Päkapikud

Päkapikud loodi vala Aule poolt, keda nad omas keeles kutsusid nimega Mahal. Aule ei suutnud ära oodata Iluvatari laste sündi ja valmistas salaja Keskmaa sügavas maapõues Päkapikkude Seitse Esiisa ja Kuus Esiema. Kuna Keskmaa oli tol ajal Morgothi ülemvõimu all, tegi Aule Päkapikud äärmiselt vastupidavaks nii füüsilisele koormusele kui ka psüühilisele mõjutusele. Seetõttu olid nad kangekaelsed, püsivad sõpruses ja vaenus ning võimelised taluma raskusi, nälga ja kehalisi haavu paremini kui kõik teised rassid. Lisaks sellele olid Päkapikud immuunsed kõigile haigustele, mis vaevasid inimesi.

Päkapikud jagunesid kodadeks, mida oli kokku seitse - igal kojal oli üks esiisa ja kuuel kojal üks esiema. Kõige arvukam ja lugupeetum koda oli Durini Koda e. Pikkhabemed, sest Durinit peeti kõikide Päkapikkude esiisaks. Durini Koja embleemiks olid Sepahaamer ja Alasi ning Durini Kroon, mida ümbritsesid seitse taevatähte. Durini Koja kantsiks oli Khazad-dumi hiigellinn (hilisem Moria) Udumägedes – läbi ajaloo üks Keskmaa võimsamaid ja suurimaid asundusi. Tulehabemed ja Lai-õlad ärkasid Sinimägedes asutades aja jooksul Belegosti ja Nogrodi kantsid (Päkapikkude keeles vastavalt Gabilgathol ja Tumunzahar). Ülejäänud neli koda olid Raudrusikad, Kangehabemed, Kivijalad ja Mustkiharad. Need neli koda paiknesid kaugel idas ja Keskmaa-teemalised lood nendel ei peatu.

Kahtlemata meenuvad Päkapikkudega seoses esimesena nende habemed. Habe oli asi, mille üle iga Päkapikk oli uhke hoolimata oma vanusest ja soost ning siin pole midagi imestada - Päkapikud olid juba sündides habemetega. Päkapikkude pikkus langes vahemikku 120-140 cm ja kaal vahemikku 80-90 kg. Päkapikkude erinevate kodade esindajad olid erineva keskmise vanusega – kõige pika-ealisemad olid Pikkhabemed, kelle keskmine vanus oli 250 aastat. Esines juhtumeid, kus Päkapikk elas vanemaks kui 250 aastat, kuid kohata 300-aastast Päkapikku oli sama ebatõenäoline (kuid mitte võimatu), kui kohata 100-aastast inimest. Nooreks Päkapikuks peeti isendit, kelle vanus on vahemikus 1-40 aastat. Selles vanuses Päkapikke peeti liiga nooreks, et teha rasket füüsilist tööd ja minna lahingusse. Pärast 40. eluaastat loeti Päkapikk täiskasvanuks ning tema välimus ei muutunud märgatavalt kuni 240. eluaastani. Päkapikud olid kõik eranditult tumedate juustega ja habemetega – alles kõrges vanuses (240-aastaselt) hakkasid need muutuma hallikaks, kuni lõpuks muutusid lumivalgeks.

Naissoost Päkapikud moodustasid Päkapikkudest vaid ühe kolmandiku - see oli ka põhjuseks, miks nende populatsiooni kasv oli võrreldes inimestega suhteliselt aeglane. Abiellus vaid iga kolmas meesoost Päkapikk – abielluma ei sunnitud kedagi ning tihti olid Päkapikud rohkem ametis sepistööga kui naise otsimisega. Abielluti hilja, reeglina pärast 90-ndat eluaastat ning perekonnad olid suhteliselt väikesearvulised – 4 last peres oli tõeline haruldus. Oma lapsi hoidsid Päkapikud väga kiivalt lootes nendest kasvatada vastupidavad ja töökad järglased. Nad kaitsesid neid kõikvõimalike vahenditega ning elasid nendele tehtud ülekohut läbi isegi raskemini kui endile tehtut.

Päkapikkude keeleks oli khuzdul – keel, mida Päkapikud kiivalt varjasid ning võõrastele ei õpetanud. Suheldes teiste rahvastega kasutasid Päkapikud põhiliselt tavakeelt ja võtsid endale nn. „avalikud“ nimed vastavalt regioonis kasutatavale keelele. Tihti omasid need nimed ka vastavas keeles mingit kindlat tähendust, kuid mitte alati (pole teada, kas see tähendus oli kuidagi seotud ka nende „tõeliste“ nimedega). Lisaks khuzdulile oli Päkapikkudel kasutusel omapärane kommunikatsioonivahend - viipekeel, mida nad kutsusid nimega iglishmek. Päkapikud suutsid viipekeeles rääkida nii oskuslikult ja kiiresti, et juuresolijad ei pruukinud seda alati märgatagi. Iglishmek leidis põhiliselt rakendust läbirääkimistel ja nõupidamistel, kus nad seda kasutades said vahetada mõtteid, mida teise osapoole kuuldes kõvasti välja öelda poleks olnud võimalik.

Teadaolevalt tähistasid Päkapikud kolme püha. Neist esimene oli suvise pööripäeva tähistamine. Teine oluline püha oli Päkapike Uus Aasta, mida tähistati sügise viimase noore poolkuu esimesel päeval. Kolmandaks pühaks oli Durini Päev, mis leidis aset Päkapike Uuel Aastal juhul, kui taevas olid ühekorraga nii Päike kui ka Kuu.

Päkapike matmiskombed olid seotud uskumusega, et teatud intervallide järel ärkab nende Koja Esiisa hing kuninga kehas uuesti. Seetõttu ehitasid Päkapikud oma kuningatele uhked kivist mausoleumid, kus Päkapikukuningate kehades uinusid nende hingad. Päkapike kehad olid bioloogilisele lagunemisprotsessile palju vastupidavamad kui inimeste omad, mis on ka loogiline, sest muidu poleks hinge ärkamine oma eelmises kehas olnud võimalik. Sarnane matmistava laienes kivikalmete näol ka teistele Päkapikkudele. Matusetalituste kohta on teada nii palju, et Päkapikud korraldasid oma surnud kuningatele uhkeid rongkäike lauldes samal ajal madalahäälselt ning kandes tema keha matmispaika.

Valaritest austasid Päkapikud kõige rohkem oma loojat Aulet, keda nad oma keeles kutsusid nimega Mahal. Päkapikud ei kutsunud eales Morgothit või Sauronit enda Jumalaks ega allutanud ennast Kurjuse tahtele. Need Päkapikud, kes Musti Isandaid teenisid, tegid seda kas palgasõduritena kasu saamise eesmärgil, nägid selles võimalust leida omavahelistele tülidele lahendus või lootsid antud lubaduste põhjal parandada oma sotsiaalset staatust ja varanduslikku seisu.

Päkapike uskumused on seotud põhiliselt kahe asjaga – kodade kuningate hingede taasärkamisega ning surmaga. Päkapike surma-järgsel elul on sarnasusi nii inimeste kui haldjate omaga. Erinevalt haldjatest ja sarnaselt inimestega olid nad surelikud, kuid sarnaselt haldjatele lahkusid nende hinged Mandose Saalidesse, mitte ei lahkunud Maailma piiridest nagu inimhinged. Päkapikud nimelt uskusid, et Aule kogub nende hinged Mandosesse spetsiaalselt Päkapike jaoks loodud Saalidesse, kus nad siis ootavad Aegade Lõpuni täiustades oma sepakunsti ning aitavad Aulel pärast Viimast Lahingut Maailma uuesti üles ehitada. Lisaks sellele usuvad Päkapikud, et teatud intervallide järel ärkab nende Koja Esiisa hing kuninga kehas uuesti. Selline taasärkamine laieneb ainult kodade kuningatele, kes on vastava Koja Esiisa otsesed järeltulijad. Tegemist ei ole reinkarnatsiooniga ega ka traditsioonilise hinge tagasipöördumisega kehasse - Päkapikukuninga hing jääb oma kehasse pärast keha materiaalset surma edasi ning ootab seal teatud aja. See aeg sõltub eelkõige vajadusest uuesti ärgata – näiteks juhul, kui mõnel surnud Kuningal pole järeltulijaid ning ka tõsiasjast, et hing peab olema suuteline selle aja jooksul taastama nii iseendale kui ka kehale tekitatud haavad - füüsilised, hingelised ja ka vanusest tingitud närbumise. Kehas taasärganud hing alustab oma uut elutsüklit täiskasvanuna, mitte lapsena ja mäletab oma eelnevat eksistentsi samas kehas, küll mitte täielikult, aga siiski piisavalt selgelt nagu oleks tegemist ühe elueaga.