsõrmused, mida kanti paremas käes. Enamik haldjatest sündis kevadel ning erinevalt inimestest kandsid haldjad oma lapsi aasta. Kuna haldjad armastasid oma lapsi väga ning tahtsid, et neil oleks õnnelik lapsepõlv, siis sündis uusi haldjaid ainult rahu- ja rõõmupäevil.

Haldjate seas olid välja kujunenud teatud tavad seoses ametite ja töödega - ravimine ning sellega seonduv oli peamiselt naiste töö, kuid relvakandmine ning nende valmistamine meeste tegevusala. Samas ei jäänud naised meestele füüsiliste võimete poolest sugugi alla olles n. jooksmises sama kiired kui mehedki. Söögitegemine oli valdavalt meeste ülesanne. Naised hoolitsesid aedade eest, mängisid pilli, kudusid, õmblesid, tikkisid ja valmistasid erinevaid rõivaid. Teadmistest armastasid nad kõige enam ajalugu ning austasid noldorite kodasid. Mehed aga olid osavad sepad ja käsitöölised - olgu siis materjaliks puu, metall või hoopis vääriskivid. Nad austasid luulet ning keeli ja mõtlesid välja uusi sõnu. Paljusid neist köitsid metsad ning nad rändasid ringi metsikutel aladel armastades kõike, mis elab või kasvab vabaduses.

Noldorite seas oli levinud komme, et pärast lapse sündi paneb lapsele nime isa. Seda nime nimetati isanimeks ning see oli nimede seas alati kõige esimene ja seda ei muudetud kunagi. Isanime väljakuulutamise tseremooniat nimetati Nimepanekuks ning hilisemat tseremooniat, kus laps ise endale nime valis Nimevalikuks. Nimevalimisel valis laps endale nime vastavalt oma iseloomujoontele ja tavaliselt toimus see peale 10-ndat eluaastat. Vanadel aegadel oli nimevaliku juures tähtis uute nimede väljamõtlemine, kuid mida aeg edasi, seda enam valiti endale teiseks nimeks juba olemasolevad nimed, seda kas siis täpselt samasugustena või väikeste muudatustega. Mõlemad nimed, nii isanimi kui ka valikunimi, olid pärisnimed, mitte hüüdnimed. Haldjate seas olid levinud veel ühte liiki nimed - antud nimed. Sellist nime kutsuti ka emanimeks, sest selle pani ema oma lapsele viimase sünnihetkel lähtudes lapse iseloomujoontest või siis ettenähtavast saatusest. Neid nimesid anti harva, kuid nendega seotud ettekuulutused reeglina ka täitusid.

Kui noldorid Esimesel Ajastul Keskmaale tulid, tõid nad kaasa kõrghaldjate keele - kvenja - mis muidu vaevalt siinsetele maadele oleks levinud. Keskmaal elavad hallhaldjad kõnelesid sindarini, mis oli kvenjast küllaltki erinev. Sellegipoolest õppisid noldorid kiiresti ära hallhaldjate keele, samas kui Beleriandi rahvas omandas kvenjat vägagi vaevaliselt. Keelte vahele tekkisid ajapikku sidemed, ent sindarin muutus kõnekeeleks isegi noldorite seas. Kui Doriathi kuningas Thingol avastas, et noldorid olid tapnud telereid - tema hõimlasi - ja varastanud nende laevad, keelas ta kvenja kasutamise oma kuningriigis ära ning seda rääkisid edasi vaid noldorite isandad omavahel.

Kirjalike tekstide puhul kasutati peamiselt kahte tähestiku - Tengwar (tõlkes "tähed") ja Cirth (tõlkes "ruunid"). Esimese tähestiku leiutas Valinoris Rumil, kuid hilisematel aegadel seda enam eriti ei kasutatud. Küll aga lõi Feanor selle alusel uue tähestiku, mis toodi kaasa Keskmaale ning seda õppisid tundma nii hallhaldjad kui ka inimesed. See levis üle kogu Keskmaa ning seda kasutati Kolmandal Ajastul kõikjal, kus kõneldi tavakeelt. Cirth kujunes välja sindarite seas, kes kasutasid seda ainult nimede puhul või lühikesteks ülestähendusteks puudel ja kividel. Hilisematel aegadel tundsid Cirthi ka inimesed, päkapikud ja isegi orkid, kes seda oma vajadustele ja oskustele ning oskuste puudumisele kohandasid.