Orkid

"...kõik need kvendid, kes sattusid Melkori kätte enne Utumno lõhkumist, heideti seal vangikongi, ning nad laostati ja orjastati aeglaste julmade kunstidega; ja nii aretas Melkor haldjaid kadestades ja osatades orkide võika rassi, kes olid hiljem nende kõige vihasemad vaenlased. Sest orkid elasid ja paljunesid nagu Iluvatari lapsed..."

Oma jõleduseni muutunud olemuse tulemusena, pelgavad orkid päikest, see teeb neid uimaseks ja nõrgaks. Kuid just haldjajuurte jäänuk on mõnede orkide pikaealisus ja harva avalduvad oskused kasutada nõrka maagiat ja luua, tõsi küll eemaletõukavaid, kuid siiski väega esemeid. Tegelikult on orkidel rohkem ühist inimeste kui haldjatega, sest hilisemal ajal, kui inimesed olid juba ärganud, eksperimenteeris Melkor edasi nendega. Inimesi oli rohkem, nad olid altimad mõjutustele, nad olid varmamad astuma Pimeduse teenistusse ja viimaks, ning mitte sugugi kõige vähetähtsam - nad paljunesid kiiremini.

Seetõttu vajavad orkid nagu inimesedki palju süüa ja juua, kuigi see, mida ja kuidas nad söövad ja joovad, ajab muudele rahvastele judinad peale; neid närivad ja tapavad haigused, ent see, kuidas nad neid ravivad, tapaks muust rassist olevuse. Kuigi mõned neist on oma vastupidavuses võrreldavad päkapikkudega, vajavad nad und ja puhkust. Need on kõik jäänused nende inimjuurtest.

Kuid on veel üks selts orke, kelle juured ei ole ei haldjate ega inimeste juures.

Morgothil on palju erinevaid teenreid. Vanimad ja võimsamad nende seast on surematud, maiad. Ja need kurjad vaimud, nii nagu nende Isandki, oskavad võtta nähtava kuju. Ja paljud säärased, kui neil on asju ajada orkidega, võtavad endale orkide kuju. Nemad on jälgimad ja hirmsaimad orkide seast. Need on need vägevad orkikaptenid, kellest ajalugu jutustab suurtes lahingutes ja kes ilmuvad esile kaugelt pikemate aastate tagant, kui on antud inimestele ja tavaorkidele ja kel on kohutavad ja vägevad oskused julmade kunstide vallas.

Keel mida orkid räägivad, on samasugune, kui nad isegi. Orkid suhtuvad sõnadesse samasuguse hoolimatusega, nagu kõigesse muussegi; nende keel on üksluine ja korrutav oma vihas ja põlastuses. Kui rüvedus annab keelele väe, siis on orkikeel maailmas üks vägevamaid, sest needused ja vandumised on selle lahutamatuks osaks.

Hoolimatu, kergema vastupanu teed minev ja vähimat vaeva nõudev praktilisus iseloomustab kogu orkide elulaadi.

Nende valmistatud esemed ei pretendeeri ilule, vaid võimalikult vähese vaeva nägemisele nende valmistamisel. Nad eelistavad tumedaid värve, sest need ei paista pimedas vaenlasele silma. Nad eelistavad tükkidekspudenemiseni kanda ja kasutada esemeid, sest see on kergem, kui teha uus asi või parandada vana. Nad eelistavad võtta, mitte luua; sundida teisi, mitte ise teha; sõimata, mitte paluda; peksta, mitte hellitada. Nõnda on tehtud nende endiga ja nad kannavad oma taaka iseteadliku uhkusega. Ka nõrgim neist on alati valmis võitlusse astuma. Sest ainult küünte ja hammastega võidetakse endale orkide seas eluõigus. Nad võivad küll ajutiselt taanduda, kuid kunagi ei kohku nad lõplikult tagasi ka tugevate vastaste eest. Sest igaühel on oma nõrk koht. Igaühel on selg.

Orkid ei ole mitte ühtne hall mass. Neil on oma sisemine hierarhia ja erinevad hõimud. Need hõimud on aretatud Melkori poolt erinevatest juurtest ja erinevatel aegadel, et täita erinevaid vajadusi.

Belereriandi Lugudes luusivad ringi järgmiste hõimude esindajad:

Raudkoopa hõim - orkide seas parimad sepad, kelle Angbandi sügavastes koobastes lakkamatult töötavate vasarate töö võis värisema panna kogu Põhjala. Just nemad leiutasid viisi, kuidas muuta rauda mustaks, mitte ainult pealt, vaid ka seest, nii et relvade terad ka teritamise järel jäid süsimustaks. Niiviisi valmistatud relvad ei peegeldanud kuuvalgetel öödel ainsatki reetlikku valguskiirt. Räägitakse ka, et Raudkoopa hõimu jälkides maa alustes käikudes on sunnitud orjadena tööle loendamatu hulk orjusse aheldatud ja piinatud päkapikke, kes teevad ära põhiosa sepatööst.

Tihti on selle hõimu sõjasalgad liikvel, et leida ränga ning üle jõu käiva töö ja piina tõttu surnud päkapikkude asemele uusi orje. Ja neid sureb palju. Orjanülgijad - sääraselt kutsuvad neid nende piinatud vangid ja orkid on selle nimetuse isekeskis üle võtnud nii, et neid teatakse laiemalt ka selle nime all.

Must ring, mille keskel on punane täpp on muutnud aegade jooksul nende tunnuseks, sest nende maa-alused eluasemed pole midagi muud, kui sügavad, tintmustad augud, milles ainsana annab valgust ääsituli.

Veriküüned - Orkihõim, keda Must Isand kasutas oma kõige sügavamate koobaste ja vägevaimate saalide rajamisel mägedesse ja nende alla. Neid kutsuti tihti ka Piitsutajateks, sest ükski teine hõim ei plaksutanud piitsa oma orjade kohal halastamatumalt, kui Veriküüned, kes sundisid vange rajama kaevandusi ja saale ka siis, kui tööriistad purunesid või kulusid, kasvõi paljakäsi, küüsi veriseks kraapides. Seepärast kasutas Morgoth just selle hõimu esindajaid ka oma võikaimates piinakambrites timukatena. Ei ole ime, et oma tunnusena on nad kasutusele võtnud ahelad.

Mustsuitsud - arvukaim ja sõjakaim hõim, kes on oma nime saanud sellest, et sõjakäikudel jätavad nad endist alati vaid põlenud ja suitseva maa maha. Nende lahinguid saadab alati paks suitsupilv, sest Mustalt Isandalt saadud näpunäidete järgi on nende osavamad liikmed hõimu algusaegadest peale valmistanud suitsu- ja süütepomme, mis segavad vastast ja tekitavad neis hirmu. Tuli ja põlengud on nende lahutamatud kaaslased ning oma lippudelgi kannavad nad balrogi kujutist, kõrvuti oma ohvrite põlenud kontidega.